Eugénie Grandet. Honore de Balzac
heitis emale salakavala pilgu.
«Jah, mu härra,» vastas proua des Grassins.
«Teie olite siis väga noorena Pariisis?» ütles Charles, pöördudes jälle Adolphe’i poole.
«Mis seal parata, mu härra!» ütles abee. «Me saadame nad Paabelisse otsekohe, kui nad emapiimast on ära võõrutatud.»
Proua des Grassins heitis abeele küsiva pilgu, milles peitus sügav imestus:
«Peab tulema provintsi,» jätkas abee, «et leida naisi, kes kolmekümne möödudes on veel nii värsked, nagu seda on armuline proua, ehkki neil on juba pojad, kes on lõpetanud õigusteaduskonna. Mulle näib, nagu poleks veel praegugi möödas need päevad, mil noormehed ja daamid tõusid ballisaalis toolidele, et näha teid tantsimas, armuline proua,» lisas abee, pöördudes oma naisrivaali poole. «Mulle näib, nagu oleks teie edu alles eilne.»
«Oh, see vana riivatu!» mõtles proua des Grassins endamisi. «Kas ta tõesti näeb mind läbi?»
«Näib, et Saumuris ootab mind suur edu,» mõtles Charles, nööpides oma saterkuue lahti, asetades käe vestipõue ja suunates pilgu kaugusse, et jäljendada poosi, mille Chantrey15 on omistanud lord Byronile.
Isa Grandet’ tähelepanematus või, õigust öelda, murelikkus, mis tekkis kirja lugemisel, ei jäänud märkamata ei notaril ega kohtueesistujal, kes püüdsid mõistatada kirja sisu nende vaevunähtavate liigutuste järgi vanamehe näol, mida küünal heledasti valgustas. Viinamarjakasvatajal oli raske säilitada oma näol tavalist rahulikkust. Muide, igaüks võib kujutleda, kui raske oli teeselda tasakaalukust, lugedes saatuslikku kirja, mis ütles järgmist:
«Mu vend, sellest on nüüd varsti kakskümmend kolm aastat möödas, kus me teineteist enam pole näinud. Minu abiellumine oli meie viimase kohtumise põhjuseks ja pärast seda me lahkusime teineteisest rõõmsatena. Tõesti, ma ei võinud tol korral aimata, et ühel päeval oled sina ainsaks toeks perekonnale, kelle õitsenguks sa siis edu soovisid. Kui sa seda kirja oma käes hoiad, ei ole mind enam siin maailmas. Oma endise kõrgepositsiooni pärast ei suuda ma taluda laostumise häbi. Ma hoidsin end viimse hetkeni kuristiku äärel, lootes ikka veel pääseda. Nüüd aga on langemine kindel. Minu börsimaakleri ja mu notari Roguini ühtesattunud pankrotid röövivad mult mu viimased ressursid ega jäta mulle midagi järele. Ma võlgnen oma kurvastuseks ligi neli miljonit, suutmata pakkuda rohkem kui kakskümmend viis protsenti aktivat. Mu laos seisvad veinid kannatavad praegusel hetkel laostava hinnalanguse all, mida põhjustab teie saakide rohkus ja kõrge kvaliteet. Kolme päeva pärast öeldakse Pariisis: «Härra Grandet oli petis!» Ma poen, kuigi ausana, teotatud surnurüüsse. Ma röövin oma pojalt ta ausa nime, mille olen teotanud, ja tema ema varanduse. Ta ei tea sellest veel midagi, too õnnetu laps, keda ma jumaldan. Meie hüvastijätt oli väga õrn. Ta ei teadnud õnneks, et see oli mu elu viimne voogamine, mis avaldus selles jumalagajätus. Ehk hakkab ta mind veel ühel päeval sajatama? Mu vend, mu vend, kui kohutav on laste needus! Nemad võivad meie needusest vabaneda, ent nende needus on igavene. Grandet, sa oled mu vanem vend, sa oled kohustatud mind kaitsma: tee nii, et Charles ei langetaks ühtki kibedat sõna mu hauale! Mu vend, kui kirjutaksin sulle oma vere ja pisaratega, ei tunneks ma mitte nii palju valu, kui leidub selles kirjas; sest siis ma nutaksin, jookseksin verest tühjaks, sureksin ega kannataks enam; nüüd aga ma kannatan ja vaatan kuivade silmadega surmale näkku. Sa oled nüüd Charles’i isa! Tal ei ole emapoolseid sugulasi, mispärast – seda sa ju tead. Miks ma ei arvestanud seltskondlikke eelarvamusi? Miks ma alistusin armastusele? Miks abiellusin suurest soost isanda mitteseadusliku tütrega? Charles’il ei ole enam perekonda. Oh, mu õnnetu poeg! Mu poeg!..
Kuule, Grandet, ma ei palu sind enda pärast; muide, su varandus ei ole ehk küllalt suur, et taluda kolmemiljonilist hüpoteeki; ent ma palun sind oma poja pärast! Tea, vennas, ma panin oma käed anudes kokku, kui mõtlesin sinule. Grandet, surres usaldan ma Charles’i sinu hooleks. Ma vaatan oma püstoleid ilma südamevaluta, mõeldes, et sinust saab mu poja isa. Charles armastas mind väga; ma olin nii hea tema vastu, ma ei keelanud talle midagi; ta ei hakka mind sajatama. Muide, küll sa näed: ta on pehme südamega, oma ema moodi, ta ei tee sulle kunagi tuska.
Vaene laps! Harjunud nautima luksust, ei tunne ta ühtki neist viletsustest, mida meid sundis kannatama meie noorpõlve vaesus… Ja nüüd on ta laostunud ning üksinda! Jah, kõik ta sõbrad hülgavad tema ja mina olen see, kes on kõigi ta alanduste põhjuseks. Ah! oleks mul küllalt tugev käsi, et saata ta ühe pauguga taevasse tema ema juurde. Milline hullumeelsus!
Ma tulen jälle tagasi enda ja Charles’i õnnetuse juurde. Ma läkitasin ta sinu poole, et teataksid talle ettevaatlikult mu surmast ja saatusest, mis teda ootab. Ole temale isaks, aga heaks isaks! Ära kisu teda ühe hoobiga tema jõudeelust välja: sa tapaksid tema. Ma palun teda põlvili maas, et ta loobuks võlanõudeist, mida ta oma ema pärijana oleks õigustatud esitama minu vastu. Ent see on ülearune palve; tal on ju küllalt autunnet ja ta mõistab, et tema ei tohi astuda mu võlausaldajate hulka. Ütle, et ta loobuks mu pärandist õigel ajal. Selgita talle selle karmi elu tingimusi, millesse ma tema olen asetanud, ja kui tal siiski säilivad õrnemad tunded minu vastu, siis ütle talle minu nimel, et kõik ei ole veel tema jaoks kadunud. Jah, töö, mis on päästnud meid kahte, võib ka temale tagastada varanduse, mille ma temalt röövisin, ja kui ta tahab kuulda võtta oma isa nõuannet, kes tema pärast hetkekski tahaks väljuda hauast, siis sõitku ta siit ära ja mingu Indiasse! Kallis vend, Charles on aus ja vapper noormees. Varusta teda kõige reisiks vajalikuga ja tea, et ta ennem sureb, kui jätab sulle tasumata selle esimese põhivara, mille sa temale laenad; sest sa ju laenad selle temale, Grandet! Muidu su südametunnistus ei annaks sulle rahu. Ah, kui mu laps ei leiaks sinu juures ei abi ega õrnust, paluksin ma igavesti jumalat, et ta sulle su karmuse eest kätte maksaks. Kui mul oleks õnnestunud päästa mõned väärtused, oleks mul küll olnud õigus anda talle mingisugune summa tema ema varanduse arvel, ent maksukohustused kuu lõpul neelasid kõik mu rahatagavarad. Mul on raske surra, olles teadmatuses oma lapse saatuse suhtes; oleksin tahtnud tunda pühalikke lubadusi su soojas käepigistuses, mis mind oleks elustanud, ent mul pole enam aega. Sellal kui Charles reisib, pean ma oma bilansi tegema. Aususega, mis on juhtinud kogu mu äritegevust, püüan ma tõendada, et mitte mu eksimused või mu ebaausus polnud mu suure õnnetuse põhjuseks. Eks ole seegi hoolitsemine Charles’i eest? – Jumalaga, mu vend! Saagu sulle osaks kõik taevased õnnistused selle suuremeelse hoolduse eest, mille ma sulle usaldan ja mille sa vastu võtad – ma ei kahtlegi selles! Nüüdsest peale on alati üks hääl, kes palvetab sinu eest selles maailmas, kuhu me kõik peame ühel päeval minema ja kus mina nüüd juba olen.
«Vestlete veel?» küsis isa Grandet, pannes kirja täpselt endiste murdjoonte järgi kokku ja pistes selle oma vesti tasku.
Ta heitis vennapojale tagasihoidliku ja kartliku pilgu, mille taha ta peitis oma erutuse ja kalkulatsioonid.
«Kas olete juba sooja saanud?»
«Täiesti, kallis onu.»
«Noh, kus on siis meie naised?» ütles Grandet, kes oli juba unustanud, et vennapoeg ööbib tema juures.
Sel hetkel astusid Eugénie ja proua Grandet saali.
«Kas kõik seal üleval on korras?» küsis vanamees, olles juba oma rahulikkuse tagasi saanud.
«Jah, isa.»
«Noh, vennapoeg, kui olete väsinud, siis juhatab Nanon teid teie kambrisse. Muidugi ei ole see mõne moenarri tuba, kuid ehk vabandate meid, vaeseid viinamarjakasvatajaid, kel pole kunagi sou’dki hinge taga. Maksud neelavad kõik.»
«Me ei taha pealetükkivad olla, Grandet,» ütles pankur. «Teil ehk on oma vennapojaga midagi rääkida. Soovime teile head õhtut! Homseni!»
Nende sõnade juures tõusis kogu seltskond püsti ja igaüks kummardas oma iseloomu kohaselt. Vana notar otsis ukse juurest oma laterna üles ja süütas selle põlema, tehes des Grassins’idele ettepaneku nad koju saata. Proua des Grassins polnud ette näinud juhtumit, mis selle koosviibimise nii enneaegselt lõpetas,
Francis Chantrey (1782–1841) – inglise skulptor. Balzac viitab siin tema Byroni raidportreele.