Viimane raund. Peeter Urm
see on nostalgia, sinu jaoks liigne luksus. Ta vaatas kella. Haiglasse ma enam ei lähe. Ka doktor Terase juurde konsiiliumile ei lähe. Nad pakuvad operatsiooni, aga šansid praktiliselt puuduvad. Ta on ise küllalt vähki lõiganud. Onkoloogiadispanserid haaravad endale ainult osa sellest õnnetute armeest, ülejäänud opereeritakse ära tavaliste, üldprofiiliga kirurgiaosakondade poolt. Lõhuvad kõhus kõik segi, siis kiiritavad, mõne aja pärast pakuvad uut operatsiooni. Naelutavad ta voodi külge kinni. Ei, seda pole vaja. Palju talle aega on antud? Aasta, kaks? Arvatavasti mitte üle aasta. Muutused maos on küllalt suured. Aga kui algavad valud? Kas ongi mõtet oodata aeglast piinarikast lõppu? Võib-olla on õigem põleda kiiremini? Juua, kuni ajurakud tuimenevad, kuni mõistuse nüristumiseni, mälukaotuseni… Vahest on siis kergem? Aga ka see võtab aega. Seni aga peab ta taluma inimeste kaastunnet, võõristust ja põlgusega segatud vastikust. Ei, see variant ei sobi… Aga kuul pähe? Ei, suhu, nii pidi kindlam olema. Lööb ajud korraga segi… Leida kuskilt mõni korralik jahipüss… Selle üle tasuks mõelda.
Emma… Emmast hoidub ta eemale. Viimane öö oli eksitus, saatuselt varastatud lootus. Nüüd, kus enam pääsu pole, ajab ta Emmaga asjad joonde. Errok seisatas, otsis taskust sigaretipaki ning tuulele selga keerates süütas suitsu.
Ma ei tohi endale jätta aega sellele mõelda. Metronoom on käima pandud, ja kui ma ei suuda end kokku võtta, hakkan sekundeid lugema. See teeb hulluks. Tuleb töötada, opereerida nõrkemiseni, et ajutisekski unustada, et öösiti mitte und näha.
„Mis on, Meeli?” Errok tõstis pilgu tema ees laual lebavalt operatsiooniplaanilt ning silmitses uurivalt vanemõde. „Istuge.” Ta osutas käega tugitoolile.
„Kaks intensiivpalati õde andsid täna hommikul lahkumisavaldused sisse. Näete, siin.” Vanemõde võttis kausta vahelt kaks paberilehte ja asetas Erroki ette lauale.
„Jaa, see on paha.” Errok vaatas Meeli kõhna, haiglasliku jumega murelikku nägu.
„Kui nad lähevad, peame intensiivpalati sulgema.”
„Ei, seda ei tohi. Mul on mitu tõsist operatsiooni plaanis. Nende jaoks on tarvis ekstra hooldust. Vaatame, kes need õed on.” Errok tõmbas paberilehed endale lähemale. „Miks Silvi läheb?”
Vanemõde tõusis ja astus laua juurde. „Silvil pole last kuhugi panna. Peab koju jääma. Õde Kallasmaa aga lubas üldse meditsiinist ära minna, palga ja korteri pärast.”
„Pagana kahju Silvist, ta on täitsa tragi ja asjalik õde.” Errok hõõrus mõtlikult laupa. „Püüame Silvit siiski alles hoida. Ma räägin peaarstiga, võib-olla annab midagi teha.”
Vanemõde Meeli raputas oma halli, vanainimeselikult kuklasse sõlme keeratud juustega pead. „Käisin juba. Polevat ainsatki kohta.”
„Küll on lugu.” Errok müksas rusikaga vihaselt vastu lauda. Siis aga ta nägu selgines. „Oodake, Meeli, meil on viiendas palatis keegi Sallum. Ta palus väga, et just mina teda opereeriksin. Teeme ära, aga tema ajab meil selle asja korda. Ta on ju lasteaia juhataja, just see, keda meil tarvis. Aga õde Kallasmaad me vist küll kinni hoida ei saa. Tal on kohustuslik aeg täis ja meil ei ole mingit õigust sundida teda kümme tundi päevas töötama, et tööstustöölise palgamiinimumi välja teenida.”
„Niiviisi võiksime kõik minna,” torises vanemõde rahulolematult. Ta ei olnud sugugi nõus, et osakonnajuhataja nii lihtsalt asjaga leppis.
Errok naeratas. „Ma tean, Meeli, et teie meelest peaksin ma püüdma teda ümber veenda. Aga kui palju kordi me oleme teiega seda teinud. Meil pole ju neile midagi pakkuda peale töö, äärmiselt kurnava töö. Lähevad need, kes leiavad meie töö ainult halli ja odava olevat. Neid ümber veendes tunnen end alati tolana. Rõõmu ja rahuldust inimesele sisse ei sööda nagu kalamaksaõli. Ei aita siin mingi sõnademulin. Selleks tööks peab süda lahti olema. Elame üle, Meeli.” Errok haaras sõbralikult kõhnast kuivetunud õlast. „Küll me kuidagi ikka oma meditsiini püsti hoiame, kuni palgakorraldus elule järele jõuab.” Errok kirjutas lahkumisavaldusele alla. „Ta polnud ka suurem asi õde, Meeli.”
„Eks me siis püüa kuidagi hakkama saada.” Vanemõde ohkas ja korjas avaldused laualt oma kausta vahele tagasi.
„Oli veel midagi?”
„Kirjutage töögraafikule alla. Palun siia. Nüüd peaks kõik olema.” Vanemõde Meeli läks rahulolevalt ukse poole. Osakonnajuhatajaga on kõik jälle korras, mõtles ta kergendustundega.
„Omaksed ootavad teid, Doktor Errok.”
„Kelle omaksed?” Errok tõstis pea ja vaatas küsivalt Ingridit.
„Koridoris sirmi taga lamava vähihaige omaksed, ma ei mäleta nime, kas Seliauskas või Veliauskas, igatahes mingi leedu nimega,” sädistas Ingrid rõõmsalt. Ta vaatas Errokile naeratades otsa, ajas siis keele hammaste vahele ja hakkas snalliga kinnitama mütsi alt väljakippuvaid juukseid.
„Hästi, hästi.” Errok tõusis.
Ingrid astus Erroki ees kergejalgselt uksest välja ning kõndis operatsioonitoa poole. Errok vaatas talle tahtmatult järele. Sa ajad surijadki rõõmust elevile, mõtles ta muiates. Samas tõsines Erroki nägu, ta surus valge mütsi sügavalt silmile ja läks leedulast vaatama.
Keskealine tugev mees ja temast peajagu lühem, laialivalguvate kehavormidega naine seisid leedulase voodi ees. Errokit märgates astusid nad kõrvale ja Errok tundis enda näol nende uurivat vaadet. Ta tõstis kõhna soonilise käe tekilt ja katsus pulssi. Tuhmkollases sisselangenud näos avanesid pikkamisi laud ning korraks kergitati padjalt pead.
„Õde just praegu süstis teda,” seletas tugev keskealine mees. „Ta oigas kogu aeg valust. Nüüd jäi nagu magama, öelge, doktor, ega siin vist enam midagi teha ei anna?”
Errok vaatas mehele otsa. „Tema puhul on kõik tehtud, mis vähegi võimalik.”
„Jaa-jaa,” kinnitas mees kärmelt. „Ega’s me sellepärast. Ainult kas ta elab homseni? Homme jõuab tema poeg siia.”
„Raske ütelda. Siin on oma sõna öelda ka haigusel. Aga kes teie olete? ”
„Mina olen tema vanem vend.”
„Vend?” Errok vaatas uskumatult haige kokkukuivanud, raugalikku kogu.
„Jah, vend,” noogutas mees usalduslikult. „Meid oli kuus venda, ainult meie,” ta noogutas peaga voodi suunas, „olemegi järele jäänud. Me väga palume teid, doktor, tehke nii, et ta homseni elaks. Ta on kogu aeg küsinud poja järele.”
„Kulla mees,” Errok surus ärritust maha, „ma ei ole jumal. Kes see naine on? Tema abikaasa?”
„Ei, minu. Vend elab üksi. Tema naine läks teise juurde.” Mees tasandas seda öeldes häält. „Aga poega vend hoiab ja poiss hoiab teda kah. Teete siis nii, ah…?” Mehe näole ilmus kaubitsejalik naeratus. Errok pöördus ringi ja kõndis minema.
Kaugelearenenud sapipõie vähk, verejooks operatsioonilaual… Nad ei saanud midagi teha, sulgesid ainult verejooksu ja panid kõhu tagasi kinni. Vaevalt et ta poega ära jõuab oodata… Süda lõi väga nõrgalt.
Errok läks oma kabinetti, istus ja suitsetas mõttessevajunult. Mitu korda helises telefon, aga ta ei liigutanud ennast.
Emma tuli õhtul. Errok ühtaegu kartis ja ootas seda tulekut. Ta kõndis toas närviliselt edasi-tagasi, suitsetas ühe sigareti teise järel, aga kui ta kuulis kellahelinat, oli pinge korraga kadunud. Väljas oli vihma sadanud, Errok riputas Emma mantli puu peale kuivama ja läks kööki kohvi keetma. Kuidas ma talle seda ütlen, küsis ta endalt? Ma ei tohi laskuda arutlusse, muidu olen omadega läbi. Ta vaatab mulle heatahtlikul emalikul viisil otsa ja iga minu sõna muutub narruseks juba enne, kui ma olen jõudnud ta välja öelda. Kui raske on ajada asju intelligentsete ja liiga heade naistega. Nende maheda pilgu all tunned end juudana. Vesi hakkas keema. Errok puistas kohvipulbri sisse ning otsis kapist tassid.
Emma istus nurgadiivanil ja sirvis kaasatoodud naisteajakirja. Ta tõstis pea ja vaatas mehele