Tuulte pöörises. August Kitzberg

      Nooh!

      Iseäralist asja mul teda armastada ei ole.

      Seda nüüd ära räägi, et sa teda ei wihka. Sina oled mulle üleüldse mõistatus, Jaan.

      Kuidas nõnda?

      Ma küsisin juba korra ja ei saanud wastust. Mispärast sina tagasi tulid ja talu teenima hakkasid? (Räägib ikka nagu wastust oodates, peatustega.) Sinusugune, kes ilmas palju kuulnud ja näinud, kellel lahtine pää otsas ja kõigist asjust selge arusaamine? Kas sul tõesti muud hakata ei olnud? Seda ma kuidagi ei usu.

      Sa tuletasid lapsepõlist tutwust meelde, räägi ka ometi.

      Kui mina suu lahti teen, tuleb süda keele pääle, Leena, ja siis saad sa asju kuulda, mis sa mitte kuulda ei taha.

      Räägi siisgi. Mina ei karda ja ei jookse kuhugile eest ära. Minul on sinust kahju, Jaan, rõõmus ei ole sina kunagi.

      … rõõmus … ei ole mina … kunagi! Mul ei ole ka asja rõõmus olla.

      Räägi süda tühjaks. Mõtle, nagu oleksin ma sinu õde.

      Olgu – (õlgasid kehitades:) kui sa käsid. Muud kui – lühedalt siis ei saa. Siis pean wanast ajast, ja nagu ennemuistse jutuga pääle hakkama.

      Meil on ju aega. Nii ilus öö …

      Sündku sinu tahtmine. (Ennast rahulikuks sundides, wahel istudes, wahel ülestõustes, jutustab nagu unes:)

      Kolm inimese põlwe tagasi elas mees, see leidis soo seest saare. Soo pääl susisesiwad nastikud ja rästikud ja käisiwad mäe pääle päikese paistele ennast soendama. Mäe pääl kaswas mets ja lepik, karu pesa oli sääl; inimesed hoidsiwad ennast mäest eemale. Aga see mees mõtles: uss kardab piibu õli, ja karu wõib igamees surnuks lüüa, kes julge on ja temale nina pääle trehwata oskab. Aga kus lepp kaswab, sääl on hää põllumaa. – Tema ei saanud mäge enam ära unustada, waid mõtles selle pääle ööd kui päewa.