Ühe katuse all. Erik Tohvri
aknakest. Ka Helmari vaade kinnitus sinna.
„Ahaa, allalaadimine ongi lõppenud!“ Mees tõusis diivanilaua äärest ja istus arvuti taha. Ning Karin võttis seda kui märki, et seekordsed jutud kirjandusest ja kirjutamisest on vähemalt ajutiselt lõpetatud.
Helmar istus küll arvuti ees, näppis klahve, aga see oli otsitud tegevus, sest sisimas oli ta endalegi üllatuseks hoopis teisele lainele lülitunud. Naistest polnud see mees kunagi suure kaarega ega erilise ettevaatusega mööda käinud, ja praegu tajus ta mingi kuuenda meelega, et Karin Epsberg on üks nendest, kellega võiks, ei, koguni peaks lähemat tutvust tegema. Mõni aasta üle kuuekümnesena tundis Helmar end endiselt kõigiti jõus mehena ja teadis, et see pole kaugeltki veel vanus, mis mehelikke himusid ja soove uinutama hakkaks; pigem kohanduvad sellised tunded olukorra järgi, ja esmamulje Poolkoera elanikest oli sellest küljest üsna kurb olnud. Väsimatult oma aiamaal töötav vanamutt Valda oli küll hirmlahke, aga temast kindlasti vähemalt kümme aastat vanem ja kuulus Helmari arvates juba peaaegu sootute klassi. Teise ülakorrusel elava Elsa oli ta mõttes kõrendiks ristinud, kui too suitsu tekitamise pärast teda noomimas käis, see naisolevus näis üldsekõrgi ja uhkena. Aga kolmas, seesama Karin siin, otse kõrvalkorteris, on tasakaalukas ja malbe, oma ea kohta igati kena naisterahvas. Temal võib isegi silma puhata lasta, näo poolest üsna sile ja ka jalad paistavad tal ka üsna sirged ja sihvakad olevat, põlvi ta ei varja… Liiatigi tunneb ta millegipärast huvi kirjanduse ja kirjastamise vastu! Võib-olla on tal midagi valmis kirjutatud, et ta tahab seda trükki anda. Oli ju sellest teemast kiiresti kinni haaranud. Peaks küsima!
Helmat Varimets veendus, et arvuti töötab kõigiti korralikult, pöördus Karini poole ja ütles:
„Arvuti on korras! Võite kas või kohe hakata oma romaane trükkima.“
„Mis te… Pole mul mingeid romaane! Ainult…“ Karin Epsberg vakatas ja kõhkles – öelda talle või mitte? Tekkis mingi sisemine kiuslik soov oma tulevikuunistus temale välja öelda, aga kas tõesti selleks, et selle mehe silmis veidi toekamana näida? Et talle tõestada – siin maakolkas polegi kõik nii saamatud ja viletsad, et vähemalt unistada ei oskaks!
„Mulle tekkis tunne, et teil on midagi juba sahtlisse valmis kirjutatud,“ jätkas mees julgustavalt naeratades. „Mulle võite öelda, mina ei lähe seda kellelegi kuulutama.“
„Mm… mõned lastejutud on mul tõesti… Juba vanast ajast! Ma olen ju nelikümmend aastat lastega töötanud, neid igasuguseid näinud! Ja edaspidi ma tahakski kirjutada lastejutte, ainult neid.“
„Nii et midagi teil juba on? Võiksite mulle näidata…“
„Ei-ei neid küll mitte, need on pastakaga kirjutatud ja soditud! Te ei saaks käekirjast arugi!“ tõrjus Karin ehmunult, taibates, et see võõras mees tahtis tema kõige pühamatesse saladustesse tungida!
Sellel sügisel olid hakanud hallad juba varakult käima. kuid tõeline külm oli visa tulema. Novembrikuu oli ammugi käes, aga taevast piserdati endiselt peent seenevihma. Kõik igatsesid ammugi lund, mis sügisese lohutult porise maa kinni kataks ja sellega teada annaks, et loodusel on aeg talvepuhkusele minna. Ning seetõttu, et sügis talve kutsumisega viivitas, oli Valda Arbusel ikka ja jälle põhjust oma peenramaal midagi teha, kuigi teiste arvates oli seal juba ammu kõik talvekorda seatud.
„Mul hea põhjus värsket õhku võtta,“ naeris Valda rõõmsasti, kui Elsa järjekordselt mööda kõndides imestas, et mis tegemist ta seal iga jumala päev leiab.
„Külmetad ennast veel ära, see niiskus ja sügistuul on salalikud!“ jätkas küsitleja.
„Ei ma külmeta, mina olen karastatud! Ja harjunud tööd tegema. Mis ma seal toas istudes peale hakkaksin?“
„Noh, vaatad televiisorit või loed mõnda raamatut…“ Selles ütlemises oli juba omajagu kiusu, küsija teadis hästi, et lugemine ei kuulunud Valda lemmiktegevuste hulka. Aga Elsa tundis nagu alati soovi rõhutada, et tema oskaks Valda asemel oma aega palju paremini kasutada. Ning peale muu oli Elsa kindlasti omajagu Valda peale kade, sest see vanamutt lausa pakatas sellest, millega tema eriti kiidelda ei saanud, nimelt tervisest. Elsat tegi niisugune ebaõiglus isegi salamisi tigedaks – Valda oli neist kõige vanem ja ometi kõige tervem ja elurõõmsam!
„Looduslaps, mis temast ikka tahta,“ oli ta kord Valdast juttu tehes ka Karinile vihjanud, püüdes seda üleolevana öelda, aga oma mõtteviisile ta sealtpoolt toetajat ei leidnud, Karin imetles siiralt Valda tervist ja tegutsemisindu. Muidugi ka kadestas, aga see oli eluterve kadedus, mis äratab soovi samasugune olla.
Valdast tehti juttu nii mõnigi kord – kui elatakse ühes majas vaid kolmekesi, hekseldatakse üksipulgi läbi kõik kohalikud teemad.
„Ei tea, kust ta niisuguse imeliku perekonnanime on saanud – Arbus? Koolis hüüti teda tagaselja ju Arbuusiks, ka õpetajate ringis,“ jätkas Elsa toonil, mis selgelt kuulutas, et ta tundis ennast Valdast kõrgemal seisvana.
„Selle nime sai ta abielludes, eks ikka oma mehe Peetri käest.“
„Igatahes imelik nimi,“ jäi Elsa endale kindlaks.
„Ta ükskord rääkis mulle, millest see nimi tuli! Mehe vanemad olid kolmekümne kuuendal aastal oma venepärase perekonnanime ära eestistanud ja tegid seda väga lihtsalt. Arbuzovist sai lihtsalt Arbus, rõhuga eestipäraselt ikka esimesel silbil. Ongi kogu saladus!“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.