Väike printsess. Frances Hodgson Burnett
vähemalt õpperaamatute sisu; ega ole võimatu, et talle tundub, nagu peaksid võima meeles pidada mõnda ajaloosündmust ja kirjutada prantsuse keele harjutust. Ermengarde oli Mr. St. Johnile raskeks katsumuseks. Ta ei suutnud mõista, kuidas võis tema laps olla nii silmatorkavalt ja eksimatult juhm, kes kunagi milleski ei hiilanud.
„Armas taevas!” ütles ta enam kui kord tütart vaadates, „mõnikord mõtlen, et ta on just niisama loll kui tädi Elisa.”
Kui tädi Elisa oli olnud visa õppima ja kärmas õpitut täielikult unustama, siis oli Ermengarde temaga rabavalt sarnane. Ta oli kooli suurim tobu ja seda polnud võimalik varjata.
„Ta tuleb panna õppima,” ütles isa preili Minchinile.
Järelikult veetis Ermengarde suurema osa elust häbis või pisarais. Ta õppis ja unustas; või kui pidaski mõne asja meeles, siis ei suutnud ta neist aru saada. Nii oli üsna loomulik, et Saraga tutvust tehes istus ja vahtis ta teda sügava imetlusega.
„Sa oskad kõnelda prantsuse keelt, eks ju?” küsis ta aupaklikult.
Sara ronis aknaõnarusse, mis oli suur ja sügav, ja kerides jalad enda alla, istus, käed põlvede ümber.
„Ma oskan kõnelda seda sellepärast, et olen kuulnud seda eluaeg,” vastas ta. „Sina oskaksid niisama, kui oleksid seda alati kuulnud.”
„Oh ei, ei mina saaks!” hüüdis Ermengarde. „Ma ei oskaks seda iialgi kõnelda!”
„Miks?” küsis Sara uudishimulikult.
Ermengarde raputas pead, nii et pats tudises.
„Sa kuulsid just praegu,” ütles ta. „Ja nii on alati. Ma kohe ei saa neid sõnu suust. Nad on nii veidrad.”
Ta vaikis hetke ja lisas siis, kübe aukartust hääles.
„Sa oled tark tüdruk, eks ole ju?”
Sara vaatas aknast välja porist platsi, kus märjal raudaial hüppasid ja sirtsusid varblased, ja puude tahmaseid oksi. Ta mõtles mõne hetke. Ta oli kuulnud väga tihti, et ta olevat tark, ja murdis pead, et kas ta on või – ja kui on, kust see õieti tuleb.
„Ma ei tea,” ütles ta. „Ma ei oska öelda.” Siis, nähes ümmargusel paksupõselisel näol kurblikku ilmet, naeris ta natuke ja muutis kõneainet.
„Kas tahaksid näha Emilyt?” küsis ta.
„Kes on Emily?” küsis Ermengarde nagu preili Minchingi.
„Tule minu tuppa ja vaata,” ütles Sara talle kätt sirutades.
Nad hüppasid kahekesi aknalt ja jooksid trepist üles.
„Kas on tõsi,” sosistas Ermengarde, kui nad kojast läbi läksid, „kas on tõsi, et sul on täiesti oma päralt mängutuba?”
„Jah,” vastas Sara. „Papa palus preili Minchinit, et saaksin omaette toa, sest et – nojaa, sest kui ma mängin, siis teen omast peast jutte ja jutustan neid endale ja mulle ei meeldi, kui teised mind kuulevad. See ajab segamini, kui teised kuulavad.”
Selle ajaga olid nad jõudnud koridori, kust Sara tuppa pääses, ja Ermengarde peatus järsku ning jäi vahtima pärani silmi ja hing kinni.
„Sina teed omast peast jutte!” ahmis ta. „Oskad sa seda – niisama nagu kõnelda prantsuse keelt? Kas tõesti oskad?”
Sara vaatas talle otsa varjamatu üllatusega.
„Aga igaüks võib ju jutte teha,” ütles ta. „Kas sa ei ole ilmaski proovinud?”
Ta puudutas hoiatavalt Ermengarde’i kätt.
„Lähme hästi tasakesi ukse juurde,” sosistas ta, „ja siis ma avan päris järsku, ehk tabame ta.”
Tema suu oli naerukil, aga silmist paistis kübe salapärast lootust, mis Ermengarde’i vaimustas, kuigi tal kaugeltki aimu polnud, mis see tähendas, või keda Sara tahtis tabada või miks tabada. Ükskõik, mis Sara mõtles, Ermengarde oli kindel, et see tähendas midagi veetlevalt erutavat. Niisiis järgnes ta Sarale ootusest põnevil olles kikivarbail läbi koridori. Nad ei teinud vähematki müra enne ukseni jõudmist. Siis keeras Sara äkki käepidet ja lükkas ukse laiali lahti. Ukse avausest paistis tuba korralikuna ja rahulikuna, tuli põles mahedasti koldes ja imeilus nukk istus kamina juures toolil, nähtavasti raamatut lugedes.
„Oh, ta tuli oma kohale tagasi, enne kui jõudsime näha!” hüüdis Sara. „Muidugi teada, nagu alati. Nad on kärmed kui välk.”
Ermengarde vaatas Saralt nukule ja jälle Sarale.
„Oskab ta – käia?” küsis ta hingetult.
„Jah,” vastas Sara. „Ma vähemalt usun, et ta oskab. Ma vähemalt k ujutlen, et ta oskab. Ja siis näib, nagu oleks see tõsi. Kas sa ei ole ilmaski midagi kujutelnud?”
„Ei,” ütles Ermengarde. „Mitte ilmaski. Ma – jutusta mulle sellest.”
Uus kummaline kaaslane võlus teda nii väga, et ta tõepoolest pärani silmi Emily asemel Sarat vahtis – kuigi Emily oli veetlevaim nukk, mida ta eales oli näinud.
„Istume maha,” ütles Sara, „ja ma jutustan sulle. See on nii kerge. Kui kord alata, siis ei tulegi enam lõppu. Sa muudkui lähed ikka edasi ja edasi ja teed seda alati. Ja see on nii tore. Emily, kuula nüüd. See on Ermengarde St. John, Emily. Ermengarde, see on Emily. Kas tahad teda enda kätte?”
„Oh, kas ma tohin?” ütles Ermengarde. „Kas ma tõesti tohin? Küll ta on aga ilus!” Ja Emily seati tema käte vahele.
Preili St. John ei olnud kunagi omas lühikeses igavas elus näinud undki säärasest tunnist, mille ta veetis uue imeliku kaasõpilasega, enne kui nad einele kutsuva kella helinat kuulsid ja alumisele korrale pidid minema.
Sara istus kaminavaibal ja jutustas talle kummalisi asju. Ta istus päris kõveras ja tema rohelised silmad särasid ja põsed hõõgusid. Ta jutustas lugusid oma reisist ja lugusid Indiast, aga kõige enam vaimustas Ermengarde’i mõte nukkudest, kes kõndisid ja kõnelesid, ja kes võisid teha kõik, mis tahtsid, kui inimolendid toast ära olid, aga kes pidid hoidma oma võimeid salajas ja sellepärast lendasid kohtadele tagasi nagu välk, kui inimesed tuppa tulid.
„Meie ei suudaks seda,” ütles Sara tõsiselt. „Näed, see on nagu nõidus.”
Kord, kui ta Emily otsimise lugu jutustas, nägi Ermengarde äkki tema nägu muutuvat. Mingi pilv näis libisevat selle üle ja kustutavat valguse säravaist silmist. Ta tõmbas hinge nii äkki, et see tekitas isemoodi kurva häälitsuse, ja siis sulges ta huuled ja hoidis nad kõvasti koos, nagu oleks ta otsustanud midagi kas teha või mitte teha. Ermengarde’ile tuli pähe, et kui Sara oleks niisugune nagu teised tüdrukud, puhkeks ta ehk äkki nuuksuma ja nutma. Aga ta ei teinud seda.
„On sul – valus?” riskis Ermengarde.
„Jah,” vastas Sara hetkelise vaikuse järel. „Aga mitte kehas.” Siis lisas ta midagi tasase häälega, mida püüdis hoida vabisemast, ja nimelt seda: „Kas armastad oma isa üle kõige maailmas?”
Ermengarde’i suu jäi pisut valla. Ta teadis, et valituima internaadi korralikul õpilasel ei kõlba öelda, et talle ei ole kunagi tulnud pähe armastada isa, et ta teeks mis tahes meeleheitlikku, kui aga ei peaks olema kümme minutit temaga kahekesi. Ta oli tõesti väga hämmeldunud.
„Ma – ma vaevalt näengi teda,” kogeles ta. „Ta on alati raamatukogutoas – ja loeb.”
„Mina armastan oma isa kümme korda enam kui tervet maailma,” ütles Sara. „See teebki mulle haiget. Isa sõitis ära.”
Ta pani tasakesi pea kõverdatud põlvele ja istus mõne minuti väga vaikselt.
„Ta hakkab valjusti nutma,” mõtles Ermengarde kartlikult.
Aga Sara ei hakanud nutma. Lühikesed mustad lokid langesid kõrvadele ja ta istus vagusi. Siis kõneles ta pead tõstmata.
„Lubasin isale, et kannatan välja,” sõnas ta. „Ja seda ma teen. Tuleb taluda nii mõndagi.