Eugénie Grandet. Honore de Balzac
oma abikaasale.
Abee eemaldus kena daamiga õige nobedasti, jõudes varsti mõne sammu võrra teistest ette.
«See noormees on väga kena, armuline proua,» ütles abee, surudes daami käsivart. «Jumalaga, korvid, viinamarjalõikus on läbi! Peate preili Grandet’ga jumalaga jätma. Eugénie saab pariislasele. Kui too nõbu mitte mõnesse pariislannasse armunud pole, siis leiab teie poeg Adolphe temas vastase, kes on kõige…»
«Jätke juba, härra abee! Küllap too noormees märkab varsti, et Eugénie on rumalakene, ilma värskuseta. Kas olete teda tähele pannud? Ta oli täna õhtul kollane nagu kreeta õun.»
«Teie võib-olla juhtisite juba nõbugi tähelepanu sellele?»
«Jah, lubasin endale küll seda vabadust…»
«Istuge alati Eugénie kõrvale, armuline proua, ja teil ei tarvitse siis tollele noormehele enam suurt midagi rääkida tema nõbu suhtes: küll ta teeb isegi võrdluse, mis…»
«Kõigepealt lubas ta ülehomme minu juurde lõunale tulla.»
«Ah, kui te tahaksite, armuline proua…» ütles abee.
«Ja mis te siis tahate, et ma tahaksin, härra abee? Kas mõtlete mulle halba nõu anda? Ma ei ole, jumal tänatud, mitte selleks kolmkümmend üheksa aastat vanaks saanud ja oma reputatsiooni ilma ühegi häbiplekita hoidnud, et nüüd end kompromiteerida, olgu mängus või Suur-Moguli riik. Me mõlemad oleme neis aastates, kus teatakse, mis sõnad kaaluvad. Vaimuliku jaoks on teil tõesti sündmatud ideed. Päh! See meenutab juba «Faublasi»16.»
«Teie olete siis «Faublasi» lugenud?»
«Ei, härra abee, ma tahtsin öelda «Ohtlikke suhteid»17.»
«Ah! See raamat on juba võrratult moraalsem,» ütles abee naerdes. «Ent teie tahate mind tembeldada niisama rikutuks, nagu on nüüdisaja noormehed! Ma tahtsin teile lihtsalt…»
«Eks julgege vaid öelda, et teie ei kavatsenud mulle soovitada inetuid asju. Kas see ei ole siis selge? Kui too noormees, kes muide on väga kena, olen sellega nõus, hakkaks minuga kurameerima, siis ei mõtlekski ta enam oma onutütrele. Ma tean küll, et Pariisis mõned head emad ohverdavad end oma laste õnne ja rikkuse heaks; aga meie elame provintsis, härra abee.»
«Jah, armuline proua.»
«Ei mind,» alustas daam jälle, «ega Adolphe’i – meid kumbagi ei meelitaks isegi sada miljonit, mis on saadud sellise hinna eest.»
«Armuline proua, ma ei rääkinudki sajast miljonist. Kiusatus oleks siis vahest ületanud meie mõlema jõu. Ma arvan ainult, et aus naine võib kõige oma korralikkuse juures vahel väikest viisi edvistada, muidugi ilma et ta kaugemale läheks, ja see moodustaks siis osa tema seltskondlikest kohustustest ning…»
«Kas arvate?»
«Armuline proua, miks ei peaks me püüdma teineteisele vastutulelikud olla!.. Lubage, et ma oma nina nuuskan. Kinnitan teile, armuline proua,» alustas ta jälle, «et noormees fikseeris teid hoopis säravama ilmega kui mind; ent ma andestan talle täielikult, kui ta eelistab ilu vanadusele…»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.