Eugénie Grandet. Honore de Balzac
need naised on!» ütles vana viinamarjakasvataja, katkestades hetkeks kirja lugemise, mis tal käes oli. «Laske inimesel ometi puhata!»
«Aga, isa, võib-olla me külaline ehk vajab midagi,» ütles Eugénie.
«Tal on ju keel suus,» vastas viinamarjakasvataja rangelt.
Tundmatu üksi oli üllatunud sellest stseenist. Teised kõik olid harjunud ihnuri despootliku käitumisega. Siiski, kohe pärast neid kahte küsimust ja vastust tõusis tundmatu püsti, pööras selja tule poole, tõstis ühe oma jala üles, et soojendada saapatalda, ja ütles Eugénie’le:
«Tänan teid, onutütar, ma lõunastasin Tours’is.» Ja heites pilgu Grandet’le, lisas: «Ma ei vaja midagi, ma pole isegi väsinud.»
«Kas härra tuleb pealinnast?» küsis proua des Grassins.
Härra Charles, nagu kutsuti Pariisi Grandet’ poega, võttis temale esitatud küsimust kuuldes väikese monokli, mis rippus tal ketiga kaelas, asetas selle oma parema silma ette, et näha, mis on laual ja kes istuvad selle ümber, ning fikseeris väga viisakusetult proua des Grassins’i, öeldes tollele, kui ta kõike oli näinud:
«Jah, armuline proua.» – «Te mängite lotot, tädi,» lisas ta kohe. «Palun, jätkake oma mängu, see on liiga huvitav, et sellest loobuda…»
«Ma olin kindel, et see on onupoeg,» mõtles proua des Grassins, tehes noormehele silmi.
«Nelikümmend seitse,» hüüdis vana abee. «Markeerige ometi, proua des Grassins, see on ju teie number!»
Härra des Grassins asetas ühe mängumärgi oma naise kaardile, too aga, haaratuna kurbadest eelaimustest, silmitses vaheldumisi nii Pariisi nõbu kui Eugénie’d, mõtlemata lotole. Aeg-ajalt heitis noor pärijanna põgusaid pilke oma nõbule, ja pankuri naine võis neis kergesti avastada imestuse ja uudishimu crescendot.
Härra Charles Grandet, ilus kahekümne kahe aastane noormees, moodustas sel hetkel kummalise kontrasti nende lihtsate provintslastega, keda juba tema aristokraatne käitumine oli küllaltki vihastanud ja kes kõik teda hoolega jälgisid, et hiljem ta üle naerda. See asjaolu nõuab selgitust. Kahekümne kahe aastaselt on noored inimesed veel küllaltki lähedal oma lapsepõlvele, et teha lapsikusi. Võib öelda, et saja hulgast oleks leidunud vist kindlasti üheksakümmend üheksa, kes oleksid käitunud nagu Charles Grandet. Mõni päev enne käesolevat õhtut oli isa talle teinud ettepaneku sõita mõneks kuuks onu juurde Saumuri. Võib-olla oli Pariisi härra Grandet mõelnud Eugénie’le. Charles, kes esimest korda elus sattus provintsi, kavatses seal esineda moodsa nooruki üleolekuga, viia kogu ümbruskonna oma luksusega meeleheitele, luua uue ajajärgu ja levitada provintsis kõiki Pariisi elu uusleiutusi. Lõpuks, et seletada kõike ühe sõnaga, tahtis ta Saumuris hoolikamalt harjata oma küüsi kui Pariisis ja uhkustada siin tolle liigselt rafineeritud riietusega, millest elegantne noormees loobub vahel lohakuse kasuks, millel ei puudu oma võlu. Charles võttis kaasa oma kõige ilusama jahiülikonna, kõige ilusama püssi, kõige ilusama noa ja kõige ilusama Pariisis tehtud tupe. Ta võttis kaasa oma kunstipäraste vestide kollektsiooni: seal oli halle, valgeid, musti, sitikavärvilisi, kullahelgilisi, litrilisi, kirjumustrilisi, kaherealisi, ümmarguse ja sirge kraega, mahapööratud kraega, kurguni kinninööbitavaid ja kuldsete nööpidega. Ta võttis kaasa igasuguseid kraesid ja kaelasidemeid, mis tol ajajärgul olid moes. Ta võttis kaasa kaks Buissoni ülikonda ja oma kõige peenema pesu. Ta võttis kaasa oma ilusad kuldsed tualetitarbed, mis olid ema kingitud. Ta võttis kaasa oma keigarlikud nipped-näpped, unustamata imekaunist väikest kirjutusgarnituuri, mille talle oli kinkinud armastusväärseim naistest – vähemalt tema suhtes, keegi suursugune daam, keda ta kutsus Anette’iks ja kes praegu oli koos oma abikaasaga igaval sundreisil Šotimaal, sest ta oli langenud mõningate kahtlustuste alla, millele tuli hetkeks ohverdada oma õnn; siis veel väga palju ilusat paberit, et oma daamile kirju kirjutada, üks iga kahe nädala tagant. See oli terve laadung Pariisi tühja-tähja, võimalikult täielik laadung, kus alates ratsapiitsast, millega algatatakse kahevõitlust, kuni ilusate nikerdatud püstoliteni, millega see lõpetatakse, leidusid kõik vajalikud riistad, millega noor logeleja harib oma elupõldu. Et isa oli tal käskinud reisida üksinda ja tagasihoidlikult, oli ta kasutanud postitõlda, mille oli reserveerinud vaid üksi enda jaoks, õnnelik, et ta ei tarvitse kulutada oivalist reisitõlda, mille ta oli tellinud selleks, et sõita vastu Anette’ile, suursugusele daamile, kes… jne. ja keda ta pidi juunikuus kohtama Badeni tervisvetel. Charles lootis onu juures kohata palju inimesi, pidada ajujahti onu metsades, elada tõelist lossielu; ta ei lootnudki kohata onu Saumuris, kus ta tema järele küsis vaid selleks, et talle juhatataks teed Froidfond’i; ent kuuldes, et onu on linnas, arvas ta teda siin asuvat mõnes suures härrastemajas. Et onu juures väärikalt esineda, olgu Saumuris, olgu Froidfond’is, oli ta end reisi jaoks ehtinud väga koketselt, väga rafineeritult, väga jumalikult, kui tarvitada sõna, millesse tol ajal koondusid kõik mõne asja või isiku täiuslikud omadused. Tours’is oli keegi juuksur värskelt lokkinud ta ilusaid tumepruune juukseid; seal oli ta ka pesu vahetanud ja võtnud tarvitusele mustast siidist kaelasideme, mille ta koos ümmarguse kraega kombineeris nii, et see meeldivalt raamis ta värsket, naeratlevat nägu. Pooleldi kinninööbitud reisisaterkuub piirjoonestas hästi ta taljet ja võimaldas näha sallina seotud kašmiirvesti, mille all oli veel teine, valge vest. Noormehe uur, mis hooletult oli visatud ühte taskusse, rippus lühikese kuldketiga nööpaugu küljes. Hallid püksid olid nööbitavad külgedelt, kus mustad siidtikandid kaunistasid õmblusi. Charles käsitses meeldivalt oma jalutuskeppi, mille voolitud kuldnupp ei tumestanud sugugi ta hallide kinnaste värskust. Ja lõpuks oli ta sonimütski oivalise maitsega. Pariislane, ainult kõige kõrgemasse sfääri kuuluv pariislane võis end ehtida selliselt, muutumata seejuures naeruväärseks, vaid andes, ümberpöördult, teatud harmoonilise meeldivuse kõigile neile tühistele pisiasjadele, mida muide kroonis mehine olek, noormehe olek, kellel on uhked püstolid, kindel käsi ja kellele kuulub Anette.
Nüüd, kui tahate hästi mõista Saumuri kodanike ja noore pariislase vastastikust üllatust ja selgesti näha hiilgavat sära, mida reisija elegants heitis saali hallidele varjudele ja ühtlasi tolle perekondliku pildi kujudele, siis püüdke kujutleda Cruchot’sid. Kõik kolm nuuskasid tubakat ega hoolinud juba ammugi enam tatitilkadest ja väikestest mustadest täppidest, millega olid üle külvatud rinnakrooked nende punakollastel särkidel, mis olid kortsunud kraedega ja koltunud voltidega. Nende pehmed kaelasidemed tõmbusid varsti pärast kaela asetamist nöörina keerdu. Tohutu suur pesutagavara, mis neil võimaldas vaid kord kuue kuu tagant pesu pesta ja seda kappide põhjas alal hoida, oli süüdi selles, et aeg jättis pesule oma hallikaid ja luitunud jälgi. Cruchot’d olid sõna otseses mõttes ebameeldivuse ja vanadusnõrkuse kehastuseks. Nende näod, mis olid niisama närtsinud nagu nende viimseni ärapeetud riided, niisama kortsunud nagu nende püksidki, näisid kulunuina, kivinenuina ja moonutatuina. Üldine lohakus teistegi ülikondades, mis kõik olid kuidagi poolikud, ilma värskuseta, nagu seda on tavaliselt kehakatted provintsis, kus märkamatult jõutakse selleni, et enam ei rõivastuta ligimese pärast ja arvestatakse isegi iga kindapaari hinda – see kõik sobis hästi Cruchot’de hoolimatusega. Hirm moodide ees oli ainus punkt, milles grassänistid ja krüšotiinid omavahel täielikult sobisid. Kui pariislane võttis oma monokli, et vaadelda saalis olevaid kummalisi esemeid, lae aampalke, puutahveldiste värvivarjundeid või punktikesi, mis kärbsed sinna olid trükkinud ja mille arvust oleks piisanud, et interpunkteerida «Metoodilist entsüklopeediat»9 ja «Moniteuri»10, tõstsid lotomängijad kohe ninad püsti ja silmitsesid pariislast samasuguse uudishimuga, nagu oleksid nad silmitsenud kaelkirjakut. Härra des Grassins ja tema poeg, kellele moodsalt riietatud inimese kuju ei olnud tundmatu, ühinesid ometi naabrite imestusega, olgu siis et nad allusid üldise arvamuse seletamatule mõjule või kiitsid selle heaks, öeldes kaaskodanikele iroonilise muigega: «Näe, millised on nemad seal Pariisis.» Kõik võisid muide vabalt silmitseda Charles’i, kartmata sellega majaperemeest pahandada. Grandet oli süvenenud pika kirja lugemisse, mida ta käes hoidis, ja võtnud selleks ainsa küünla laua pealt, hoolimata külalistest ja nende heaolust. Eugénie, kellele igasugune täiuslikkuse tipp, olgu riietuses, olgu isikus, oli täiesti tundmatu, arvas nägevat oma onupojas kuskilt
«Metoodiline entsüklopeedia» – paljuköiteline teatmeteos, mis ilmus Prantsusmaal XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel kolmandikul.
«Moniteur» – Prantsuse ajaleht, mis Napoleoni impeeriumi, restauratsiooni ja juulimonarhia ajal oli valitsuse häälekandjaks, kus avaldati ametlikke materjale.