Ühe katuse all. Erik Tohvri
trumbi mängu. Ärgu arvaku, et mõni lihtne kohalik tema üle siin kolkas niisama lihtlabaselt irvitada võib!
„Aga teie… proua?“ tuletas Valda meelde. „Tema tuleb hiljem?“ Taevas hoidku, ega siis proua saa nii ohmu olla kui see pealtnäha üsna ontlik meesterahvas! Välimus on tõesti petlik, mõtles ta salamisi puusa triikides. Imelik kondivalu tikkus viimasel ajal tal ootamatult külas käima.
„Proua… Jah, eks tema tuleb hiljem! Võib-olla…“ lisas Helmar taibates, et siin pole arukas päris lahtiste kaartidega mängima hakata. Ning äsjakuuldud tõsiasi, millele ta polnud üldse osanud tähelepanu pöörata, pani mehe täiendavalt küsima: „Nii et teie kütate siin oma elamist ahjuga? Puudega muidugi?“
„Eks ahju saab ka briketiga kütta, kui on raha seda osta. Aga mis seisus see Bogomolovite ahi võib olla, seda mina küll ei tea! Seda pole vist kümme aastat köetud. Pliidi alla nad tuld küll tegid, kui oma moose vaaritasid, aga suvel ajas see ka suitsu sisse, lõõrid oli algul külmad. Pärast hakkas tõmbama küll, kui suits oli läbi käinud.“
Helmari jaoks jäi kuuldust suur osa arusaamatuks. Süvenes vaid teadmine, et ta on lausa pea ees hüpanud tundmatusse, lausa arhailisse olukorda, kus tuleb mingil moel hakkama saada, ja hetkel toetas teda vaid kuskilt alateadvusest immitsev meenutus, et vanasti nii elatigi – köeti ahju ja süüa tehti puuküttega pliidil… Õudne mõelda, kui primitiivne elu! Aga näe – hakkama said, inimkond mugavuse puudusest välja ei surnud!
„Nojah, eks peab harjuma,“ ühmas mees, otsis taskust võtmed ja sisenes majja, jättes Valda talle imestunult järele vaatama. Naine tundis, et oleks nagu mõnelt teiselt planeedilt pärit tulnukaga kohtunud.
Helmar Varimets ei leidnud esmapilgul oma uues elupaigas ringi vaadates eriti palju rõõmustavat. Muidugi oli lähenev hilissügis see peamine põhjus, miks kogu maailm hall ja sünge välja nägi, aga oma korterit lähemalt uurides ei leidnud mees sealtki midagi lohutavat. Lihtne mööbel oli vana, kulunud ja logisev, kohati tappidest lahti lagunenud, ning polnud ime, et Bogomolovid sellest ei hoolinud. Kõige rohkem aga kirus mees iseennast sellepärast, et polnud osanudki siinsete kütteprobleemide peale mõelda. Kogu oma teadliku elu oli ta linnas korrusmajades elanud, kus tundus loomulik, et korter on iseenesest aastaringselt soe. Jah, igakuisel üüriarvel oli küll märgitud ka küttekulu, aga see pidigi ju iga korteri kulude hulka kuuluma, selle peale polnud vajagi mõelda.
Helmar Varimetsal läks niiviisi mõeldes tuju õige hapuks. Tuli tunne, nagu ta oleks pimesi kuskile auku hüpanud, kust enam välja ei pääse, ja mees urises enda peale tigedalt:
„Kuradi boheemlane oled! Sa ei tea tegelikust elust midag!“
Jah, kuskilt õige kaugest lapsepõlvest tuli nüüd küll kuigivõrd meelde, et Siberi külatares oli ema naabritega vaheldumisi talveajal ahju kütnud ja temal pisipõnnina oli ülal alati soojaleige ahju seljas istudes mõnus mängida olnud. Aga see oli nii ammu, et kuulus samamoodi lapsepõlvemälestuste juurde nagu meenutuspilt, kus ta põrandal seistes ei ulatanud laualt leivatükki võtma…
Aga kui nad emaga Siberist Eestisse tagasi said, oli ema osanud neile kuidagi kombineerida tillukese toa kuskil suure linnamaja ühiskorteris, ja seal oli muidugi keskküte. Õuenurgas seisis alati kivisöehunnik, seda valitses kuri kütjaonu, kes sütt jaokaupa keldrisse kärutas, ja tuba oli alati soe. Mitte nii, nagu siin metsakolkas, kus juba oktoobrikuus toas hambad plagisema hakkavad.
Helmar oli peale kohaliku vanatädiga tutvumist – Valda oli vist ta nimi – olukorda taibanud ja hakanud oma ahju uurima. Kunagi mustaks värvitud, nüüd kohati roostelaiguline siiruviirulise plekkkestaga soojaandja ei paistnud sugugi sõbralik, vaid oli külm ja igati võõras. Ning kui Helmar ettevaatlikult kahtlaselt kriuksatava malmukse avas, vajus see koos raamiga talle käte vahele – näis, nagu oleks ahi just seda hetke oodanudki, et oma tahtmatusest edasi teenida uuele peremehele teada anda. Helmar vaatas kohkunult tundmatut keeruka ehitusega asjandust siit ja sealt ning arvas, et küllap oli midagi kuskil juba ammu läbi roostetanud ja uks koos raamiga lihtsalt oma avasse tagasi torgatud. Lahtiselt ja kinnitamata.
Ahju ees kükitav mees libistas ootamatult raske malmist konstruktsiooni lihaseid pingutades ahju ette põrandale. Ometi tekitas enneolematu olukord oma tõsidusele vaatamata temas ootamatu lõbususe, ning ta konstateeris peaaegu rahuloluga: „Näe, nüüd tekkis mulle siis… kamin! Nüüd ma sain teada, kuidas kaminaid tehakse.“
Ta küünitas ahju sisse vaatama, ja nägi seal suurt ja vormitut prahihunnikut – venekeelsed ajalehed läbisegi papist piimapakkide ja mingite kilesse keeratud nutsakutega… Bogomolovid olid ahju prügikastina kasutanud, aga prügi millegipärast põletamata jätnud. Ilmselt polnud suviti sooja vaja.
„Kurat teab, mis seal hunnikus kõik võib olla… Pommi vast ei ole, aga mõni päris tavaline asi võib küll pauku teha, igasugune plastmass või…“ jäi Helmar nõutuks, aga õnneks meenus kohe, et tuletegemise võimalust tal ei olegi. Suitsetamise oli mees juba paarkümmend aastat tagasi maha jätnud, ja mittesuitsetajana polnud tal põhjust tikke, ammugi siis mitte tulemasinat kaasas kanda. Ometi tunnetas mees jällegi tüütut, teadmatusest tekkinud sundseisu. On ju vana tõde, et mis tahes pealesunnitud olukord ei saa kedagi rõõmustada.
Järgmisel hommikul külmas toas ärgates otsustas Helmar siiski, et plahvatusohtlikku kraami ahjus tõenäoliselt ei ole ja see prügihunnik tuleb lihtsalt põlema pista, nii saab sodist lahti ja ehk ka natuke sooja. Esimese öö oma uues elukohas oli ta eelmistest omanikest jäänud kriiksuva vedrumadratsiga kušetil küll kuidagi ära maganud, aga alles pärast seda, kui kõik kaasasolnud riidehilbud endale soojenduseks peale ladus.
„Jumala eest, ma olen siin nagu Robinson Crusoe üksikul saarel, mul pole pooli asjugi, mida vaja läheks! Aga kõigepealt tuleb alustada kütmisest ja selleks hankida – tikud!“ ütles ta otsustavalt, astus trepikotta ja koputas vastaskorteri uksele. Paraku tagajärjeta, sest ka korduvale koputamisele seespool keegi ei reageerinud.
„Pole kedagi kodus… Ehk siis üleval see vanatädi? Teda ma ju tunnen!“
Igaks juhuks avas Helmar välisukse ja heitis pilgu peenramaa poole – sealt oli see tädike eelmisel päeval ilmunud. Ja muidugi, Valda Arbus oligi seal ja liigutas usinalt reha, riisudes mingeid õlekõrsi hunnikusse.
„Tere! Ega teil juhuslikult tuletikke taskus ei ole?“ hüüdis mees juba eemalt, ja Valda kõndis talle vastu, ise midagi jopetaskust otsides. Ning tõesti, ta ulataski Helmarile sealt võetud tikutoosi.
„Kas hakkas külm? Tahtsin teile juba eile öelda, et peate kuskile tule alla tegema. Ja kui teil endal puid ei ole, ma võin laenata! Ahi on kindlasti kaua külm olnud, ei hakka tõmbama, aga kõigepealt peaksite pliidi alla tule tegema, saate rutem sooja,“ seletas naine osavõtlikult, ja Helmaril ei jäänud muud, kui tänada.
„Eks ma proovin, pole just harjunud nende ahjude ja pliitidega…“
Veidi kohmetult kükitas mees ahjusuu ette, tõmbas tiku põlema ja küünitas leegi ajalehenutsakat süütama. Oodatud rõõmsa tuleloidu asemel aga ei tahtnudki tuli vedu võtta, oli kuidagi ähmane ja uimane. Paber küll söestus, aga levimisega tuli ei kiirustanud.
„Põlev materjal peaks ju põlema…“ torises mees. Lõkke tegemisel tal kuigipalju kogemusi oli, aga see prügihunnik tema isiklikus ahjus ei allunud nendele seadustele, mis lõkke tegemisel kehtisid. Alles siis, kui mees oli köögist pliidi tagant ühe sašlõkivardataolise orgi leidnud ja sellega ahjus täitvat prügihunnikut kohendanud, hakkas tuli pikkamisi võimust võtma. Kohe aga ilmnes uus häda: lahtisest kütteavast hakkas välja immitsema suitsu, algul kitsa halli vinena, siis aga juba voogava lainena, mis kiiresti toa täitis. Prügi oli lõpuks suure leegiga põlema läinud, aga kogu suits tuli sisse, tegi silmad kibedaks ja pani mehe läkastama. Hirmutav lämbumistunne pani Helmari abitult ringi vahtima – mis nüüd saab, kas peab õue põgenema või…?
Siis koputati uksele. Õigemini – see polnud koputamine, vaid rohkem rusikahoobid, nagu oleks keegi tahtnud ust maha lüüa.
„Kas seal on keegi? Tulekahju, tehke kohe lahti!“ karjus hirmunud naisehääl ja see andis kramplikult kinni pigistatud