Eugénie Grandet. Honore de Balzac
õrnust. Kui lõpuks lühidalt summeerida kõik need muljed, mis too noor peenutseja jättis harimatusse neiusse, kes pidevalt tegeles sukkade nõelumisega ning isa riiete parandamisega ja kelle elu oli kulgenud nende räpaste seinte vahel, selles vaikses tänavas, kus vaevalt võis näha ühte inimest tunni kestel, siis tekitas onupoja nägemine neiu südames sellist peeniharat naudingut, millist põhjustavad mõnele noormehele fantastilised naiskujud, mis Westall12 on joonistanud inglise keepsake’idesse13 või mis Finden14 on nii osavasti graveerinud vasesse, et kardad kõige väiksematki hingust, mis need taevalikud ilmutused sunniks haihtuma. Charles tõi oma taskust esile ninarätiku, mis oli tikitud tolle suursuguse daami poolt, kes reisis Šotimaal. Nähes seda ilusat käsitööd, mis andumusega oli tehtud armastusele kadunud tundide jooksul, heitis Eugénie pilgu oma onupojale, et näha, kas too tõesti mõtleb seda rätikukest tarvitada. Charles’i käitumine, ta liigutused, ta viis tarvitada monoklit, ta teeseldud häbematus, ta halvakspanu kingituse suhtes, mis rikkale pärijannale oli nii palju rõõmu teinud ja mida noormees nähtavasti pidas väärtusetuks või naeruväärseks, – lõpuks kõik, mis šokeeris Cruchot’sid või des Grassins’e, meeldis Eugénie’le nii väga, et enne uinumist ta uneles kaua tollest fööniksist onupoegade hulgas.
Numbrite hõikamine edenes kaunis pikkamisi ja peagi lõpetati mäng. Pikk Nanon astus tuppa ja ütles valjusti:
«Proua, te peate mulle linu andma, vaja sellele härrale ase ära teha.»
Proua Grandet järgnes Nanonile. Proua des Grassins lausus siis tasase häälega:
«Säästame oma sou’d ja lõpetame mängu.»
Igaüks võttis oma kaks sou’d vanalt konarlikult alustassilt tagasi ja siis tõusis kogu seltskond püsti ning siirdus kamina juurde.
«Kas lõpetasite juba?» küsis Grandet, panemata kirja käest.
«Jah,» vastas proua des Grassins, istudes Charles’i kõrvale.
Eugénie, keda innustas üks neist mõtteist, mis tekivad noorte neidude südames, kui sinna esmakordselt asub sügavam tunne, lahkus saalist, et minna abistama ema ja Nanoni. Oleks teda tol hetkel küsitlenud mõni osav pihiisa, oleks Eugénie kõhklemata tunnistanud, et ta ei mõelnud ei emale ega Nanonile, vaid et teda kiusas piinav soov oma onupoja tuba üle vaadata, seal temast unistada, asetada sinna ükspuha mida, hoolitseda selle eest, et midagi ei unustataks, teha kõik, et muuta too ruum nii elegantseks ja puhtaks kui võimalik. Eugénie uskus juba, et ainult tema on suuteline mõistma oma onupoja soove ja mõtteid. Ja tõesti, ta saabus just õigel hetkel, et tõendada emale ja Nanonile, et kõik on veel tegemata, kuna nood juba kavatsesid lahkuda, arvates, et kõik on tehtud. Eugénie soovitas Nanonile, et too paneks sütepanni tuliseid süsi ja soojendaks nendega voodilinu; ta laotas isiklikult vanale lauale väikese linakese ja soovitas tungivalt, et Nanon linakest igal hommikul vahetaks. Ta veenis oma ema, et kaminas on tarvis tuli süüdata, ja mõjutas Nanoni, et viimane tooks ilma isa teadmata suure hunniku puid koridori. Ta jooksis saali, võttis ühest nurgakapist vanaaegse lakitud kandmiku, kadunud vanahärra de la Bertellière’i pärandi, hankis veel sealtsamast kuuetahulise kristallklaasi, väikese, kullatise kaotanud teelusika, antiikse veekarahvini, millele olid graveeritud amorid, ja asetas kõik need esemed võidurõõmsalt kaminanurgale. Veerandtunni vältel oli tal tekkinud rohkem ideesid kui kogu aja jooksul, mis ta maailmas oli elanud.
«Ema,» hüüdis Eugénie, «kindlasti ei suudaks mu nõbu taluda rasvaküünla lõhna. Kui ostaksime õige vahaküünlaid?..»
Kergelt nagu linnuke hüppas ta püsti ja võttis oma rahakotist sajasou’se mündi, mille ta oli saanud oma sellekuiseiks väljaminekuiks.
«Säh, Nanon,» ütles ta, «mine kähku!»
«Aga mis su isa ütleb?»
See kohutav vastuväide esitati proua Grandet’ poolt, kes nägi oma tütre käes vanast Sèvres’i portselanist suhkrutoosi, mille Grandet oli toonud Froidfond’i lossist.
«Ja kust sa võtad suhkrut? Kas oled hull?»
«Ema, küll Nanon ostab suhkrut, nagu vahaküünlaidki.»
«Aga su isa?»
«Kas see siis sobiks, kui ta vennapojal ei oleks siin klaasi suhkruvettki juua? Isa ei pane seda muide tähelegi.»
«Su isa näeb kõik,» ütles proua Grandet pead vangutades. Nanon kõhkles, ta tundis oma peremeest.
«Aga mine siis ometi, Nanon, täna on ju minu sünnipäev!»
Nanon hakkas kõva häälega naerma, kuuldes esimest nalja oma noore perenaise suust, ja täitis käsku. Sellal kui Eugénie ja ta ema püüdsid kõigest jõust kaunistada tuba, mille härra Grandet oli määranud oma vennapojale, oli Charles proua des Grassins’i tähelepanu objektiks ja meelituste märklauaks.
«Teie olete õige vapper, mu härra,» ütles proua des Grassins noormehele, «kui julgete loobuda pealinna lõbudest talvisel ajal ja tulla elama Saumuri. Ent kui meie teid nii väga ei hirmuta, siis näete, et ka siin võib veel lõbutseda.»
Ta heitis noormehele salajase pilgu, nagu seda tavaliselt tehakse provintsis, kus naistel on silmades nii palju tagasihoidlikkust ja ettevaatust, et see annab neile tolle maia himukuse, mis on iseloomustav mõnele vaimulikule, kellele igasugune lõbu näib vargusena või eksimusena. Charles tundis end selles saalis nii võõrana, nii kaugel avarast lossist ja hiilgavast elust, mida ta onu juures oli lootnud leida, et silmitsedes tähelepanelikult proua des Grassins’i, avastas temas põgusa sarnasuse pariislike kujudega. Leebelt võttis ta vastu kaudse kutse, mis talle esitati, ja nüüd arenes muidugi keskustelu, milles proua des Grassins järk-järgult tasandas häält, et viia see kooskõlla oma pihtimuste iseloomuga. Temal ja Charles’il oli mõlemal ühesugune vajadus vastastikuseks usalduseks. Pärast mõnehetkelist edevat lobisemist ja tõsisemat naljatlemist õnnestus osaval provintslannal öelda oma kaasvestlejale, ilma et teda oleksid kuulnud teised isikud, kes kõnelesid veinimüügist, millega tol hetkel tegelesid kõik Saumuri kodanikud:
«Mu härra, kui tahaksite meid austada oma külaskäiguga, siis teeksite kindlasti palju meelehead nii mu mehele kui mulle. Meie salong on ainuke Saumuris, kust leiate nii kõrgema äriringkonna esindajaid kui ka aadlikke: meie kuulume kahte seltskonnakihti, kes soovivad kohtuda vaid meie juures, sest meil on lõbus. Minu mees – ütlen seda uhkusega – on väga lugupeetud nii ühtede kui teiste poolt. Niisiis püüdkem teie siinviibimise ajal teist igavust eemale peletada. Kui jääksite ainult härra Grandet’ juurde, mis teist siis küll saaks, armas jumal! Teie onu on ihnuskoi, ta mõtleb vaid oma viinamägedele; teie tädi on palveõde, kes paari mõtetki ei oska siduda, ja teie nõbu on kasvatamatu lihtlabane lollike, ilma hariduseta ja kaasavarata, kes veedab oma elupäevi vanade kaltsude lappimisega.»
«See daamike on päris kena,» mõtles Charles Grandet endamisi, vastates proua des Grassins’i edvistamisele.
«Mulle näib, naisuke, et sina tahad võõrast härrat päris oma käpa alla saada,» ütles suur ja paks pankur naerdes.
Selle märkuse puhul laususid notar ja kohtueesistuja mõned enamvähem salakavalad sõnad, ent abee heitis neile kavala pilgu ja resümeeris nende mõtted, võttes endale näputäie tubakat ja lastes siis toosi ringi käia:
«Kes siin Saumuris,» ütles ta, «võiks külalist veel armastusväärsemalt kohelda kui armuline proua?»
«Ah nii! Mis te sellega öelda tahate, härra abee?» küsis härra des Grassins.
«Seda, mu härra, mis on kõige meelitavam nii teile, armulisele prouale, Saumuri linnale kui ka võõrale härrale,» lisas kaval vanamees, pöördudes Charles’i poole.
Ilma et ta näiliselt oleks kuulatanudki, millest Charles ja proua des Grassins kõnelesid, oli abee Cruchot taibanud nende kõneluse mõtet.
«Mu härra,» ütles lõpuks Adolphe Charles’ile, püüdes käituda sundimatult, «ma ei tea, kas teil on säilinud mõningat mälestust minust; mul oli õnn olla
Richard Westall (1765–1836) – inglise kunstnik-graafik, kes illustreeris Shakespeare’i, Miltoni ja teiste kirjanike kogutud teoseid.
Keepsake – mälestusese, meene (ingl. k.).
William ja Edward Finden – inglise kunstnikud ja graveerijad XIX sajandi esimesel poolel. William Findeni illustratsioonid Cervantese «Don Quijotele» ja Byroni teostele on laialt tuntud.