Viimane raund. Peeter Urm
läksid kõrvuti trepist alla. Emma Särev vältis vasturuttavate inimeste pilke. Ta ei tundnud ennast sugugi hästi. Paul tema kõrval ei paistnud seda kõike tähelegi panevat.
Taksosse istudes tundis Emma uuesti, kuidas taksojuhi hindav pilk libises tema moodsalt riietuselt muiates Pauli kühmus kogule.
Errok suitsetas endassetõmbunult tagaistmel. Talle oli lõpuks kõik ükspuha. Mees kuulas kummide sahinat asfaldil ja mõtles tänasele operatsioonile. Hea, et nad Veeraga kahekesi olid. Kurat teab, kuidas muidu…
Takso raksatas raskelt läbi asfaldiaugu. Juht vandus ropult ning võttis kiiruse maha. Tee oli siin väga halb. Errok vaatas muiates Emma poole. Seedi aga seedi, mõtles ta õelalt. Maailma sa ümber ei muuda, ta jääb ikka natuke ropuks ja kurjaks, aga pagana armsaks sealjuures. Nii armsaks, et me temast kümne küünega kinni hoiame ja kuidagi lahti ei taha lasta. Mõista kohut, kui tahad, mõista kohut selle taksojuhi, terve maailma üle. Aga mind jäta välja. Mina ise olen nüüdsest enda jumal ja kurat ühtekokku.
Mootor vingatas korraks ning jäi siis podisedes tühikäigule. Errok küünitas käe põuetasku suunas, aga Emma jõudis temast ette ja ulatas taksojuhile paberraha. Nad väljusid. Oli tõusnud tuul ja enne nii selge taevas oli kattunud halli narmendava pilvelinikuga. Kõik ennustas peatset vihma.
Esikus otsis Errok tükk aega võtit. Ta kartis juba, et unustas võtme haiglasse, aga leidis lõpuks siiski voodri vahelt üles. Kuub oli tõesti näruseks muutunud, taskupõhjad olid täiesti auklikud, alatasa kadus sealt midagi. Miks me armastame oma vanu riideid, mõtles ta endamisi. Vaevalt et ainult kokkuhoiu pärast. Või on need mälestused, mis riietega kaasas käivad? Errok aitas Emmal mantli seljast, rullis siis pintsaku kokku ning toppis prügikasti.
„Ammu oleks aeg olnud.” Naine jälgis teda naeratades.
Emma libistas pilgu üle toa. „Kuidagi ei ütleks, et siin arst elab.”
Errok kehitas õlgu. Tuba oli paaril viimasel nädalal ainult ööbimiskohaks. Selge, et ta tolmune ja segi oli. Ta otsis taskust sigaretikarbi.
„Tunnista üles, sa ei ole oma ema sünnipäevast saadik sellele toale kätt külge pannud? See närbunud bukett siin vaasis on ju veel minu seatud.”
Naine tuli talle väga lähedale. Errok nägi peenikesi kurde küsivalt kergitatud kulmude kohal, tundis ninas armsa keha tuttavat lõhna, teda valdas soov haarata Emma oma käte vahele ja unustada kõik. Aga ta teadis, et seda ei tohi mingil juhul teha, see oleks teda paisanud tagasi algusse. Ainult üksindus võib teda päästa enesehaletsusest ja hirmust.
„Miks sa mind väldid, Paul?” Naine pani oma käed tema ümber. Errok tundis Emma pehmete rindade survet. Nad seisid tihedalt teineteise vastas. Errok kuulis vere kohinat soontes. Kui see kauem kestab, olen ma kadunud, vilksatas läbi pea. Ta libistas käe Emma puusale ning tõmbas luku lahti. See ei meeldi talle, Emma peab reageerima, mõtles mees. Tõesti, naise keha tõmbus pingule. „Jäta,” sosistas Emma ja astus sammu tagasi. Ometi ei olnud ka tema rahulik. „Püüame sellest toast mingitmoodi asja saada,” teatas ta kuidagi ülearu reipalt, hoidudes mehe poole vaatamast. Emma lükkas džemprivarrukad üles, sidus põlle ette ning alustas tarmukalt suurpuhastust. Errok istus diivanil, tõmbas vahetpidamata suitsu ning jälgis naist tusasel ilmel.
Sa ilus hügieeniline Emma, mõtles ta endamisi irooniliselt, kas kord tüdib su armastus valgetest linadest?
„Sa võiksid duši alla minna,” ütles Emma üle õla, „su mehelikud lõhnad ajavad mind lausa öökima.”
Nad jõid kahekesi kohvi. Tuba oli muutunud päris hubaseks. Errok istus põrandalambi kollakas valguses diivanil, ta oli endale hommikumantli peale tõmmanud ning tundis ennast päris õdusalt.
„Sa oled mees, kes ei oska ilma naiseta elada,” arvas Emma enesekindlalt. Ta istus mehe vastas tugitoolis. Emma seelik oli veidi kõrgemale tõusnud ja paljastas naise ilusad ümarad põlved.
„Võib-olla.” Errok oli heas tujus ja kõigega nõus, mida naine rääkis.
„Kuidas sa küll ennast nii käest ära lasid? Juba oma ema sünnipäeval olid kuidagi imelik, istusid omaette, tõrjuv kõigi vastu ja muudkui kallasid endale viina sisse. Kartsin, et jääd päris täis, aga ka seda ei juhtunud.”
Ema sünnipäev, mõtles Errok. See päev ei lähe tal meelest. Õigemini hommikupoolik, sest ülejäänud osa päevast oli möödunud nagu udus. Hommikul oli toimunud maoröntgen… Röntgenoloog Keskküla pilves nägu ja ehmunud silmad, kui ta teda seal igapidi sättis ja pildistas. Ja kimbatus, kui Errok filme näha soovis.
„Kahtlane haavand,” oli ta üle piltide kohale kummardunud Erroki õla pakkunud. „Kahtlane haavand?” Pildid olid pagana hästi välja tulnud. Keskküla oli haigla parim röntgenoloog… See oli ju vähk, haavanduv vähk. Mõlemad nägid seda selgesti. Errok mäletas, kuidas tal röntgenifotosid vaadates külm hakkas. Nagu härmatis oleks roninud mööda selgroogu üles.
„Peaks fiiberoptikaga magu seestpoolt pildistama ja tüki võtma, ega röntgen ikka ole see päris,” oli Keskküla lõpuks soovitanud. Errok pidi pärast röntgenit minema operatsioonile, aga ei suutnud. Saatis enda asemel Abeli ja istus ise mitu tundi üksinda oma kabinetis. Sünnipäevaõhtust isakodus ei mäletanud Errok õigupoolest muud, kui tahtmist ennast mälukaotuseni täis juua. Ent viin näis olevat minetanud kanguse ning maitse.
„Ma ei olnud nendeks kohtumisteks eriti vormis,” ütles ta loiult.
„Tead, Paul, me tunneme teineteist liiga kaua selleks, et kogu aeg tippvormis püsida.”
See polnud ainult lähedase inimese lohutus või varjatud etteheide. See oli kaotusehirm, mis tuksatas Emma tasases hääles, mis muutis ta pilgu äkki otsustavaks ja ainitiseks.
Errok taipas, et oli midagi mööda lasknud, ta teadis, mida Emma kohe ütleb, millest ta jälle mõtlema hakkab.
„Sa oled alati mees olnud,” ütles Emma.
„Hm,” püüdis Errok õlgu kehitada, ent naine ei teinud seda märkamagi.
„Paul, sa tead, kui palju ma sulle võlgu olen.”
„Ei ole sa mulle midagi võlgu,” sõnas Errok ühtaegu tujutult ja murelikult.
„Ei, Paul, ei. Seda ööd Nõmme jaamas poleks ma ilma sinuta…”
Oligi räägitud sellest, mida Errok poleks sugugi tahtnud puutuda, mille mälestust ta oli hakanud vihkama. Ta ei suutnud mõista, kuidas Emma siiski sellest rääkida sai või tahtis.
„Noh, sa olid tookord tõesti endast veidike väljas. Aga ülepea oleks sinu psüühikale kasulikum kogu lugu unustada.” Nii ta ütles – ning äkki mõistis, et sama hästi oleks ta võinud lausuda ükskõik millise teise käibefraasi.
Emma suunurk värahtas, ta pilk oli äkki võõras ja Errok teadis, et naine elab uuesti möödunut läbi ja temal, Errokil, pole vähimatki voli seda ära keelata, sest see oleks sama mõttetu, kui Keskküla talle õlale patsutaks ja lausuks: kuule, vana, sinu psüühikale on parem kogu see lugu unustada. Ning istudes Emma vastas, teades, mida naise eemalviibiv pilk jälle elustab, mõtles Errok keerulistele, valusatele, kidalistele sidemetele inimeste vahel. Ta tõstis silmad naise piinatud näole ning tundis samas masenduse ja valuga, nagu oleks ta sündmusel uuesti juures viibinud, kuigi sattus sellesse juhukombel ja päris viimasel hetkel. Iga kord, kui ta nägi Emmat sellele mõtlemas, kordus see tunne uuesti. Ilmselt nägi Emma ikka ja jälle seda suvekuiva pimedat Nõmme parkmetsa, kuulis oma sammude krudinat kruusateel, märkas neid kaht ebamäärast ja koletu suurt vankuvat kogu, mis sulgesid tee, halvasid liikumise, matsid karjatuse, küllap tundis ta võõraid jõhkraid käsi oma kehal, võõraste kehade raskust, valu, viinalõhnalist hingeldamist. Siis ajas ta ennast jälle oiates püsti, kiskus kortsus määrdunud kleiti allapoole, kiirustas tulede suunas ja arvas kuulvat kusagil selja taga rämedat naeru, küllap olid need mehed arvanud, et ta on purjus, tema aga läks ja läks, kuni seisis vankudes perrooniserval, siis prožektorivihk, vedurivile ning rataste meeletu krigin…
„Kui sina poleks mind tagasi tõmmanud…”