Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused. Hugo Vaher
küll, mõtle siis nädalavahetusel järele. Anna uue nädala alguses teada. Ma pean veel Kuusega ka rääkima. Kui vallavanem annab dobroo, siis ei ole muud, kui asu ametisse.”
Rein mõtles hetke ja küsis siis ettevaatlikult: „Sul ju kriminaalkorras karistatus puudub ju, eks?”
„Pff! Elementaarne ju!”
„Siis tuleb, ole mureta!” viskas Villu sekka.
Me naersime.
Olin sisse elamas. Mul oli oma kabinet. Seesama Reinu oma. Mu töökoht asus mu kodust vaid nelja kilomeetri kaugusel. Olin rahul. Elasin maal, töökoht oli sealsamas väikeses linnakeses. Lõpuks ometi tundsin, et kõik see vaev, mida olin aastaid mööda loenguid rahmeldades näinud, hakkas vilja kandma.
Olin andnud vande. Seadus sai minu piibliks. Riik minu jumalaks. Vallamaja mu pühakojaks. Harjumuspäraste teksade ja T-särgi asemel panin iga päev selga ülikonna. Vallavanema palvel. Kaela nöörivat lipsu püüdsin vältida igal võimalusel.
„Nüüd, kus sa meil vallasekretär oled, pea siis meeles, millisesse meeskonda panustad,” pilgutas vallavanem Aldar silma.
Ma tegin arusaamatut nägu.
„No sa oled nüüd osa meeskonnast. Tiimi liige. Ütleme siis nii, et nagu määrdemeister. Meie siin vallavalitsuses seisame hea, et spordimehel ehk siis vallal hästi läheks. Mina olen treener. Abivallavanem, tema on … no näiteks meeskonna arst. Raamatupidaja on massöör. Sinu asi on meie mehele õige määre suuskadele alla panna, et me võidaks. Hea küll, alati ei ole vaja võita, aga pjedestaalile ikka peame pääsema. Sest noh … tead ju küll. Kaotajaid eriti ei armastata. Eriti poliitikas.”
Vallavanem oli oma võrdlusega rahul.
„Räägi, kas sul see rõngas seal kõrvas on seotud mingi usuvärgiga või tervislikel põhjustel?” uuris Aldar ühel päeval, kui oli palunud mul pärast vallavalitsuse istungit veel tema kabinetti jääda.
„Ei,” kohmetusin. „See on noh … mul on teises ka,” pöörasin oma parema külje talle ette.
„No kena. Kuule, aga teeks nii, et tööajal, no siin ametiruumides … Tead, meil käivad siin igasugused inimesed, vanemad ja … Nad ei mõista sellist asja. Tead ju küll, kuidas nendega on. Konservatiivsed ja … Äkki teeks nii, et tööajaks võta ära, muul ajal riputa endale külge, mida tahad. Kas või kilo.”
Muigasin omaette. Oleks vallavanem mind näinud mu tagis, mis mul seljas oli, kui ma kontsertidel käisin.
„Pole probleemi,” vastasin talle lühidalt.
Jah, tegelikult oli mul veidi piinlik. Ebamugav ka. Alles nüüd olin aru saanud, kuivõrd suures vastuolus on tegelikult minu enda maailmavaade ja see, mida ma nüüd tegema hakkasin. Minu ainus lohutus oli see, et ma teenisin tegelikult rahvast. Ja kohalik omavalitsus oli see kõige esimene, kõikse madalam tasand enne rohujuure oma. Kohalik omavalitsus vastandus omamoodi riigile. See oli oma asjade üle iseotsustamise õigus. Selles vastandumises leidsin leevendust minus valitsevale süütundele. Ja loomulikult raha. Ma pidin midagi ju tegema. Kuidagi peab ju elatist teenima. Muidugi, mul oli oma väike talu. Ju oleks ma suutnud endale söögipoolise ka ise oma põllutööga hankida. Aga ma ei olnud veel valmis selleks. Flirtisin mõttega täielikust majanduslikust iseseisvusest ja sõltumatusest, selle asemel aga võtsin mõne aja pärast laenu eesmärgiga puhuda oma lagunevale üüratule tarele uut elu sisse. Ja ma andsin sõrme.
Vahetult enne jõule viis vallavanem läbi aasta kokkuvõtete tegemise. Asutus oli jagunenud õige mitmeks ametiks ja iga ameti juht pidi tegema väikese ettekande koos presentatsiooniga ekraanil sellest, millega nende töötajad aasta jooksul hakkama on saanud. Kõik paistis suurepärane. Siis palus Aldar, et ma organiseeriksin rahvaga kohtumise, ühe linnas ja teise valla teises otsas põhikooli ruumides. Et saaks inimestele ka seda informatsiooni jagada, mis tehtud ja mis järgmisel aastal ees seisab. Kuna ka minult oodati mingisugust ettekannet, aga ma alles nii lühikest aega ametis olin olnud, et mingeid erilisi tulemusi ette näidata ei olnud, siis sisustasin oma ettekande aja peamiselt sellega, et tutvustasin rahvale, millega üks vallasekretär üldse tegeleb. Risto ehitusmajandusteenistusest haaras sellest ideest kinni ja rääkis samuti, millega tema tegeleb, üldiselt. Vallavanemale see eriti ei meeldinud, ta soovis, et räägitaks tulemustest.
Kui algul tundus, et kokkuvõtete tegemine üksnes rahva meeleheaks oli läbi viidud, siis tegelikult seisis selle taga veel midagi. Midagi meeldivat. Ükskord istusid pearaamatupidaja ja volikogu esimees Joosep Braun Aldari juures ja mindki kutsuti sinna.
„Vaata, Toomas. Meil on nüüd selline asi, et vormistame siin preemiaid. Ametnikele nii poole palga ulatuses, juhtidele veidi enam. Sa ju ka juht meil nüüd. Ole hea, vaata üle, kuidas oleks korrektne. Me tahaks ikka, et kõik oleks õigesti.” Ja ta andis mulle ühe käskkirja eelnõu, millel seisid reas nimed ja nende taga summad.
„Ma tahaks jah, et ikka jurist asja üle kaeks. Muidu pärast veel pannakse kinnimajja. Seda veel vaja,” muheles Joosep. Joosep oli pisem mees, hästi söönud, ilmselt ka kõvasti tööd teinud. Praeguse talvise aja kohta torkasid tema pähe päevitatud päikeseprillid hästi silma.
„No mida ma oskan öelda, alused on õiged. Sisu otsustad sa ju ise. Aga … khm…”
Minu otsa vaadati ootavalt.
„Volikogu esimehele vallavanema käskkirja alusel preemiat maksta, see tundub kohatu, või kuidas teil need asjad siin korraldatud on, mis kord ette näeb, kas on üldse mingit korda?”
Ruumis viibijad vaikisid. Aldar mõtles.
„Vaata, Toomas,” alustas ta siis, „meil nagu on selline tava, tavaõigus on ju ka õigus. Me oleme alati nii teinud, Rein selles probleemi ei näinud.”
„Jah, me oleme alati nii teinud, varem nagu pole keegi seda välja toonud.” Joosep Braun oli pisut pahane. „Tuleb välja, et oleme siin üksteisele ebaseaduslikult preemiat maksnud. Revisjonikomisjonile tuleks siis avaldus teha, või mis?”
„Ma ei taha siin midagi ära rikkuda, aga alluv ei saa põhimõtteliselt oma ülemusele preemiat määrata, see on ikka nende rida, kes volikogu esimehe paika panid, see tähendab volikogu peaks oma esimehele preemiat määrama,” vastasin ma.
„Tohoh, mis me hakkame nüüd siis erakorralist istungit kokku kutsuma või?” hüüatas Joosep Braun. „Jõulud varsti ukse ees, aastalõpp terendab. Töötajad on sellega arvestanud.”
„No kuidas see kord teil ette näeb,” poetasin.
„Jah, ega Toomas … vaata, sa oled noor ja armastad kõike nii teha, nagu ette nähtud, ei saa salata, tulebki. Aga meil ei ole selles osas kunagi nagu mingeid probleeme olnud,” ütles Aldar.
„Sa küsisid minu käest, ma vastasin. Ütlesin oma arvamuse,” kostsin.
„Just, see on tema arvamus. Aga paragrahv on ju kahe otsaga, eks ju,” Joosep Braun muheles.
„Teie otsus,” vastasin mina.
Raamatupidaja keerutas oma sõrmede vahel pastakat, mis ühtäkki lauale kukkus ja sealt maha lendas. Raamatupidaja kummardus selle järele, samal ajal öeldes: „Peaks ikka kuulama, mida vallasekretär ütleb, iseenesest juristi sõna peaks sellistes küsimustes rohkem maksma.”
„No mida? Kuule, ma olen ka jurist, mul on Studiumi diplom. Mis see tähendab nüüd, et preemiat ei saagi või?” pahandas volikogu esimees.
„Oota, oota. Võtame rahulikult. Tom, sa võid minna, küll me hakkama saame,” ütles Aldar.
Ja nad jäid veel sinna asja arutama. Ühel hetkel kutsuti sinna abivallavanem Risto.
Preemiata keegi ei jäänud. Kõik said, nagu algselt plaanitud. Isegi volikogu esimees sai. Ja vallavanem ei andnud käskkirja. Vallavanem pidi sel päeval olema eemal ja tema eest andis oma allkirja dokumendile abivallavanem Risto. Jõulud võisid tulla.
Rein oli karjääri teinud. Looduskaitseameti kohalik büroo otsis uut direktorit. See oli poliitiline ametikoht. Rein oli hoolimata oma positsioonist vallasekretärina