Tuulte pöörises. August Kitzberg
räägi.
Weidikene wõin ma istuda, mul on sõit ees.
Nüüd? Kuhu sa nii hilja, wastu ööd weel sõidad?
Linna, Leena. Mul on piimatalituse-ühisuse masinad raudtee päält wastu wõtta. – Ah, kuidas ma ennast rõõmustan! Üks samm jälle astutud, üks samm edasi. Warsti ostame ka küla pääle rehepeksu masina. Mehed on juba ühel nõuul ja raha pea koos.
Sinul ei ole ka aega päewal ega öösel. Kaua sa nõnda mässad ?!
Kaua? Seni kui wähegi rahulikumalt tulewikule wastu waadata wõime.
Meie tulewik ei peaksgi nii julguseta olema, Kaarel.
Meie? Kes räägib üksi meist? Mina mõtlen meid kõiki, terwet meie rahwast. Kõikide elukord peab edenema.
Mina muidugi räägin kõige päält meist enestest.
Nagu isagi.
Isa ei pea sa mitte wõõriti mõistma. Kas sa ei tea, et tema terwe eluaja on tööd murdnud, ööd kui päewa, ikka walgemale päewale wastu, – üks igawene murede kuhi! Unes ja ilmsi, ikka selle ainsama eesmärgi poole. Ja kui see aeg tuli et ta wähegi hinge tagasi tõmmata oleks wõinud, – kas sa arwad et ta siis seda weel oskas? Ei oskanud enam! Siis oli ta nagu hoo sisse saanud masin, mis seisma ei saa jääda, kuni aegamööda jõud kustub ja kaob, – elu elatud ja haud ees lahti…
Ja kas sa arwad, et tema silm näha ei igatse, et tema elutöö wilja, mida tema ise enam maitsta ei oska, ometi tema lapsed maitsta mõistaksiwad?
Leena, kust sa niisugused mõtted wõtad?
Kas mulle, kui isa kodunt ära, pere töös ja maja tühi, selleks aega küllalt ei ole?
Nüüd ma hakkan kartma, et õige on, mis isa ütles…
Mis siis? Sa pidid mulle ju rääkima.
Isa nõudis pulmade ärapidamist ja ütles, et tema mitte selle eest wastutada ei wõi, et sina…
Edasi, edasi!
… kui keegi teine tuleb… seda teist armastama hakkad … (Tõuseb erutatult üles.)
Waata mulle siis uuesti silma, Kaarel?
Leena, kallis, seda ei ole waja. Ma ei karda. See ei wõigi ju olla. Nii selge ja kindel, kui meie wahe on… Kui kaua meie nüüd juba üksteise omad oleme, Leeni?
Kas seda ei saa siisgi juba kaks aastat?
Kaks aastat? Kaks aastat, ütled sa? Sa mõtled, kunas meie ennast teiste teades kihlasime? Leena, kallis. Meie oleme ju üksteise päralt olnud lapse põlwest saadik! Wähemasti mina lugesin sind enese omaks, nõnda kaua aega, et ma teisiti ei mäletagi. Pruuti peigmeest peaksime meie olema? Meest naest oleme meie minu meelest juba ammu, mina ei saagi teisiti mõtelda. Et pulmad pidamata, et elu ime meil weel ees seisab, mis siis sest?! Kui hää on teada, et armastus kõige ülema silmapilgu elus meile weel andma peab… Mis sul on, Leeni?
Minule hakkab jahe, Kaarel. Läheme tuppa. Kaste hakkab langema.
Ei. Mina jään rongile hiljaks. (Tulewad ette poole.) Waata, nõnda tunnen mina ja olen õnnelik. Kas papp omad sõnad pääle ära on lugenud wõi mitte, see ei tee mingit wahet. Meid on armastus ühte pannud. See on enam kui kõik kombed kokku. – Kuula… (kuulatab) kuidas suwe öö meie ümber sonib, lind hõiskab linnu poole, lill õhkub lille poole kus on papp, kes neid pühitses? – Nõnda armastan mina sind, ja nõnda kujutan mina enesele meie wahet.
Sina oled luuletaja, Kaarel. Minu hing on lihtsamast materjalist koos ja ei jõua mitte sinuga kõrgele tõusta.
Sinule on pappi waja, musta kuue ja walgete lõkkadega, sõrmuseid ja kõike seda, enne kui sa ennast täiesti minu oma tunned? Ja et minu suu sind on suutelenud, et minu käsi sinu ümber on piiranud, et paigakestgi ei ole, mida minu käsi ei ole hellatanud, – see ei tee sind weel mitte minu naeseks?
Ära räägi, minul on häbi.
Häbi? Millest? Kui silm lille pääle langeb, ja tema õie süles kübetgi ei ole, mida silm ei piira, kui ta kõik lille ilu enese sisse imeb, – kas ei jää lill kõigest sellest palawusest siisgi puhtaks ja puutumataks? Meil ei ole millestgi häbeneda.
Sina sonid, Kaarel.
Jaa, wõib olla, mina sonin wähe. Mina toon ju ka papi, meid weel korra paari panema, aga – ootama pead sa weel weidikese. Mull on weel jooksta ja korraldada. Kaua see enam ei pea kestma. Siis hakkame ainult enestele elama. – Tahad sa seni oodata, Leeni?
Häämeelega, Kaarel. Mis sa weel küsid. Mina ei taha mitte sinu jalgadele kamitsaks olla. Tee pulmad siis kui sa tahad, kui sinu meelest selleks paras aeg.
Aga nüüd pean ma minema, Leeni. Tule! (Lähewad käsikäes õue wärawani, sääl wiimane rääkimine, mida ei kuulda.)
Mis sina weel walwad, kui magama ei lähe ?
Niisugune öö! Kõik ilm õisatab ja mina peaksin magama?
Öö on ju küll ilus…
Ja sina? – Ja tõistre peremees? Kuhu temal siis jälle rutt oli?
Temal oma tuhat sekeldust. Sõitis linna piimatalituse riistu wastu wõtma.
Siis pigistate ka perele piima wesiseks?
Aga Jaan! Kust ajast meie toit sulle süüa ei sünni?
Teil ei olnud ju ka weel koorimise masinat.
Mine nüüd ikka! See on ka niisugune moodi saanud jutt, mis need teile kuulutawad, kes muud ei oska, kui ässitada, ja ise teie tasku pääl elada tahawad, sest et mujal nende jaoks maad ei ole.
Seda oled sina jälle Kaarli käest kuulnud, kes seda tagurlaste tarkusest sisse on imenud. Teil on silmad pääs kinni, teie ei kuule ega näe, sest et teie kuulda ja näha ei taha. Igal pool tõusewad inimesed teie wastu üles.
Wõi nõnda. Mina olen naesterahwas, ja ei tea neist asjust palju, mis mehi huwitawad, aga – kui nüüd nõnda tuleb, nagu sina seletad, siis oled sina muidugi esimene, kes…
Mina? (Pikkamisi:) Mina? (Nagu iseeneses:) Mina… seisan tuulte keeru sees ja ei tea weel, kuhu poole… nad mind kaasa kisuwad.
Ootame siis ära ja läheme nüüd magama. Aeg on hiline küllalt. Hääd ööd, Jaan. (Tahab minna.)
Leena!