Ema ja tütar. David Herbert Lawrence
koht – ja basta! Basta! Basta!
Ärme siiski pea teda mingiks labaseks edasitrügijaks. Seda ta ei olnud. Ta teadis sama hästi kui Egbert, mida illusioonide kaotamine tähendab. Võib-olla hindas ta oma hinges edu samamoodi. Aga temal oli teatavat mõru vaprust, teatavat tahtejõudu. Oma väikeses ringis kiirgas ta jõudu, omaenda isiku pimedat jõudu. Kõige selle juures, et ta oma lapsed ära hellitas, oli ta ometi vana inglise tüüpi isa. Ta oli selleks liiga tark, et seadusi teha ja teoreetiliselt domineerida. Aga ta oli alles hoidnud, lugupidamine talle, teatava algelise ülemvõimu oma laste hingede üle, vana, peaaegu maagilise isaduse maine. Vana suitsev isaliku jumalikkuse tõrvik leekis temas endiselt.
Ja selle tõrviku pühas valguses olid tema lapsed üles kasvanud. Lõpuks oli ta tüdrukutele andnud kogu priiuse, aga ta ei olnud neid kunagi päriselt oma võimu piiridest kaugemale lubanud. Ja kui tüdrukud söandasid astuda meie isatu maailma heledasse valgusse, õppisid nad nägema selle maailma silmadega. Selle maailma heleda valguse hiilguses õppisid nad koguni oma isa kritiseerima, teda alamana nägema. Aga seda rohkem mõttes. Hetkel, mil nad oma kriitikavembud unustasid, langesid nad taas isa autoriteedi vanasse punasesse hõõgusse. Seda polnud võimalik lämmatada.
Las psühhoanalüütikud kõnelevad isakompleksist. See on lihtsalt üks väljamõeldud sõna. Siin oli mees, kes oli elavana hoidnud vana hõõguvat isaduse leeki, isadust, millel oli koguni õigus Jumalale ohverdada last nagu Iisakit, isadust, millel oli voli laste elu ja surma üle, suurt loomupärast võimu. Ja kuni ta võis oma lapsed, oma tüdrukud, anda mingi uue võimsa voli alla, või kuni poisid jõuaksid meheikka ja muutuksid ise sellesama jõu keskpunktiks, kuni selle ajani pidi Godfrey Marshall tahes-tahtmata lapsi oma käe all hoidma.
Oli tundunud, et ta võib Winifredi kaotada. Winifred oli oma meest jumaldanud ja tema poole üles vaadanud otsekui millegi imelise poole. Võib-olla oli ta temalt uut võimsat voli oodanud, veelgi suuremat, veelgi ehedamat mehelikku voli kui isa oma. Kord mehe võimu hõõgust tunda saanud, ei tahtnud Winifred just meelsasti pöörduda naise iseseisvuse külma kahvatu valguse poole. Ta tunneks kogu elu nälga tõelise mehejõu soojuse ja varju järele.
Ja nälga pidi ta tundma, sest Egberti võim peitus võimust lahtiütlemises. Ta oli elav võimu eitus. Isegi vastutuse eitus. Sest lõpuks tähendab võimu eitamine vastutuse eitamist. Mis neisse asjusse puutus, siis piirdus ta iseendaga. Egbert püüdis isegi oma mõjus piirduda iseendaga. Nii palju kui võimalik, püüdis ta hoiduda oma laste mõjutamisest nende üle vastutust võttes. „Laps juhatab neile teed…” Tema laps peaks seega teed juhatama. Tema ei sunni last mingis suunas minema. Tema hoiab end mõjutamisest eemale. Vabadus!..
Vaene Winifred oli selles vabaduses nagu veest välja heidetud kala, kes õhku ahmis ja püüdis leida tihedamat elementi, millesse viskuda. Kuni lapse sünnini. Selle järel tundis Winifred, et peab lapse eest vastutama, et tal peab lapse üle voli olema.
Aga siin astus vaikselt ja eitavalt vahele Egbert. Vaikselt ja eitavalt, aga saatusliku paratamatusega neutraliseeris ta Winifredi voli laste üle.
Sündis kolmas väike tüdruk. Ja pärast seda ei tahtnud Winifred enam lapsi. Tema hing oli väsinud.
Nii et lapsed olid Winifredi hoole all, nad olid tema vastutusel. Lastele vajaminev raha tuli tema isalt. Winifred oleks tahtnud laste heaks kõike teha, valitseda nende elu ja surma üle. Aga ei! Egbert ei võtnud vastutust. Ta isegi ei andnud raha. Aga ta ei lasknud ka Winifredil omamoodi teha. Ta ei lubanud Winifredi tõsist ja vaikset, kuid kirglikku mõjuvõimu. Nende vahel oli sõda, sõda vabaduse ja vana verega päritud võimu vahel. Ja Egbert muidugi võitis. Väikesed tüdrukud armastasid ja jumaldasid teda. „Issi! Issi!” Koos isaga võisid nad teha, mida tahtsid. Nende ema oleks ette määranud, mida nad peavad tegema. Ta oleks nende üle valitsenud kirega, hoolega, lapsevanema vana tumeda üleolekuga, millegi ähvardava ja enesestmõistetava ning kõigest hoolimata jumalikuga, kui me jumalikku võimu usume. Marshallid uskusid, nad olid katoliiklased.
Egbert pööras Winifredi vana hämara katoliikliku verevõimu lausa türanniaks. Ta ei andnud lapsi emale. Ta varastas need temalt, endale ometi vastutust nende eest võtmata. Egbert varastas Winifredilt lapsed, nende hinge ja vaimu, ja lubas tal üksnes nende käitumist kontrollida. Tänamatu saatus ühele emale. Ja lapsed jumaldasid oma isa, teadmata midagi tühjast kibedusest, mida nad enda jaoks ette valmistasid selleks ajaks, mil nad on suured ja peavad ka ise endale abikaasad saama, abikaasad nagu Egbert, imetlusväärsed ja täiesti tühised.
Joyce, kõige vanem, oli ikka isa lemmik. Nüüd oli ta kuueaastane elavhõbedana vilgas pisike tüdruk. Barbara, kõige noorem, oli kaheaastane toterdis. Perekond veetis suurema osa ajast Crockhamis, sest Egbert tahtis seal olla. Ja isegi Winifred armastas väga seda paika. Aga praegu, kui Winifred oli nii masendatud ja pettunud, oli Crockham lastele päris ohtlik. Rästikud, mürgimarjad, oja, soo, vesi, mis ei tarvitsenud puhas olla – üks asi teise järel. Emalt ja lapsehoidjalt tuli sisside automaadivalangutena käsklusi ja kolm blondi lakkamatult ringirahmeldavat väikest tüdrukut vastasid elavhõbedana kiire sõnakuulmatusega. Tüdrukute selja taga oli isa, nende vastas ema ja hoidja. Nii see oli.
„Nänna, kui sa kohe ei tule, siis ma jooksen sinna madude juurde.”
„Joyce, sa pead kannatlik olema. Ma vahetan just Annabelil rõivaid.”
Palun väga. Nii see oli, alati üks ja sama. Kaugemal kogukonnamaal teisel pool oja töötades kuulis Egbert seda. Ja töötas edasi, nagu midagi poleks olnud.
Äkitselt kuulis ta karjatust. Ta viskas labida eemale ja ruttas silla poole, pea püsti nagu ehmunud hirvel. Ah, Winifred oli juba seal, Joyce oli endale viga teinud. Egbert astus edasi.
„Mis juhtus?”
Laps kiljus ikka veel, nüüd hüüdis ta juba: „Issi! Issi! Oi – oi, issi!”
Ema ütles: „Ära karda, kallis. Las ema vaatab.”
Aga laps karjus üksnes: „Oi, issi, issi, issi!”
Tüdruk vaatas õudusega oma põlvest voolavat verd. Winifred võttis oma kuueaastase lapse sülle ja küürutas, et tema põlve uurida. Ka Egbert kummardus vaatama.
„Ära nii hirmsasti karju, Joyce,” ütles ta ärritatult. „Kuidas ta seda tegi?”
„Ta kukkus sellele sirbile, mille sa pärast muru lõikamist maha vedelema jätsid,” vastas Winifred, vaadates meest kibeda süüdistava pilguga, kui too lähemale küünitas.
Mees võttis taskurätiku ja sidus selle lapse põlve ümber. Siis tõstis ta ikka veel nuuksuva lapse kätele ning kandis ta majja ja üles voodisse. Isa kätel lapse kisa vaikis. Aga mehe süda põles valust ja süütundest. Ta oli jätnud sirbi muru serva ja tema palavalt armastatud esmasündinud laps oli saanud vigastada. Aga see oli ometi õnnetus, see oli õnnetus. Miks ta peaks ennast süüdlasena tundma? See pole kindlasti midagi hullu ja läheb kahe-kolme päevaga paremaks. Milleks seda südamesse võtta, milleks muretseda? Ta heitis mõtte kõrvale.
Laps lamas voodil oma lühikeses suvekleidis, nägu pärast šokki väga kahvatu. Hoidja oli tulnud kõige väiksema lapsega ja väike Annabel seisis seal ja klammerdus hoidja seelikusappa. Winifred, kohutavalt tõsine ja otsekui kangestunud, kummardus lapse põlve kohale, millelt ta mehe verd täis imbunud taskurätiku ära oli võtnud. Egbert kummardus samuti ettepoole, püüdes näida külmaverelisemana, kui ta tegelikult südames tundis. Winifred muutus väga tõsiseks, nii et mees pidi end tagasi hoidma. Laps oigas ja nuuksus.
Põlv veritses ikka veel ohtrasti – haav oli sügav ja otse põlveliigeses.
„Mine parem arsti järele, Egbert,” ütles Winifred mõrult.
„Oh, ei! Oh, ei!” karjus Joyce paanikas.
„Joyce, kallis, ära nuta!” ütles Winifred ja surus väikese tüdruku äkitselt mingis kummalises traagilises ahastuses oma rinnale, otsekui Mater Dolorata.
Isegi laps ehmatas end vaikseks. Egbert vaatas oma naise traagilist kuju ja last tema rinnal ja pöördus kõrvale. Ainult Annabel hakkas korraga karjuma: „Joycey, Joycey, ära lase oma põlvel verd joosta!”
Egbert