Eugénie Grandet. Honore de Balzac

      I

      Mõningais provintsilinnades leidub maju, mille välimus sisendab melanhooliat, sarnast sellega, mida kutsuvad esile kõige süngemad kloostrid, kõige värvitumad nõmmed või kõige kurvemad varemed. Võib-olla leidub neis majades nii kloostrite vaikust kui nõmmede viljatust ja varemete kõdunevust; elu ja liikumine toimub neis nii tasa, et võõras peaks neid vist mahajäetuks, kui ta äkki ei kohtaks mõne liikumatu olendi kahvatut ja külma pilku, kelle peaaegu mungalik nägu kerkib aknalaua kohale, kui kuuldub tundmatut sammudemüdinat. Selliseid melanhooliajooni leidub ühe elamu välimuses, mis asub Saumuris, mägise tänava lõpus, mis suundub linnast kõrgemal asetsevasse lossi. See tänav, nüüd vähe käidav, soe suvel, külm talvel ja pime mõningais paigus, on tähelepanuvääriv oma alati puhta ja kõmiseva kivisillutise, oma lookleva sõidutee kitsuse ja oma majade vaikuse poolest, mis kuuluvad vanasse linnaossa ja mille kohal kerkib endine kindlusevall. Kolme sajandit näinud majad on seal veel päris tugevad, olgugi nad ehitatud puust, ja nende mitmekesine ilme moodustabki selle algupärasuse, mis köidab antikvaaride ja kunstnike tähelepanu Saumuri selles linnaosas. Raske oleks neist majadest mööduda, imetlemata hiiglaslikke tammetalasid, mille otstesse on nikerdatud kummalised kujud ja mis musta bareljeefina ümbritsevad suurema osa majade alumist korda. Kohati on majade ristpalgid kaetud kiltkividega ja see moodustab siniseid jooni elamu haprail seintel, mida kroonib aastate jooksul kurdunud püstkatus, kus pehastunud sindlid on vihma ja päikese vahelduval toimel hoopis kõveraks tõmbunud. Teisal esinevad kulunud, mustunud aknalauad, mille peeni skulptuure veel vaevu on näha ja mis tunduvad liiga hapraina nende pruunide savipottide jaoks, kust kerkivad esile mõne vaese naistöölise nelgid või roosid. Taamal on uksi, mida kaunistavad hiiglasuured naelapead ja kuhu meie esivanemate tarkus on jäädvustanud perekondlikke hieroglüüfe, mille mõte jääb igavesti selgitamatuks. Kohati on mõni protestant nendega tunnistanud oma usku, kohati mõni liigamees sajatanud Henri IV-t. Mõni linnakodanik on sinna uuristanud oma patritsiaadimärgid, oma unustatud raevanema-kuulsuse. Kogu Prantsusmaa ajalugu on siin koos. Lihtsate krohvseintega vana tudiseva maja kõrval, mis kiidab oma ehitaja kätetööd, kerkib taeva poole aadlimehe uhke elamu, kus kivist uksekaarel on veel säilinud mõned jäljed aadlivapist, kuigi selle on hävitanud mitmed revolutsioonid, mis alates aastast 1789 on vapustanud maad. Selles tänavas ei toimu kauplemine poodides ega ärides, vaid keskaja sõbrad leiaksid siit meie esivanemate kaubakoja kogu tema naiivses lihtsuses. Nood madalad saalid, millel pole ei vaateakent, ei väljapanekuid ega vitriine, on sügavad ning pimedad ega oma mingeid väliseid ega sisemisi ilustusi. Nende tugevalt rautatud uks avaneb kahes osas: ülemine osa liigub sissepoole, moodustades akna, alumine, varustatud vedrukellukesega, on alatasa liikvel. Õhk ja valgus pääsevad sellesse niiskesse koopataolisse ruumi ukse ülemise osa kaudu või läbi avause, mis leidub laevõlvi ja madala, letikõrguse seinamüüri vahel. Sinna asetatakse tugevad luugid, mis eemaldatakse hommikul ja pannakse õhtul tagasi, kinnitades nad polditud raudlattidega. Sellele müürile laotakse kaubad ostjaskonnale vaatlemiseks. Ei ole siin mingisugust pettuskatset. Vastavalt kaupluse iseloomule koosnevad kaubaproovid kahest või kolmest tünnist, mis on täidetud soolaga või tursakalaga, mõnest pakist purjeriidest, laevaköitest, aampalkide külge riputatud messingist, seina äärde asetatud vitsrauast või mõnest riiulil lebavast kalevikangast. Astuge sisse. Noorusvärske, puhtalt rõivastatud tütarlaps, valges rätikus ja punaste käsivartega, tõuseb oma kudumistöö juurest üles ja kutsub kohale kas isa või ema, kes tuleb ja müüb teile, mida te soovite, tehes seda flegmaatiliselt, vastutulelikult või kõrgilt, vastavalt oma iseloomule, olgu siis kaupa kahe sou1 või kahekümne tuhande frangi eest. Te näete tammelaudadega kauplejat istumas oma ukse ees ja veeretamas pöidlaid, vesteldes mõne naabriga; näilikult ei oma ta muud kui viletsaid kastilaudu ja kaht või kolme kandamit latte; ent sadamas on tal tulvil täis puuhoov, mis varustab kõiki Anjou tünderseppi; ta teab täpselt, kui palju vaate ta hakkama paneb, kui lõikus tuleb hea; päikesepaiste rikastab teda, vihmane ilm laostab: ainsa ennelõuna jooksul võib vaatide hind langeda üheteistkümnelt frangilt kuuele frangile. Sellel maal, samuti nagu Touraine’iski, sõltub kaubanduslik elu atmosfäärilistest muutustest. Viinamarjakasvatajad, maaomanikud, puukaupmehed, tündersepad, võõrastemajapidajad, laevnikud – kõik nad piiluvad päikest; magama heites värisevad nad hirmust, et hommikul võivad kuulda öökülmast; nad kardavad vihma, tuult ning põuda ja tahaksid, et vesi, soojus ja pilved alistuksid nende tahtele.

      Käib alatine kahevõitlus taeva ja maa huvide vahel. Baromeeter kurvastab, silub kortse, muudab näod taas rõõmsaks. Siin, selle Saumuri endise peatänava ühest otsast teise, võib iga ukse juures kuulda sõnu: «Kui kuldne ilm!» Samuti öeldakse sageli naabrile: «Nüüd sajab taevast kulda!» teades, kui palju üks päikesekiir või õigeaegne sagar vihma võib kasu tuua. Suvisel laupäeval ei saa te nende tublide ärimeeste käest keskpäevast alates enam ühegi sou eest kaupa. Igaühel neist on oma viinamägi, oma väike talu ja ta siirdub paariks päevaks maale. Siin, kus kõik on ette arvestatud: ost, müük ja kasu, siin veedavad ärimehed kaheteistkümnest tunnist kümme tundi lõbusa lobisemise, vaatlemise, targutamise ja alatise ringipiilumisega. Ükski perenaine ei saa osta põldpüüd, ilma et naabrid hiljem ei küsiks tema mehelt, kas praad oli ka küllalt küps. Ükski noor neiu ei saa aknast välja vaadata, ilma et kõik jõudeolijad teda kohe ei märkaks. Siin on kõik südamed avatud, samuti ei ole saladusi neis ligipääsmatuis, süngeis ja vaikseis majades. Elu kulgeb enamasti vabas õhus: iga perekond istub oma ukse ees; seal nad einestavad, lõunastavad, tülitsevad. Keegi ei saa läbida tänavat, ilma et teda ei uuritaks. Vanasti, kui keegi võõras saabus provintsilinna, tehti iga ukse ees tema kulul nalja. Sealt siis tekkisidki igasugu lõbusad jutukesed, sealt siis saigi alguse too hüüdnimi «hambamehed», millega tituleeriti Angers’ elanikke, kes olid kuulsad oma teravmeelse pilkamise poolest.

      Vanalinna endised üksikelamud asetsevad juba mainitud tänava ülemises osas, kus vanasti elasid kohalikud aadlikud. Tulvil melanhooliat maja, kus toimusid selle jutustuse sündmused, oli just üks neist elamuist, auväärne jäänus sajandist, kus asjadel ja inimestel oli toda lihtsust, mis prantsuse kommetest päev-päevalt üha enam kaob. Kui te olete loogelnud selles maalilises tänavas, kus väiksemadki konarused äratavad teis mälestusi ja kus kõik kokku sunnib teid tahtmatult unelema, märkate lõpuks üht küllaltki tumedat orva, mille sügavusse on peidetud härra Grandet’ oma maja uks. Võimatu on mõista selle provintsliku väljendi tähendust, tundmata härra Grandet’ elulugu.

      Härra Grandet’l oli Saumuris eriline reputatsioon, mille põhjust ja mõju ei suuda mõista inimesed, kes pole lühemat või pikemat aega provintsis elanud. Härra Grandet, keda mõningad inimesed kutsusid ka isa Grandet’ks, ehkki nende vanakeste arv päev-päevalt vähenes, oli 1789. aastal jõukas tünderseppmeister, kes oskas lugeda, kirjutada ja arvutada. Kui Prantsuse Vabariik laskis Saumuri ringkonnas müügile vaimuliku seisuse varandused, oli tündersepp just neljakümneaastane ja äsja abiellunud rikka puukaupmehe tütrega. Varustatud oma sularahaga ja naise kaasavaraga, üldsummas kahe tuhande luidooriga2, siirdus Grandet maakonda, ja seal, tänu kahesajale topeltluidoorile, mis ta äi andis altkäemaksuna metsikule vabariiklasele, kelle järelevalve all toimus riigimaade müük, õnnestus Grandet’l omandada seaduslikult, kuigi mitte õigel teel, ja otse võileivahinna eest ringkonna parimad viinamarjaistandused, ühe vana kloostri maad ja mõned talud. Saumuri elanikud, kes polnud kuigi revolutsioonilised, hakkasid isa Grandet’d pidama julgeks meheks, vabariiklaseks, patrioodiks, inimeseks, kes on huvitatud uutest ideedest, kuna meie tündersepp oli lihtsalt huvitatud viinamägedest. Ta määrati Saumuri ringkonnavalitsuse liikmeks, ja tema rahutaotlev mõju avaldus siin nii poliitiliselt kui kaubanduslikult. Poliitiliselt kaitses ta endisi inimesi ja kasutas kogu oma mõju selleks, et takistada emigrantide mõisate müümist; kaubanduslikult varustas ta vabariiklikku armeed ühe või kahe tuhande vaadi valge veiniga ja laskis endale selle eest maksta toredate heinamaadega, mis kuulusid ühele nunnakloostrile ja mille võõrandamine oli jäetud viimseks. Konsulaadi ajal sai meie Grandet linnapeaks, haldas targasti, kuid korraldas veelgi paremini oma viinamägesid; keisririigi ajal sai temast härra Grandet. Napoleon ei armastanud vabariiklasi: ta asendas härra Grandet’, kes olevat punast mütsi kandnud, ühe suurmaaomanikuga, keisririigi tulevase paruniga,