Muda, higi ja pisarad. Bear Grylls
paki mängukaarte ja taskulambi ning torkasin iga kümne sammu järel telliste vahele ühe kaardi, et märkida oma teekonda. Lõpuks leidsin kanalisatsiooniluugi, mida andis üles lükata, ja see tõi meid väikesele tanumale otse direktori eramaja ees.
See meeldis mulle. „Kogu saast saab alguse siit,” mäletan meid sel ajal kildu viskamas.
Kuid ma otsisin võimalusi ka seaduslikeks ronimisseiklusteks ja koos Mick Crosthwaite’iga, mu tulevase Everestile tõusmise kaaslasega, aitasime taaselustada kooli mägironimisklubi.
Etoni suurim voorus on, et seal toetatakse huvitegevusi – kui iseäralikud need ka ei oleks. Alates postmarkide kogumisest kuni juustu- ja veiniklubini, mägironimisest žongleerimiseni – kui sul on tahtmist ja huvi, siis kool aitab sind.
Etonis ei sallita vaid kaht asja, laiskust ja innu puudumist. Kuni sa tundsid millegi vastu huvi, oli enamik muid väikesi süütegusid andestatavad. Mulle see meeldis: see mitte ainult ei tunnustanud vingeid ja sportlikke, vaid innustas iga üksiklast, elu mängus on sel palju suurem tähtsus.
Seepärast aitas Eton mul minna ka kuningliku mereväe ohvitseride valikkatsetele, kui ma olin alles kuusteist. See oli üsna kurnav kolmepäevane proovilepanek, mis koosnes lõpututest jooksudest, rännakutest, täisvarustuses mudas müttamisest, rünnakujooksudest, köielkõndimise enesekindluse katsetest (neis olen ma hea!) ja juhiülesannetest.
Lõpuks pääsesin ma kahekümne viie seast napilt kolme hulka, kelle kohta aruanne ütles: „Ohvitserivalikuks heaks kiidetud: Grylls on heas vormis, innukas, kuid tal tuleb silm peal hoida, sest ta on liiga muretu lähenemisega.” (Õnneks olen ma oma edasises elus selle soovituse tagumisest osast vabanenud.)
Selle kursuse läbimine andis mulle suure kindlustunde, et kui ma tahan, võin ma minna isa jälgedes eriüksuslaseks.
Mul oli ka õnne, et Etonis oli mul fantastiline kasvataja ja enamik inimese Etoni kogemusest sõltub sellest, kas kasvataja seisis nende eest kaljuna või tümitas halastamatult.
Mul oli õnne.
Vahekord kasvatajaga on ligilähedaselt võrreldav vahekorraga direktoriga mõnes väiksemas koolis. Tema on see, kes hoiab silma peal kõigel, mida sa teed, alates mängudest kuni sinu otsusteni õpilasomavalitsuses, ja ilma igasuguse kahtluseta on ta õpetaja, kes tunneb sind kõige paremini – nii heast kui ka halvast küljest.
Lühidalt, need on inimesed, kes etendust juhivad.
Härra Quibell oli vana kooli mees ja paras tegelane, kuid kaks iseloomujoont tegid temast suurepärase inimese. Ta oli õiglane ja ta hoolis, ning teismeeas on need kaks omadust inimese enesehinnangu kujunemise jaoks tõeliselt tähtsad.
Aga, kurat, ta sai meiega ka muret näha.
Härra Quibell ei sallinud kahte asja: pitsasid ja Sloughi.
Me tellisime naljaviluks sageli tema koduukse taha Sloughi parimaid pitsasid, kuid mitte kunagi üks või kaks pitsat, ma räägin ikka oma kolmekümnest. Kui kuller ilmus, olime kõik peidus ja piilusime akendest, vaadates algul õuduse, seejärel viha ilmet, kui härra Quibell vaese kojukandemehe minema kihutas karmi käsuga enam mitte kunagi tagasi tulla.
Nali õnnestus kaks korda, kuid peagi sai pitsaäri asjast aru.
Üks valikaineid, mida me Etonis õppida võisime, oli mootorimehaanika. Jämedas tõlkes tähendas see: „Otsi omale vana romu, klohmi see üles, eemalda summutaja ja põrista sellega väljadel, kuni see oma otsa leiab.”
Täiuslik.
Ma leidsin väsinud olekuga vana pruuni Ford Cortina logu, ostsin selle kolmekümne naela eest ära ning valmistasin selle mõne sõbra abiga ülevaatuseks ette.
Kuna me olime alles kuueteistaastased, ei lubatud meil sellega tee peale minna, kuid ma rehkendasin oma terendava seitsmeteistkümnenda sünnipäevaga, kus sellest saab mu esimene seaduslikult teel sõitev auto. Ainus mure oli, et ma pidin sellele tegema ametliku tehnilise ülevaatuse, nii et see teekõlblikuks arvataks, ning selleks tuli Cortina kuidagi autoremonditöökotta toimetada. See tähendas, et pidin enda kõrvale leidma täiskasvanud autojuhi.
Ma seletasin härra Quibellile, et kõige parem moodus selleks on, kui ta oleks nii kena ja veedaks mõne laupäeva pärastlõuna, sõidutades mind mõnda autoremonditöökotta (tema armastatud Sloughis). Päev varem oli mul õnnestunud püüda maja kriketimeeskonna koosseisus üks pikeeriv pall, seega olin ma härra Quibelli juures heas kirjas ja ta andis järele.
Paraku niipea, kui me olime jõudnud Sloughi serva, hakkas mootor suitsema – suurepärane. Peagi pidi härra Quibell lülitama kojamehed täisvõimsusele, et need lehvikuna kapoti alt tõusvat suitsu laiali ajaksid.
Selleks ajaks, kui me garaaži jõudsime, oli mootor tulipunane ja polnud mingi ime, et mu auto tehnilist ülevaatust ei läbinud – rohkematel põhjustel, kui ükski teine auto, mida see remonditöökoda pika aja jooksul näinud oli, ütlesid nad mulle.
Tuli alustada algusest, kuid see lugu näitab suurepäraselt, milline lahke isakuju oli härra Quibell kõigi jaoks, kes tema hoole alla anti – eriti neile poistele, kes tõesti üritasid, mis tahes alal see ka toimus. Ja mina olen alati olnud eelkõige üritaja.
Ma ei ole alati saavutanud edu ja mul ei ole alati olnud suurt annet, kuid ma olen andunud oma ettevõtmistele suure innuga – ja see tähendab paljut. Tegelikult on isa mulle alati öelnud, et kui ma suudan olla kõige innukam isik, keda ma tean, läheb mul hästi.
Ma ei ole seda kunagi unustanud. Ja tal oli õigus.
Ma pean silmas seda, et kõigile meeldib ju töötada koos innukate inimestega.
23. PEATÜKK
Kaks viimast lugu kooliajast.
Esimene on seotud mu kõige esimese mägironimisekspeditsiooniga Snowdoni mäele, Walesi kõrgeimale tipule, ja teine, kuidas ma sain oma esimese tüdruksõbra. (Olgu, kui ma räägin tüdruksõbrast, tähendab see, et ma olen teda suudelnud rohkem kui korra ja me veetsime koos rohkem kui nädala.)
Kuid kõigepealt Snowdoni ekspeditsioon.
Nagu kavandatud, toimus ekspeditsioon talvel, Watty, üks mu parimaid kooliaegseid semusid, ja mina olime kaks kuud olnud erutatud ja teinud ettevalmistusi. Kui reis lõpuks tegelikult kätte jõudis, olid meie seljakotid nii rasked, et me suutsime neid vaevalt tõsta.
Esimene õppetund: paki kergelt, kui sa just ei taha kõik päevad ja ööd mägedes raskuse all küürutada.
Selleks ajaks, kui me reede õhtul Snowdonia rahvusparki jõudsime, oli juba pime öö ja me suundusime oma noore kehalise kasvatuse õpetaja saatel otse uttu. Nagu Walesile tõeliselt kohane, hakkas peagi sadama.
Kui me jõudsime poolel teel mäetippu väikese järve äärde paika, kus me kavatsesime laagri üles lüüa, oli kesköö möödas ja sadas päris tugevasti.
Me kõik olime väsinud (naeruväärselt ülekaaluliste seljakottide tassimisest) ja panime telgid üles nii kiiresti, kui suutsime. Need olid vanamoodsad A-raamiga telgid, mis olid oma robustsusega Walesi talvetuultes tundmatud, ja otse loomulikult juhtus kella kolmeks hommikul möödapääsmatu.
Prõks.
Üks A-raami pulk, mis toetas telgi tippu, murdus ja pool telki vajus meile kaela.
Hmm, mõtlesin ma.
Kuid nii mina kui ka Watty olime liiga väsinud, et ronida välja esimest murdumist parandama, ning selle asemel lootsime pimesi, et see laheneb kuidagi iseenesest.
Õppetund kaks: telgid ei paranda ennast ise, kui väsinud sa ka ei ole ja kui väga sa ka ei sooviks, et nad seda teeks.
Möödapääsmatult murdus ka teine pulk ja enne, kui me arugi saime, lebasime vettinud lõuendilasu all, läbimärjad ja lõdisevad ning tõeliselt haletsusväärsed.
Viimane võtmetähtsusega õppetund, mille me tol ööl omandasime, oli, et kui läheb telkimiseks, siis tänasida toimetusi ei tohi homse varna visata ning korraliku laagri ettevalmistamiseks kulutatud aeg ei ole kunagi raisatud.
Järgmisel