Väike printsess. Frances Hodgson Burnett

      Tuppa tulles heljus ta sisse paari liblikasammuga – ja seal istus Becky, tanu libisemas peast.

      „Oh,” hüüdis Sara tasakesi teda nähes. „Sa vaeseke küll!”

      Talle ei tulnud meeldegi pahaseks saada, leides oma lemmiktoolist väikese räpase kogu. Õigust öelda oli ta päris rõõmus teda sealt leides. Kui Becky ärkab, saab temaga kõnelda. Sara hiilis vaikselt tema poole ja seisis teda vaadeldes. Becky norskas tasakesi.

      „Oh, et ta ise ärkaks,” mõtles Sara. „Ma ei tahaks teda äratada. Aga preili Minchin saaks pahaseks, kui ta teada saaks. Ma ootan mõne minuti.”

      Ta istus laua servale, kõlgutas jalgu ja mõtles, mis oleks kõige mõistlikum teha. Preili Amelia võis tulla iga hetk, ja kui ta tuleb, saab Becky kindlasti tõrelda.

      „Aga ta on nii väsinud,” mõtles ta. „Ta on nii väsinud!”

      Samal hetkel lõpetas tükk leekivat sütt tema kimbatuse. See murdus suure panga küljest lahti ja langes vastu koldevõret. Becky ehmus ja avas hirmunult silmad. Ta ei teadnudki, et oli uinunud. Ta oli vaid hetkeks maha istunud ja tundnud mõnusat hõõgust – ja siin leidis ta end vahtivat meeletus hirmus imeilusat õpilast, kes oli nagu huvitatud silmadega roosa haldjas laskunud istuma talle nii lähedale.

      Becky kargas püsti ja krapsas tanust kinni. Ta tundis seda kõrva peal ripnevat ja püüdis ärevalt seda õigeks seada. Oh, nüüd tal küll hästi ei lähe! Jääda häbematul kombel magama sellise noore daami tooli! Ta visatakse ilma palgata ukse taha.

      Ta laskis kuuldavale pika hingetu nuukse.

      „Oh, preilna! Oh, preilna!” kogeles ta. „Ma palun vabandust, preilna! Oh ma palun, preilna!”

      Sara hüppas maha ja tuli talle päris lähedale.

      „Ära karda,” ütles ta, justkui oleks ta kõnelnud omasugusega. „Ega sest ei ole midagi.”

      „Mai teind seda meelega, preilna,” vaidles Becky vastu. „Tuli oli nii mõnus soe – ja ma olin nõnna väsind. Mai taht olla äbematane.”

      Sara puhkes sõbralikult naerma ja pani käe Becky õlale.

      „Sa olid väsinud,” sõnas ta, „sa ei saanud sinna midagi parata. Sa ei ole praegugi veel täiesti ärkvel.”

      Kuidas vaene Becky teda vaatas! Ta ei olnud kunagi enne kuulnud säärast kena sõbralikku kõla ühegi inimese hääles. Ta oli harjunud, et teda käsutati, temaga tõreldi ja talle löödi vastu kõrvu. Ja too siin – roosa tantsuõhtu hiilguses – vaatas talle otsa, nagu ei olekski ta kurjategija – nagu oleks tal õigus olla väsinud – isegi uinuda! Pehme saleda käekese puude õlal oli kõige üllatavam asi, mida ta iial oli tundnud.

      „Kas te – kas te põlegi vihane, preilna?” ahmis ta. „Kas te ei ütle perenaisele?”

      „Ei,” hüüdis Sara. „Muidugi mitte.”

      Hädine hirm söest määrdunud näol tegi Sara äkki nii kurvaks, et ta seda vaevalt suutis taluda. Kummaline mõte kargas talle pähe. Ta pani käe Becky põsele.

      „Kuule,” ütles ta, „oleme ju samasugused – mina olen väike tüdruk nagu sinagi. See on ainult juhus, et mina ei ole sinu ja sina minu asemel!”

      Becky ei saanud sellest aru. Tema vaim ei suutnud haarata selliseid hämmastavaid mõtteid.

      „Ah juhus, preilna?” vastas ta vabiseva häälega aupaklikult. „Kas tõesti või?”

      „Jah,” lausus Sara ja vaatas teda hetke jooksul unistavalt. Aga järgmisel hetkel kõneles ta teisel toonil. Ta taipas, et Becky ei mõistnud, mis ta öelda tahtis.

      „Oled sa oma tööga valmis?” küsis ta. „Tohid sa mõneks minutiks siia jääda?”

      Becky hing jäi uuesti kinni.

      „Seia, preilna? Mina?”

      Sara jooksis ukse juurde, avas selle, vaatas välja ja kuulatas.

      „Kedagi ei ole kuskil näha,” seletas ta. „Kui sul magamistoad korras on, võid ehk vahest jääda natukeseks ajaks. Ma mõtlesin – sulle võib-olla maitseks tükk kooki.”

      Järgmised kümme minutit näisid Beckyle uneviirastusena. Sara avas kapi ja andis talle suure tüki kooki. Ta näis rõõmustavat, kui Becky seda näljaselt sõi. Ta kõneles ja küsitles ja naeris, kuni Becky kartused kadusid ja ta tõesti rahunema hakkas, nii et ta kord või paar isegi küsimiseks vaprust kogus, kuigi see nii ülijulgena tundus.

      „Kas see –” riskis ta igatsevalt roosat kleiti vaadeldes. Ja ta küsis peaaegu sosinal: „Kas see on teil keikse ilusam?”

      „See on üks minu tantsukleitidest,” vastas Sara. „See meeldib mulle, aga sulle?”

      Mõni sekund oli Becky imetlusest keeletu. Siis ütles ta aukartliku häälega:

      „Ükskord ma nägin printsessi. Ma seisin Covent Parki ees uulitsal rahva sias ja vaatsin, kudas saksad ooperi lähvad. Ühte vahiti keikse rohkem. Üks ütles teistele, et see on printsess. Ta oli täis inime juba, aga üleni roosa, kleit ja palit ja lilled ja keik. Ta tuli mulle meele otsekohe, kui ma teid nägin, kui te sial laua nurga pial istusite. Teie olite kangesti tema moodi.”

      „Olen tihti mõelnud,” ütles Sara mõtisklevalt, „et oleksin meeleldi printsess; ei tea, mis tunne see küll olla võiks. Ma püüan kujutleda, nagu oleksin printsess.”

      Becky vahtis teda imetelles ega mõistnud – nagu ennistki – mitte põrmugi. Ta vahtis teda nagu jumaldades. Üsna varsti jättis Sara mõtiskelu ja pöördus Becky poole uue küsimusega.

      „Becky,” ütles ta, „sa ju kuulasid tookord seda, mis ma jutustasin?”

      „Jah, preilna,” tunnistas Becky jälle veidi kohkudes. „Tiadsin küll, et mai tohi, aga see oli nii irmus ilus, et – et ma kohe ei saand parata.”

      „Mulle meeldis, et sa kuulasid,” ütles Sara. „Kui jutustad midagi, siis ei meeldi mingi muu asi nii, kui jutustada neile inimestele, kes tahavad kuulata. Ma ei tea, miks see nii on. Kas tahaksid kuulda ka lõppu?”

      Becky hing jäi jälle kinni.

      „Kas ma tahaks või?” hüüdis ta. „Jüsku oleks minagi õpilane, preilna! Kõik sellest printsist ja pisikestest valgetest näkilastest, kis naerdes ümmerringi ujuvad – tähed juuste sees?”

      Sara noogutas.

      „Praegu ei ole sul nii palju aega,” ütles ta, „aga kui sa mulle ütled, mis ajal sa just tuled mu tube koristama, siis ma katsun olla siin ja jutustada sulle iga päev natuke, kuni see läbi saab. See on ilus pikk lugu ja ma panen ikka uusi osi juurde.”

      „Siis,” hingeldas Becky nagu palves, „ei ooli ma änam sellest, kui rasked on söökastid – või mis kokk mulle teeb – kui – kui – ma selle piale tohin mõtelda.”

      „Tohid küll,” ütles Sara. „Ma jutustan sulle terve loo.”

      Kui Becky trepist alla läks, ei olnud ta seesama Becky, kes oli tuikunud üles, söenõu raskuse all kõverasse vajudes. Tal oli koogitükk taskus ja ta oli soojenenud ja toitunud, aga mitte üksi koogist ja tulest. Teda oli soojendanud ja toitnud veel ka miski muu, ja see miski muu oli Sara.

      Kui Becky oli lahkunud, istus Sara oma armsaimas asendis laua peal. Jalad olid toolil, küünarnukid põlvedel ja lõug käte vahel.

      „Kui mina oleksin printsess – tõeline printsess,” sosistas ta, „jagaksin rahvale kingitusi. Aga kui ma olengi ainult kujuteldud printsess, võin ometi üht-teist välja mõelda, mida teiste meeleheaks teha saan. Nagu seegi, mis äsja toimus. Ta oli