Eugénie Grandet. Honore de Balzac
ma küll ära teeninud,» ütles Nanon. «Minu asemel oleks iga teine pudeli katki teinud; mina aga vigastaksin ennemini oma küünarnukki, kui laseksin pudeli kukkuda.»
«Vaene Nanon!» ütles Grandet, kallates talle likööri.
«Kas sa said haiget?» küsis Eugénie, silmitsedes Nanoni huviga.
«Ei, ma sain ju ristluude najale pidama jääda.»
«Ilus – et täna on Eugénie sünnipäev,» ütles Grandet, «siis parandan teile teie trepiastme ära. Teie ju ei oska ükski astuda sinna nurka, kus aste veel peab.»
Grandet võttis küünla, jättes oma naise, tütre ja teenija vaid kaminatule valgusele, mis leegitses kaunis heledasti, ja läks kööki, et tuua sealt laudu, naelu ja tööriistu.
«Kas teile on abi vaja?» hüüdis Nanon, kuuldes Grandet’d trepil kolistavat.
«Ei, ei! Ma tunnen seda tööd,» vastas endine tündersepp.
Sellal kui Grandet isiklikult parandas oma pehkinud treppi ja hoogsalt vilistas, meenutades oma noorusaastaid, koputasid kolm Cruchot’d värava pihta.
«Kas see olete teie, härra Cruchot?» küsis Nanon, vaadates läbi väikese võre.
«Jah,» vastas kohtueesistuja.
Nanon avas jalgvärava, ja kaminatule valgus, mis peegeldus võlvil, võimaldas kolmel Cruchot’l saali sissekäigu üles leida.
«Ah, teie olete siis õnnesoovijad,» ütles Nanon, haistes lillelõhna.
«Vabandust, mu härrad!» hüüdis Grandet, tundes ära oma sõprade hääled. «Tulen kohe teie juurde! Ma ei ole uhke, kõbin ise oma trepiastet.»
«Töötage aga edasi, härra Grandet! Omas kodus on söepõletajagi peremees,» ütles kohtueesistuja õpetlikult, naerdes üksipäini oma vihje üle, mida keegi ei mõistnud.
Proua ja preili Grandet tõusid püsti. Kohtueesistuja kasutas pimedust ja ütles Eugénie’le:
«Lubage mul, armuline preili, soovida teile teie tänasel sünnipäeval palju õnnelikke aastaid ja head tervist, nagu te seda olete nautinud seni.»
Ta andis üle suure lillekimbu, mis oli koostatud Saumuri kohta haruldastest lilledest; siis surus neiu küünarnukke ja suudles teda sellise galantsusega mõlemale poole kaelale, et Eugénie’l hakkas häbi. Kohtueesistuja, kes sarnanes suure roostetanud naelaga, arvas, et nii toimubki õige kurameerimine.
«Ärge laske end segada,» ütles Grandet tuppa astudes. «Kui on pidu, siis olgu pidu, härra kohtueesistuja!»
«Koos armulise preiliga,» vastas abee Cruchot, kes samuti oli varustatud lillekimbuga, «on kõik päevad minu vennapojale pidupäeviks.»
Abee suudles Eugénie kätt. Mis puutub notar Cruchot’sse, siis too suudles tütarlast lihtsalt mõlemale põsele ja ütles:
«Kuidas ta meil küll kasvab! Iga aasta kaksteistkümmend kuud.»
Asetanud küünla kaminale kella ette, ütles Grandet, kes ei loobunud nii kergesti oma naljast ja kordas seda tüütuseni, kui see talle oli hakanud meeldima:
«Et täna on Eugénie sünnipäev, siis süüdakem küünlad!»
Ta eemaldas hoolikalt kandelaabrite harud, asetas kummalegi pjedestaalile küünlapesa, võttis Nanoni käest uue, paberi sisse keerutatud küünla, torkas pessa, seadis kindlalt seisma, läitis ja istus siis oma naise kõrvale, silmitsedes vaheldumisi sõpru, tütart ja kaht küünalt. Abee Cruchot, väike lihav mehike punaka sileda parukaga ja kavala vanaeideliku näoga, sirutas oma tugevates hõbepannaldega kingades jalgu ja ütles:
«Kas des Grassins’id pole veel tulnud?»
«Veel mitte,» lausus Grandet.
«Aga kas neid on oodata?» küsis vana notar, krimpsutades nägu, mis oli rõugearmidest auklik nagu vahukulp.
«Ma arvan küll,» vastas proua Grandet.
«Kas viinamarjakoristamine on teil juba lõpetatud?» küsis kohtueesistuja de Bonfons Grandet’lt.
«Jah, kõikjal!» vastas vana viinamarjakasvataja ning tõusis püsti, et kõndida piki tuba edasi-tagasi, kergitades rinnakorvi sama uhkusega, mida oli täis tema sõna «kõikjal».
Koridori kaudu silmas ta äkki läbi lahtise köögiukse pikka Nanoni, kes istus pliidi juures; ta oli süüdanud küünla ja valmistus köögis ketrama, et sünnipäevakülalisi mitte segada.
«Nanon,» ütles Grandet koridori astudes, «kustuta kohe tuli pliidi alt ning küünal ja tule meie juurde! Pagana pihta, saalis on küllalt ruumi meie kõikide jaoks.»
«Aga, härra, teile tuleb kõrgest soost külalisi.»
«Kas siis sina neid ei vääri? Kõik nad pärinevad ju Aadamast nagu sinagi.»
Grandet tuli tagasi kohtueesistuja juurde ja ütles:
«Kas olete oma saagi juba ära müünud?»
«Ei ole; tõesõna, ma hoian selle alal. Kui praegu vein on hea, siis kahe aasta pärast on ta veel parem. Te ju teate, et viinamägede omanikud tõotasid kokkulepitud hindadest kinni pidada, ja sel aastal ei saa belglased küll võitu meie üle. Kuigi nad alguses ära lähevad, mingu, küll tulevad jälle tagasi.»
«Jah, aga jääme kindlaks,» ütles Grandet nii käskiva tooniga, et sundis kohtueesistuja võpatama.
«Ei tea, kas tal endal müük juba käib,» mõtles Cruchot.
Sel hetkel teatas haamrilöök des Grassins’ide perekonna saabumisest ja nende tulek katkestas kõneluse, mis oli alanud proua Grandet’ ja abee vahel.
Proua des Grassins oli noid väikesi elavaloomulisi priskeid valge ja roosa jumega naisi, kes tänu provintsis kehtivale kloostrirežiimile ja vooruslikele elukommetele säilivad noorena veel neljakümneaastaselt. Nad on nagu need hilissügisesed roosid, mida on armas näha, ent mille õielehed on kuidagi külmad ja vähese lõhnaga. Ta riietus kaunis hästi, tellis oma rõivad Pariisist, oli tooniandjaks kogu Saumurile ja korraldas enda juures õhtusi koosviibimisi. Tema mees, endine keiserliku kaardiväe kortermeister, kes oli Austerlitzi juures raskesti haavata saanud ja siis erru läinud, oli kõige oma lugupidamise juures Grandet’ vastu sõjaväelase kombel karmilt otsekohene.
«Tervist, Grandet,» ütles ta viinamarjakasvatajale, sirutades tollele käe ja teeseldes allakriipsutatud üleolekut, millega ta alati masendas Cruchot’sid. «Armuline preili,» ütles ta Eugénie’le, olles tervitanud proua Grandet’d, «teie olete alati nii kaunis ja tagasihoidlik, et ma tõepoolest ei tea, mida teile võiks soovida.»
Siis andis ta üle väikese kasti, mille ta teener sisse tõi ja mis sisaldas üht äsja Euroopasse imporditud väga haruldast Kapimaa nõmmelille.
Proua des Grassins süleles Eugénie’d väga hellalt, surus ta kätt ja ütles:
«Adolphe annab teile edasi minu väikese mälestuseseme.»
Adolphe oli suur blond noormees, kahvatu ja habras, küllaltki heade kommetega ja väliselt arg, kes siiski oli osanud kulutada Pariisis, kus ta õigusteadust oli õppinud, kaheksa või kümme tuhat franki lisaks oma elatusrahale. Adolphe lähenes Eugénie’le, suudles teda mõlemale põsele ja andis talle üle käsitöökasti, mille tarbeesemed olid ülekullatud hõbedast; see oli tõeline laadakaup, hoolimata vapikilbist, kuhu olid graveeritud ilusad gooti tähed «E. G.», mis oleksid pidanud tagama üldise korraliku töötluse. Kingitust avades tajus Eugénie toda ootamatut ja täielikku rõõmu, mis paneb noored tütarlapsed punastama, võpatama, rõõmust värisema. Ta suunas oma pilgu isale, nagu tahtes teada, kas ta tohib seda kingitust vastu võtta, ja härra Grandet lausus: «Võta, mu tütar!», öeldes neid sõnu sellise hääletooniga, mis igale näitlejale oleks kuulsust toonud. Kolm Cruchot’d olid hämmastunud, nähes, millise rõõmsa ja hingestatud pilgu Adolphe sai pärijannalt, kellele säärane rikkus oli ennenägematu.
Härra des Grassins pakkus Grandet’le tubakat, võttis ka ise näputäie, pillates