Väike printsess. Frances Hodgson Burnett
„Tahaksin olla täiesti üksinda, palun.”
Preili Amelia oli paks ja lühike ja kartis õde väga. Õieti oli ta nendest kahest parema loomuga, aga ta ei talitanud kunagi preili Minchini käsu vastu. Ta läks peaaegu kohkunult jälle trepist alla.
„Ma ei ole veel ilmaski näinud säärast naljakat, vanainimeslikku last, õde,” ütles ta. „Ta on pannud enda luku taha ega tee mitte terakestki kisa.”
„See on palju parem, kui et ta jalgu trambiks ja kisendaks nagu mõni teine,” vastas preili Minchin. „Arvasin, et nii hellitatud laps nagu tema saadab terve maja ärevusse. Kui kunagi üht last on lastud talitada igas asjas oma soovi järgi, siis just teda.”
„Avasin ta kohvrid ja panin asjad paigale,” ütles preili Amelia. „Niisuguseid asju pole ma veel enne näinud – palituil soobli- ja lahitsanahk ja aluspesul ehtne Valencienne’i pits. Sa nägid tema riideid. Mida arvad sina neist?”
„Seda, et need on täiesti naeruväärsed,” vastas preili Minchin teravalt, „aga need näevad esimeses reas väga kenad välja, kui lapsed pühapäeval kirikusse viime. Ta on varustatud nii, nagu oleks ta mõni väike printsess.”
Ja üleval lukustatud toas istusid Sara ja Emily põrandal ja vaatasid tänavanurka, mille taha kadus tõld, kuna kapten Crewe vaatas lehvitades ja käesuudlusi saates tagasi.
II peatükk
Prantsuse keele tund
Kui Sara järgmisel hommikul koolituppa astus, vahtis teda igaüks suuri, huvitunud silmi. Selle aja peale oli iga õpilane – Lavinia Herbertist, kes oli peaaegu kolmeteistaastane ja tundus endale päris täiskasvanuna, Lotti Legh’ni, kes oli vaevalt nelja-aastane ja kooli beebi – kuulnud temast nii mõndagi. Nad teadsid, et ta on preili Minchini kooli priimus ja et teda peetakse õppeasutusele auks. Üks või paar neist oli isegi sattunud nägema tema prantslannast toaneitsit Mariette’i, kes eelmisel õhtul pärale jõudis. Lavinia sai toime sellega, et möödus Sara toast, kui uks lahti oli, ja ta nägi, kuidas Mariette avas kuskilt ärist hilja õhtul saabunud karpi.
„See oli täis pitsikroogetega aluskuubi, – puha krooked ja krooked,” sosistas ta sõbratar Jessiele maateaduse raamatu kohal kummargil olles. „Nägin, kui Mariette nad välja raputas. Kuulsin, kuidas preili Minchin preili Ameliale ütles, et tema rõivad on nii uhked, et nad lapse kohta on päris naeruväärsed. Meie mamma ütleb, et lapsi peab lihtsalt riietama. Tal on nüüd üks neist aluskuubedest seljas. Ma nägin, kui ta maha istus.”
„Tal on siidsukad jalas!” sosistas Jessie samuti maateaduse õpiku kohal kummargil olles. Ja kui pisikesed jalad! Ma ei ole veel ilmaski näinud nii pisikesi jalgu.”
„Oh,” krimpsutas Lavinia õelalt nina, „see tuleb sellest, kuidas tema kingad on tehtud. Meie mamma ütleb, et isegi suured jalad võivad paista väikestena, kui on osav kingsepp. Minu meelest pole ta sugugi ilus. Tema silmad on nii veidrat värvi.”
„Ta ei ole sedamoodi ilus nagu teised ilusad inimesed,” ütles Jessie, heites vargsi pilgu üle toa, „kuid teda nähes tuleb tahtmine uuesti vaadata. Tal on hiigla pikad ripsmed, aga ta silmad on peaaegu rohelised.”
Mariette avas kuskilt ärist hilja õhtul saabunud karpi.
Sara istus vaikselt pingis, oodates, kuni talle öeldakse, mida teha. Ta oli paigutatud preili Minchini puldi lähedale. Hulk silmapaare, mis teda vahtisid, ei teinud teda sugugi kohmetuks. Ta tundis huvi ja vaatas omakorda rahulikult lapsi, kes teda vaatlesid. Ta murdis pead, mis nad mõtlevad, ja kas neile meeldib preili Minchin, ja kas nad hoolivad ülesandeist, ja kas kellelgi neist on üldse sellist papat kui temal. Ta oli vestelnud hommikul Emilyga pikalt papast.
„Ta on nüüd merel, Emily,” oli ta kõnelnud. „Peame olema teineteisega väga head sõbrad ja kahekesi juttu ajama. Emily, vaata mulle otsa. Sul on kõige ilusamad silmad, mis ma näinud olen – aga tahaksin, et oskaksid kõnelda.”
Ta oli selline laps, kelle pea on täis kujutelmi ja fantastilisi mõtteid, ja muu seas kujutles ta, et oleks suureks lohutuseks juba seegi kui mängida, et Emily on elus ja tõepoolest kuuleb ja mõistab. Kui Mariette oli riietanud ta sinisesse koolikleiti ja köitnud tema juuksed tumesinise paelaga, läks ta Emily juurde, kes toolil istus, ja andis talle raamatu kätte.
„Sa loe seda niikaua, kui olen all,” ütles ta, ja nähes, et Mariette vaatab teda küsivalt, kõneles ta talle tõsise näoga.
„Mina usun nukkudest seda,” ütles ta, „et nad võivad teha kõiksugu asju, ilma et me seda märkaksime. Võib-olla oskab Emily tõesti lugeda ja kõnelda ja kõndida, aga ta teeb seda ainult siis, kui inimesed on toast ära. See on tema saladus. Näete, kui inimesed teaksid, et nukud seda oskavad, paneksid nad nukud tööle. Nii on nukud võib-olla tõotanud omavahel seda saladuses pidada. Seni kuni jääte tuppa, istub Emily vaid siin ja vaatab, aga kui lahkute toast, hakkab ta ehk lugema või läheb aknast välja vaatama. Siis, kuuldes üht meist tulevat, jookseb ta tagasi ja hüppab toolile ja teeskleb, nagu oleks ta olnud seal kogu aeg.”
„Comme elle est drôle4!” ütles Mariette endale, ja kui Sara alla läks, jutustas ta seda ülemteenijale. Aga talle oli juba hakanud meeldima see kentsakas tütarlaps, kel oli nii intelligentne nägu ja nii head kombed. Ta oli varem hoolitsenud laste eest, kes ei olnud nii viisakad. Sara oli väike, väga peen olevus ja ta ütles ikka nii mahedal aupaklikul viisil: „Kui olete nii lahke, Mariette,” „Tänan teid, Mariette,” mis kõlas väga võluvalt. Mariette jutustas ülemteenijale, et Sara tänab teda, nagu tänaks ta mõnda daami.
„Elle a l’air d’une princesse, cette petite5,” sõnas ta.
Ta oli tõesti väga rahul uue perenaisega ja talle meeldis see koht väga.
Kui Sara oli istunud mõne minuti koolitoas oma kohal kaasõpilaste pilkude all, koputas preili Minchin väärikalt puldile.
„Tütarlapsed,” ütles ta, „soovin esitleda teile teie uut kaasõpilast.” Kõik tüdrukud tõusid püsti ja Sara tõusis samuti. „Teie kindlasti olete väga kenad preili Crewe vastu; ta saabus alles hiljuti väga kaugelt – nimelt Indiast. Niipea kui tunnid läbi on, tutvute üksteisega.”
Õpilased kummardusid tseremoniaalselt ja Sara tegi väikese niksu ja siis istusid nad ja vahtisid jälle üksteist.
„Sara,” ütles preili Minchin klassitoonil, „tule siia minu juurde.”
Ta oli võtnud puldilt mingi raamatu ja sirvis selle lehti. Sara läks viisakalt tema juurde.
„Et papa palkas sinu jaoks prantslasest tüdruku,” alustas ta, „siis teen sellest järelduse, et ta soovis, et sa õpiksid erilise hoolega prantsuse keelt.”
Sara oli pisut kohmetu.
„Ma arvan, et isa palkas ta sellepärast,” ütles ta, „et – et ta mõtles, et ta mulle meeldib, preili Minchin.”
„Kardan,” vastas preili Minchin hapuka naeratusega, „et oled väga hellitatud laps ja kujutled alati, et kõik tehakse vaid sellepärast, et see sulle meeldib. Minu mulje on säärane, et sinu papa soovib, et õpiksid prantsuse keelt.”
Oleks Sara olnud vanem ja mitte nii piinlikult viisakas teiste inimeste vastu, oleks ta selgitanud oma arvamust mõne sõnaga. Aga nüüd tundis ta puna palgeile tõusvat. Preili Minchin oli väga vali ja väga mõjuv isik, ja ta näis olevat absoluutselt kindel, et Sara ei tea prantsuse keelest vähematki. Sellepärast tundus Sarale, et oleks peaaegu jäme tema arvamust parandada. Tõepoolest ei mäletanudki Sara seda aega, mil ta ei oleks mõistnud prantsuse keelt. Isa kõneles seda temaga sageli, kui Sara alles sülelaps oli. Sara ema oli prantslanna ja kapten Crewele meeldis väga oma naise keel; sellest tuligi, et Sara oli seda alati kuulnud ja sellega tutvunud.
„Ma – ma ei ole õieti millalgi prantsuse keelt õppinud, aga… aga…” alustas ta, püüdes end aralt arusaadavaks teha.
Preili
Kui kentsakas ta on
Ta näeb välja nagu printsess, see väike.