Ema ja tütar. David Herbert Lawrence
keelatud salaühingu liikmed, kes tunnevad üksteist, kuid seda ei mööna. See oli isa ja tütre ühine teadmus, üks ja sama elusaladus. Aga laps elas auväärselt oma ema laagris ja isa hulkus eemal nagu Ismail ja tuli üksnes mõnikord koju, et seal tunnike või paar istuda, peatuda ühe õhtu või kaks laagritule ääres nagu Ismail kummalises vaikuses ja pinges, millele kõrb vastu irvitas ja nullis kogu koduse olemise.
Egberti kohalolek viis Winifredi peaaegu ahastusse. Ta palvetas, et seda ei oleks, seda võbelevat kerget õeluseirvet, mis näis õige tihti Egberti näole ilmuvat, ja eelkõige seda Ismaili võidurõõmsat üksindust. Ja siis veel tema nõtke keha jäikus otsekui sümbol. Nii vaikne, nii salakaval, otsekui elu enda, elava keha sire nõtke sümbol Winifredi rõhutud hinge vastas. See oli Winifredile piin. Mees oli nagu nõtke elav naise pilgu ees liikuv ebajumal ja naine tundis, et kui ta meest vaatab, on ta neetud.
Mees aga tuli ja seadis end Winifredi väikeses kodus sisse. Kui Egbert seal oli ja oma tasasel kombel ringi liikus, tundis Winifred, nagu oleks kogu suur ohverdamisseadus, mille kohase elu ta oli valinud, ära nullitud. Egbert nullis Winifredi elu seadused paljalt oma kohalolekuga. Ja mida ta asemele tõi? Ah, selle küsimuse ees kohkus Winifred tagasi.
Tema jaoks oli hirmus, et ta pidi Egberti kohalolekut sallima – seda, kuidas mees vestiväel ringi liikus ja lastega oma kurgukõlalisel tenorihäälel rääkis. Annabel lihtsalt jumaldas Egbertit ja too narris väikest tüdrukut. Kõige pisem, Barbara, polnud kindel, mida isast arvata. Viimasena sündinuna oli ta isale võõras. Aga kui lapsehoidja nägi, et Egberti särk on õlal nii rebenenud, et valge ihu läbi paistab, pidas temagi seda häbiväärseks.
Winifredil oli tunne, et see on lihtsalt veel üks relv, mida Egbert tema vastu kasutab.
„Sul on teisi särke ka, miks sa kannad seda vana katkist särki, Egbert?” küsis ta.
„Ma tahan selle ära kanda,” vastas Egbert osavalt.
Egbert teadis, et Winifred ei paku ennast särki parandama. Ta ei saanud seda teha. Ja ta ei tahtnud ka. Kas tal polnud oma jumalaid, keda austada? Ja kas ta tohtis neid reeta, andes alla Egberti Baalile ja Astartele? See oli Winifredi jaoks hirmus, see Egberti paljastatud kohalolek, mis näis nullivat nii tema kui tema usu nagu veel üks ilmutus, otsekui kiirgav ebajumal, mis tema vastu on välja manatud, elav võidutsev eluiidol.
Egbert tuli ja läks – ja Winifred jäi endale kindlaks. Siis puhkes suur sõda. Egbert oli mees, kes ei võinud ometi alla käia. Ta ei võinud end raisata. Egbert oli puhtatõuline oma inglaslikkuses ja isegi kui ta oleks tigedusest tappa võinud, ei saanud ta seda teha.
Niisiis, kui puhkes sõda, rääkis kõik temas selle vastu, sõja vastu. Tal ei olnud vähimatki soovi mingeid välismaalasi alistada või nende surmale kaasa aidata. Tal puudus Inglismaa kui maailmariigi käsitus, Briti ülemvõim oli tema jaoks lihtsalt nali. Egbert oli puhastverd inglane, oma rassi täiuslik esindaja, ja iseendana ei saanud ta oma inglaslikkuse tõttu olla agressiivsem, kui roos võib olla agressiivne seetõttu, et ta on roos.
Ei, Egbertil polnud mingit soovi hakata vastu Saksamaale ja ülendada Inglismaad. Saksamaa ja Inglismaa eristamine polnud tema jaoks hea ja halva eristamine. See oli valgete vesirooside ja punaste või valgete budleiade teistsugusus, lihtsalt erinevus. Erinevus metssea ja karu vahel. Ja inimene oli hea või halb oma iseloomu, mitte oma rahvuse poolest.
Egbert oli hästi kasvatatud ja see oli osa tema loomulikust taibust. Tema jaoks oli lausa ebaloomulik vihata üht rahvust en bloc. Teatavad üksikisikud ei meeldinud talle ja teised jällegi meeldisid ja ülejäänutest ei teadnud ta midagi. Teatavad teod olid talle vastumeelsed, teatavad teod tundusid talle loomulikud ja enamiku suhes polnud tal mingit erilist seisukohta.
Egbertis peitus siiski üks sügavaim ehe loomusund. Ta ei lasknud massimeeleoludel endale tundeid ette kirjutada, sellest kohkus ta tingimata tagasi. Tema tunded olid tema enda omad, tema arusaamine tema enda oma ja meelsasti ei soostunud ta kummagi puhul järeleandmisi tegema. Kas mees peab omaenda teadmisele ja iseendale vastu astuma lihtsalt sellepärast, et pööbel seda temalt ootab?
Seda, mida Egbert oma peene vaistuga vastuvaidlematult tundis, tundis ka tema äi oma karedal ägedamal viisil. Nii erinevad kui need kaks meest ka polnud, olid nad kaks tõelist inglast ja nende instinktid olid peaaegu samad.
Godfrey Marshall pidi arvestama maailmaga, Saksamaa militaristliku agressiooni ja Inglismaa mittemilitaristliku vabaduse ja „rahulike vallutuste”, industrialismi ideega. Isegi kui valik militarismi ja industrialismi vahel oli valik kahe halva vahel, kinnitas vanamees, et häda sunnil valib ta viimase. Just tema, kelles võimujanu oli nii kiire tekkima.
Egbert keeldus maailmaga arvestamast. Ta keeldus koguni valikust Saksamaa militarismi ja Inglismaa industrialismi vahel. Ta ei valinud kumbagi. Mis puutus julmustesse, siis põlgas ta inimesi, kes neid alaväärtuslike kurjategijatena korda saatsid. Kuriteos polnud midagi rahvuslikku.
Ja ometi, sõda! Sõda! Lihtsalt sõda! Mitte õige või vale, vaid lihtsalt sõda ise. Kas ka tema peaks sõtta minema? Kas ta peaks sõja nimel endast loobuma? Seda küsimust kaalus ta mitu nädalat. Mitte et ta oleks arvanud, et Inglismaal on õigus ja Saksamaal mitte. Võib-olla Saksamaal polnud õigus, aga Egbert keeldus valikust. Mitte et sõda oleks teda vaimustanud. Ei. Aga see oli – sõda.
Egbertit hirmutas enda loovutamine teiste inimeste võimu, demokraatliku armee massipsühhoosi võimu alla. Kas ta peaks iseendast loobuma? Kas ta peaks oma elu ja keha andma millegi sellise võimu alla, mille alaväärsuses ta kindel on? Kas ta peaks andma end alaväärsemate võimu alla? Kas peaks? Kas ta peaks ennast reetma?
Ta annab end endast allpool olevate võimu alla, ta teadis seda. Ta paneb end ikkesse. Teda hakkab kamandama ohvitserkonda mittekuuluv tähtsusetu canaille3 – ja ka ohvitserkond. Teda, kes ta oli sündinud ja kasvatatud vabaks inimeseks. Kas ta peaks seda tegema?
Egbert läks oma naisega rääkima.
„Kas ma lähen sõjaväkke, Winifred?”
Winifred vaikis. Sisetunne ei öelnud talle midagi. Ja ometi pani mingi sügav vimm teda vastama:
„Sul on kolm last, kes sinust sõltuvad. Kas sa selle peale oled mõelnud?”
Oli alles kolmas sõjakuu ja vanad sõjaeelsed tunded veel elavad.
„Muidugi. Aga nende jaoks pole suurt vahet. Ma hakkan teenima vähemalt šillingi päevas.”
„Ma arvan, et räägi parem isaga,” vastas Winifred tõsiselt.
Egbert läks oma äia juurde. Vanamehe süda oli pahameelest tulvil.
„Ma ütleksin,” ütles ta päris kibedalt, „see on parim, mida sa teha võiksid.”
Egbert astuski otsekohe reamehena sõjaväkke. Ta võeti kergesuurtükiväkke.
Winifredil oli mehe vastu nüüd uus kohustus: naise kohustus abikaasa vastu, kes ise täitis oma kohust maailma ees. Winifred armastas oma meest ikka veel. Ta armastab teda alati, niikaua kuni maine armastus kestab. Aga nüüd elas ta kohustusele. Kui mees oma khakimundris sõdurina koju tema juurde tuli, alistus ta talle kui naine. See oli tema kohus. Aga oma kirele ei alistunud ta täielikult enam kunagi. Miski takistas teda alati: isegi tema enda sügavaim valik.
Egbert läks laagrisse tagasi. Uusaegse sõduri elu ei sobinud talle. Paks kare ilge khakivorm hävitas tema õrna füüsist, otsekui oleks teda tapetud. Laagri ebameeldivas intiimsuses käis tema täisvereline peenetundelisus alla. Aga ta oli selle valinud ja leppis sellega. Egberti näkku tekkis ilme, mis polnud meeldiv, see oli oma allakäiguga leppinud inimese ilme.
Varakevadel läks Winifred Crockhami, et olla kohal, kui nurmenukud lahti lähevad ja sarapuud õitsema hakkavad. Ta tundis, et on Egbertiga leppinud, nüüd, mil too suurema osa päevi laagrist ei pääsenud. Joyce oli õnnest pöörane, nähes pärast kaheksat või üheksat kuud Londonit ja viletsust jälle aeda ja kogukonnamaad. Tüdruk oli ikka lombakas, terasvardad ikka jalasäärtele toeks. Aga ta liipas ringi vigase meeletu väledusega.
Egbertki tuli nädalalõpuks koju karedas paksus liivapaberi sarnases khakimundris ja
pööbel