Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused. Hugo Vaher
Vahuveini voolas paljudel tema ruumis toimunud koosviibimistel rohkem kui omal ajal uusaastaööl. See olevat etiketi asi.
„Me oleme ikka prestiižne asutus, mitte mingi maakolgas,” ütles Joosep, kui ta sekretäri poodi järgmise laari veini järele saatis.
Sigaretisuits levis nüüd ka vallavalitsuse korrusel. See pani pea valutama ja südame pööritama.
„Aga Lennart Meri tegi küll oma offissis suitsu. See on selline väike pahe, mille võiks andestada. Karismaatilised juhid ei ole loomulikult täiuslikud, väiksed kiiksud neil on ja noh … nendega tuleks leppida,” vastas ta mulle esimesel korral, kui palusin, et ta lõpetaks meie mürgitamise.
Lõpuks kolis ta küll ajutiselt ülemisele korrusele õigesse suitsuruumi, aga lasi oma kabineti taha jäävast pisikesest ruumist kõik dokumendid ära viia ja sinna ventilatsiooni ehitada. Ja pärast kella viit tegi ta seal suitsu edasi. Kuna tal oli mulle palju rääkida, siis olin ka ise sunnitud suitsetama, ja kui aus olla, siis laabus jutuajamine suitsu saatel palju ladusamalt.
Kui Rein meie majja sattus, siis pommitasid tema endised kolleegid teda küsimustega. „Mis meist saab?”, „Kas tõesti vallavanem jääb?”, „Miks te midagi ette ei võta?”. Rein aga kekutas naerda ja pilgutas saladuslikult silma.
„Me panime ta mõneks ajaks. Kevadeks on ta läinud,” arvas volikogu esimees.
„Kas sa ei arva, et see on nagu inimestega mängimine või nii?” küsisin temalt.
„Mul ei olnud muud valikut noh. See on poliitika,” vastas Rein.
„Mis siis kevadel juhtuma hakkab?” pärisin edasi.
„No küll hakkab. Kannata, siis näed,” vastas Rein saladuslikult.
Joosepi esitatud vallavalitsuse koosseis sai kinnitatud. Mitmed liikmed olid vanad tegijad, uute meestena liitusid Joosepi tiimiga Aarne ning eelmise vallavanema poolt välja valitud ja ametisse nimetatud noor abivallavanem Karl. Et Karl oli Paremerakonnast, see Joosepit eriti ei huvitanud. Küll aga pidas ta oluliseks, et Karl oma liikmelisuse peatamise avalduse mulle edastaks. Ta oli loomulikult pettunud, et Aldar vahetult enne võimupööret uusi töötajaid värbas, kellest mõlemad oli Paremerakonnast, aga kuna töötajad igati asjalikud olid, siis ei hakanud Joosep neid kohe vallandama.
Esimene asi, mida Karl oma ametisoleku jooksul tegi, oli see, et avastas vallamaja pööningult surnud lätlase. Maja kella õigeks seadma minnes oli ta tähele pannud, et üks kogu ripub sarika küljes. Europrojekti raames vallamaja esist kivisillutist maha panema tulnud lõunanaaber oli endast maha jätnud ka hüvastijätukirja, mis viitas selgelt enesetapule, aga õige paljud soovisid selles kogu asja traagilisusest hoolimata ka teatud sümboolsust näha.
„Näete siis,” märkis Joosep, „kui Paremerakond lahkub, siis on laibad taga.”
„Mis siin imestada,” pobises endine vallavanem Aldar, „kui selline mees nagu Joosep pukki pannakse, poovad isegi lätlased end vabatahtlikult.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.