Ema ja tütar. David Herbert Lawrence
le>
INGLISMAA, MU INGLISMAA
Mees töötas kogukonnamaa serval, teisel pool väikest oja, mis tagaaia uurakus voolas ja mille planksillalt kulges aiarada edasi kogukonnamaale. Ta oli lõiganud rohukamarat ja sõnajalgu, jättes halli kuivapoolse pinnase paljaks. Aga ta oli mures, sest ta ei suutnud rada sirgeks saada, ja tal oli kulm kortsus. Ta oli tokid paika pannud ja suurte mändide vahelise kauguse ära mõõtnud, aga mingil põhjusel näis kõik valesti olevat. Oma teraseid, võib-olla viikingitelt päritud sinisilmi pingutades vaatas mees veel kord läbi varjuliste mändide otsekui läbi ukseava rohelise rohuga kaetud aiarada, mis tõusis planksilda ääristavate leppade varjust üles päikesevalguses õitsevate lillede, kõrgete lillakasvalgete kurekellade, ja kõikjal ümberringi leekiva karuse metsikuse keskel maadligi lömitava vana Hampshire’i maamaja tagumise otsa poole.
Kostis laste hüüdeid ja juttu: tüdrukute kõrgeid hääli, veidi utsitavaid ja üleolevaidki: „Nänna, kui sa kohe ei tule, siis ma jooksen sinna madude juurde.” Ja kellelgi polnud sang-froid1, et vastata: „Eks sa siis jookse, väike tobu.” Vastus oli alati: „Ei, kallis. Hea küll, kallis. Kohe, kallis. Kallis, sa pead kannatlik olema.”
Illusioonide puudumine, pidev järamine ja vastupanu olid mehe südame kõvaks teinud. Aga ta töötas edasi. Mida muud ta teha sai kui alla anda!
Maa kümbles päikeselõõsas. Kogukonnamaa puutumatus rahus lõkendas elav ohjeldamatu taimestik. Kummaline, kuidas Inglismaa metsik loodus on lappidena püsima jäänud: nagu siin, keset seda tokerjasse astelhernesse kasvanud kogukonnamaad, ning soiseis madudest kubisevais paigus lõunakõrgendike jalamil. Algaega püsima jäänud kohavaim, nii nagu siis, kui tulid saksid, kaua-kaua aega tagasi.
Ah, kuidas ta oli seda armastanud! Rohelist aiarada, lilletutte, lillakasvalgeid kurekelli ja suuri idamaiseid punaseid mustapõsiseid moone ning kõrgeid kollaseid üheksavägiseid, tervet seda leegitsevat aeda, mis oli juba tuhat aastat uuristatud sellesse väikesesse õõnsasse lohukesse madudest nuheldud kogukonnamaal. Tema oli pannud selle hekkide ja puude all päikesetassis lilledest lõõmama. Kui vana vana paik! Ja ometi oli tema selle uuesti loonud.
Puitsõrestikuga maamaja oma längus varjutaolise katusega oli vana ja unustusse vajunud. See maja kuulus vanale külakeste ja priitalupoegade Inglismaale. Eksinud kogukonnamaa äärele ja täiesti üksi laia rohuse tammepuudevarjuse, kibuvitsu täis kasvanud maariba tagumises otsas, ei olnud see tänapäevamaailmast kunagi midagi teadnud. Mitte enne, kui Egbert oma pruudiga sinna tuli. Ja Egbert oli tulnud selleks, et see maja lilledega täita.
Maja oli igivana ja väga ebamugav. Aga Egbert ei tahtnud seda muuta. Ah, kui imehea oli seal õhtuti istuda laia iidse musta mantelkorstna all, kui tuul mühises pea kohal ja puud, mida ta ise oli raiunud, koldes praksusid! Tema ühes nurgas ja Winifred teises.
Ah, kuidas Egbert oli teda tahtnud: Winifredi! Winifred oli noor ja ilus ja elurõõmust pakatav, justkui päikeseleek. Ta liikus aeglase energilise graatsiaga nagu õõtsuv punaõieline põõsas. Näis, nagu oleks temagi, hõõguva jumega ja tugev, pärit vanalt Inglismaalt. Temas oli toorevõitu kirglikku rahu ja viirpuu jõudu. Ja Egbert, tema oli pikk ja sale ja vilgas nagu inglise vibukütt oma pikkade nõtkete liikmete ja elegantsete liigutustega. Egberti juuksed olid pähkelpruunid ning üleni tarmukates kiharates ja krussides. Ka Winifredi silmad olid pähkelpruunid ja säravad nagu punakurgul. Ja mehel oli valge nahk ning ilusad siidised juuksed, mis lapsena olid olnud päris heledad, kuid olid nüüd veidi tumedamaks muutunud, ning vana maaperekonna veidi kongus nina. Nad olid ilus paar.
Maja kuulus Winifredile. Ka tema isa oli energiline inimene. Ta oli tulnud vaese mehena põhjast. Nüüd oli ta parajalt rikas. Ta oli ostnud selle kena tüki odavat maad Hampshire’is. Mitte kaugel peaaegu olematu külakese tillukesest kirikust seisis tema enda maja, avar vana talumaja teest eemal, teisel pool tühja rohtukasvanud õue. Selle nelinurkse õue ühes küljes oli pikk-pikk küün või sara, millest ta oli ehitanud maamaja oma nooremale tütrele Priscillale. Pikkakende ees võis näha väikseid sinise-valge ruudulisi kardinaid ja sees pea kohal kõrge küüni uhkeid vanu palke. See oli Prissy maja. Viiskümmend jardi eemal seisis kena väike uus maamaja, mille isa oli ehitanud oma tütrele Magdalenile. Maja juurde kuulus köögiviljaaed, mis ulatus eemale tammesaluni. Ja siis kulges väludest ja maja juures kasvavatest roosipõõsastest kaugemale teerada üle tokerja metsiku rohumaa, tammil kasvavate kõrgete mustade mändide rea poole, mändide vahelt läbi ning sealt väikese rabanõlvaku kohale, laiavõraliste üksildaste tammepuude alla, kus lõpuks ootamatult küürutas Winifredi maamaja, nii üksi ja nii ürgne.
See oli Winifredi päris oma maja ning ka aiad ja tükike kogukonnamaad ja rabanõlv olid tema omad: tema väike valdus. Winifred oli abiellunud just siis, kui tema isa selle kinnisvara ostis, ligi kümme aastat enne sõda, nii et tal oli võimalik see Egbertiga abielludes kaasavarana kaasa tuua. Ja kellele see rohkem rõõmu valmistas, Egbertile või talle endale, oleks raske öelda. Winifred oli sel ajal ainult kahekümneaastane ja Egbert ainult kakskümmend üks. Egbert sai elatisraha ligi sada viiskümmend naela aastas ja peale selle polnud tal midagi enamat kui tema enda märkimisväärne isiklik sarm. Tal ei olnud elukutset: ta ei teeninud midagi. Aga ta rääkis kirjandusest ja muusikast, tal oli kirg vana rahvamuusika vastu, ta kogus rahvalaule ja – tantse, uuris morris-tantsu2 ja vanu kombeid. Muidugi hakkab ta aja jooksul sellega raha tegema.
Aga seniks olid noorus ja tervis, kirg ja tõotus. Winifredi isa oli alati suuremeelne. Kuid ta oli ikkagi põikpäine ja paksu nahaga mees põhjast, kellele elu oli üksjagu vopse jaganud. Kodus ta oma põikpäisust ei näidanud ning veetis luule ja armastuslugudega aega kirjandushuvilise abikaasa ja tublide särtsakate tütarde seltsis. Ta oli südi mees, kes ei kurtnud ja ise oma koormaid kandis. Ei, ta ei lasknud maailmal liiga sügavale oma koju tungida. Tal oli õrn tundlik naine, kelle luule ahtas kirjandusmaailmas mõningast kuulsust võitis. Talle endale tema kange põlise toore võitlusvaimuga pakkusid peaaegu lapselikku rõõmu värss, armastusluule ja mõnus kultuurse kodu mängimine. Tema veri oli kange isegi jõhkruseni. Aga see tegi kodu üksnes veelgi innukamaks, veelgi jõuküllasemaks ja jõuluhõngulisemaks. Nüüd, kus ta jõukas oli, oli tema juures alati jõuluhõngu. Kui pärast õhtusööki loeti luuletusi, olid laual ka šokolaad ja pähklid ja kenad väikesed suupisted.
Noh ja siis tuli sellesse perekonda Egbert. Tema oli tehtud hoopis teisest puust. Tüdrukud ja isa olid tugevate liikmete ja kange verega inimesed, tõeliselt inglaslikud nagu astelpõõsad ja viirpuudki. Nende kultuur oli neile külge poogitud, nagu keegi võiks pookida tavalise roosa roosi kibuvitsaoksale. See õitses küllaltki veidralt, kuid ei muutnud kibuvitsa loomust.
Egbert aga oli sündinud roos. Suguvõsa pikk ajalugu oli jätnud temasse ülimeeldiva spontaanse kire. Ta ei olnud tark, isegi mitte kirjandusinimene. Ei, seda mitte, aga tema meloodiline hääl ning ilusa nõtke keha liikumine, naha ja juuste peen toim, veidi kõrgem ninavõlv ja siniste silmade vilgas pilk astusid kergel sammul luule asemele. Winifred armastas teda, armastas seda lõuna poolt tulnut otsekui mingit kõrgemat olevust. Pange tähele! Otsekui kõrgemat olevust. Mitte sügavamat. Ja mis Egbertisse puutub, siis tema armastas oma naist kirglikult iga oma keha kiuga. Naine oli tema jaoks väga-väga soe elu aines.
Toredad olid need päevad Crockhami maamajas, esimesed päevad, mille nad veetsid täiesti üksi, kui välja arvata naine, kes hommikuti kodutöid tegemas käis. Võrratud päevad, kui mehe pikk nõtke õrnanahaline noor keha ainult naisele kuulus, ainult talle, ja naine oli mehele otsekui punane hõõg, millesse ta võis lahvatada nagu puhastustulle. Ah, kui see kunagi ei lõpeks, see kirg, nende abielu! Nende kehade leek lõõmas taas sellesse vanasse maamajja, milles juba kummitasid nii paljud möödunus põlenud füüsilised ihad. Polnud võimalik tundigi pimedas toas olla ilma nende mõju tundmata. See oli kunagiste priitalunike kuum kihk, mis valitses selles vanas pesakeses, kus nad olid lustinud ja sigitanud nii paljude põlvkondade jooksul. Vaikne maja, pimedus, paksud puitsõrestikuga seinad ja suur must mantelkorsten ning salajas olemise tunne. Pime maasse vajunud maja madalate väikeste akendega. Tume nagu urgas, milles võimsad metsloomad olid end peitnud ja paaritunud, üksildased öösel ja üksildased päeval, jäetud nii paljudeks põlvkondadeks üksnes enda ja oma jõu hooleks. See oleks kaks noort inimest nagu ära nõidunud. Nad muutusid teiseks. Nende ümber hõljus kummaline saladuslik hiilgus nagu suikuv leek, mida oli raske mõista, kuid mis võttis nad mõlemad endasse. Nemadki said aru, et nad ei kuulunud enam Londoni maailma. Crockham,
külmaverelisus (
vana Briti saarte rahvatants