Ema ja tütar. David Herbert Lawrence
laste- ja kirurgiakliinik mitte kaugel Bakeri tänavast. Ma olen kindel, et see on Joyce’ile õige koht.”
„Oh, isa, kas ma ise ei saa tema eest hoolitseda!”
„Kullake, ta peab saama õiget ravi ja tal on parem haiglas olla. Seal on röntgen ja elektriravi ja kõik muu vajalik.”
„See läheb palju maksma,” ütles Winifred.
„Me ei saa selle peale mõelda, kui lapse jalg ohus on – või isegi tema elu. Rahast pole mõtet rääkida,” ütles vana mees kärsitult.
Ja nii läkski. Vaene Joyce, siruli suures kinnises autos, ema päitsis, vanaisa oma lühikese halli habeme ja kõvakübaraga jalgade juures, toekas ja leppimatu oma vastutuses – nii veeresid nad aeglaselt Crockhamist kaugemale, ja kaugemale Egbertist, kes maha jäi ning seisis seal paljapäi ja veidi häbistatuna. Tema pidi maja lukustama ja järgmisel päeval ülejäänud perekonna rongiga linna tooma.
Nüüd tulid pimedad ja kibedad ajad. Vaene laps. Vaene, vaene laps, kuidas ta kannatas, milline agoonia ja pikk ristilöömine see oli seal haiglas. Need kibedad kuus nädalat muutsid Winifredi hinge igaveseks. Kui ta istus oma vaese ärapiinatud väikese lapse juures, kes pidas heitlust oma põlve pärast ja veelgi hullemat heitlust julmade, ehkki võib-olla vajalike moodsate ravimeetoditega, tundis ta, et ta süda rinnas on tapetud ja külmenemas. Tema väike Joyce, tema habras, vapper, võrratu väike Joyce oli nüüd nõrk ja tilluke ja kahvatu nagu valge lill! Ah, kuidas võis tema, Winifred, olla nii paha, nii patune, nii hooletu, nii meelas.
„Lase mu südamel surra! Lase mu lihalikul naisesüdamel surra! Lunastaja, lase mu südamel surra. Ja päästa mu laps. Lase mu südamel surra. Ma ei hooli maailmast, ma ei hooli oma kehast. Oh, löö mu isekas süda puruks. Lase mu uhkel südamel surra. Lase mu südamel surra.”
Nii ta palus oma lapse voodi kõrval. Ja nagu Emal, kelle rinna läbistasid seitse mõõka, suri tema uhke ja kirglik süda aeglaselt tema rinnas, jooksis verest tühjaks. See suri aeglaselt, joostes verest tühjaks, ja Winifred pööras end lohutuse saamiseks kiriku poole, Jeesuse poole, jumalaema poole, kuid ennekõike selle suure salliva institutsiooni, roomakatoliku kiriku poole. Winifred tõmbus kiriku varju. Ta oli kolme lapse ema. Aga oma hinges oli ta surnud, tema uhke kirglik ihalev süda oli verest tühjaks jooksnud, tema hing kuulus kirikule, tema keha emakohustustele.
Winifredi naisekohus jäi kõrvale. Naisena polnud tal kohusetunnet, ainult teatav kibedus mehe vastu, kellega koos ta oli tundnud sellist himu ja hullust. Winifred oli nüüd üksnes Mater Dolorata. Mehe jaoks oli ta suletud nagu haud.
Egbert tuli oma last vaatama. Aga tundus, nagu istuks Winifred seal kogu aeg otsekui Egberti mehelikkuse ja isaduse hauaküngas. Vaene Winifred: ta oli ikka veel noor, ikka veel tugev ja hõõguv ja kaunis nagu hõõguvpunane visa põllulill. Imelik – tema tervejumeline nägu oli nii sünge, tema tugev tüse täisvereline keha nii vaikne. Winifred ja nunn! Mitte iialgi. Ja ometi olid tema südame ja hinge väravad Egberti ees pikaldase võnkuva kõlksuga kinni löödud, jättes mehe igaveseks väljapoole. Winifredil polnudki vaja kloostrisse minna. Tema tahtmine oli seda juba teinud.
Ja selle noore ema ja selle noore isa vahel lebas vigane laps, väike valge valust moondunud näoke padjal otsekui kahvatu kookonisiiditükike. Egbert ei suutnud seda taluda. Lihtsalt ei suutnud. Ta pöördus kõrvale. Polnud midagi muud teha kui kõrvale pöörduda. Ta pöördus kõrvale ja põgusalt sinna-tänna. Ta oli ikka veel külgetõmbav ja ihaldusväärne. Aga tema kulmude vahel oli tilluke kurd, otsekui oleks kirves selle lõhestanud, otse ta kulmude vahel ja igaveseks. See oli häbimärk.
Lapse jalg päästeti, aga ta põlv jäi kangeks. Nüüd oli oht, et jalg allpool põlve kärbub ega kasva enam. Oli vaja pikaajalist massaaži ja ravi ka siis, kui laps haiglast välja sai. Ja kõik kulud kandis vanaisa.
Egbertil polnudki nüüd enam tõelist kodu. Winifred koos laste ja lapsehoidjaga oli sunnitud elama väikeses Londoni korteris. Egbert ei suutnud seal elada: ta ei suutnud end selle korteri raamidesse suruda. Maamaja oli suletud – või sõpradele välja üüritud. Egbert käis vahel seal, et aias töötada ja kohta korras hoida. Öösel enda ümber tühja maja ja kõiki tühje tubasid adudes tundis ta oma südames kurjust. Aeglaselt läbistas nurjumise ja tühisuse tunne otsekui pikaldane roomav madu ta südame. Tühisus, tühisus: kohutav soomürk voolas tema veenides ja mürgitas teda.
Päeva vaikuses aias töötades teritas ta kõrvu, et mingitki heli kuulda. Kuid midagi polnud kuulda. Ei Winifredi kusagil maamaja tumedas sügavuses ega laste hääli õhus, kogukonnamaal, läheduses. Polnud kuulda mitte midagi, Egberti ümber oli vaid maakoha vana tume soomürgine õhustik. Nii töötas ta kramplikult kogu päeva, õhtul aga süütas tule ja tegi üksinda endale midagi süüa.
Ta oli üksi. Ta koristas ise maja ja tegi oma voodit. Aga oma riideid ta ei parandanud. Tema särgid olid töötades õla kohalt katki rebenenud ja valge ihu paistis välja. Egbert tundis paljal kehal õhku ja vihmapiisku. Ja vaatas ikka ja jälle kogukonnamaale, kus tupsuline astelhernes oli suremas, et uut seemet kanda, ja kus kanarbik tuttidena roosaks tõmbus, justkui oleks sinna ohvriverd piserdatud.
Egberti süda igatses taga selle paiga raevukat vana vaimu, ihalust iidsete jumalate järele, vanu kadunud kirgi, seda kirge, mis oli külmaverelistes sööstvates madudes, kes sisisesid ja temast eemale viskusid, vereohvrite müsteeriumi, kõiki kadunud tugevaid aistinguid, mis olid sealsetel ürgsetel asukatel, kelle kired ikka veel õhus pulbitsesid, pärit pikist päevist enne roomlaste tulekut. Kadunud tumeda kire pulbitsust õhus. Nähtamatute madude kohalolekut.
Egberti näole ilmus veider hämmeldunud ja õelavõitu ilme. Ta ei suudaks kauaks maamajja jääda. Ta peab otsemaid tormama jalgratta juurde ja minema – kuhu iganes. Kuhu iganes, ainult siit minema. Ta peatub mõned päevad oma vanas kodus ema juures. Egberti ema jumaldas teda ja kurvastas nagu emad ikka. Aga see kerge hämmeldunud ja õelavõitu naeratus rullus ka seal Egberti näol ja ta viskus eemale ka oma ema hoolivusest nagu kõigest muustki.
Alati edasi liikumas – kohast kohta, ühe sõbra juurest teise juurde ja alati kaastundest eemale. Niipea kui tema poole sirutati kaastunde pehme käsi, et teda puudutada, põikles ta instinktiivselt eemale, nii nagu kahjutu madu muudkui põikleb ja põikleb ja põikleb väljasirutatud käe eest. Ta peab minema saama. Ja aeg-ajalt läks ta Winifredi juurde tagasi.
Winifredi jaoks oli ta tulek kohutav, see oli kiusatus. Winifred oli ennast pühendanud oma lastele ja kirikule. Joyce oli taas jalul, kuid paraku lombakas, terasest jalatugede ja väikese karguga. See oli võõrastav, milline pikk kahvatu pöörane väike olend temast oli saanud. Kummaline, et valu ei olnud muutnud teda kuulekaks tossikeseks, vaid esile toonud tema taltsutamatu, peaaegu hullutseva meelelaadi. Tüdruk oli seitsmeaastane, pikk, kahvatu ja kõhn, aga mitte mingil juhul allaheitlik. Tema blondid juuksed olid tumedamaks muutumas. Ikka veel oli tal palju kannatusi ees ja oma lapseteadvuses pidi ta taluma ka oma lombakuse häbimärki.
Ta kannatas selle välja. Teda näis haaravat peaaegu hullumeelne vaprus, otsekui oleks ta ise elu pikk, kõhn ja noor sõjariist. Ta hindas oma ema hoolitsust. Tema jääb alati ema kõrvale. Aga temas välkus midagi ka isa mõõdukast hoolimatusest.
Kui Egbert nägi, kui jubedalt ta väike tüdruk lonkas, mitte ainult lonkas, vaid vaarus kohutavalt oma vigasel lapselikul viisil, muutis meelehärm ta südame taas kõvaks nagu terase, mida uuesti karastatakse. Egberti ja tema väikese tüdruku vahel oli vaikiv arusaamine, mitte see, mida me armastuseks nimetaksime, vaid relvavendlus. Viisis, millega Egbert last kohtles, oli tilluke annus irooniat, mis teravalt vastandus Winifredi raskepärasele toorele murelikkusele ja hoolele. Laps vastas isale väikese võbeleva irooniamuige ja hoolimatusega, veidra ninakusega, mis muutis Winifredi veelgi süngemaks ja tõsisemaks.
Marshallid mõtlesid lakkamatult lapse peale ja muretsesid tema pärast, otsides kõiki võimalusi tema jala päästmiseks ja aktiivseks vabaks tegutsemiseks. Nad ei peljanud ühtki pingutust ega hoidnud raha kokku, nende jõud ja tahe ei raugenud. Kogu oma sügava tugeva tahtejõuga soovisid nad, et Joyce säilitaks oma liikumisvabaduse, võidaks uuesti tagasi oma metsiku vaba graatsilisuse. Isegi kui paranemine võtab kaua aega, peab see toimuma.
Niisugune oli olukord.