Väike printsess. Frances Hodgson Burnett
hakkas ta näitlema ja muutis öeldava armsaks või kohutavaks hääle tõstmise või langetamise, keha pööramise või painutamise ja käte dramaatiliste liigutuste abil. Ta unustas, et kõneleb kuulavatele lastele; ta nägi ja elas keset muinasjuturahvast või kuningaid ja kuningannasid ja kauneid daame, kelle seiklustest ta jutustas. Mõnikord oli ta lugu lõpetades erutusest täiesti hingetu ja pani siis käe kõhnale, kiiresti kerkivale rinnale ning naeris kergelt nagu iseenda üle.
„Kui ma jutustan,” ütles ta siis, „ei paista see olevatki nagu välja mõeldud. See tundub tõelisemana kui teie siin – tõelisemana kui koolituba. Tunnen, nagu oleksin ise see, kellest parajasti jutustan. Tõesti kummaline.”
Ta oli olnud umbes kaks aastat preili Minchini koolis, kui ta kord udusel talvepäeval mõnusasti oma kõige soojematesse sametitesse ja nahkadesse mähituna vankrilt maha astus ja palju uhkem välja nägi, kui ta ise teadiski. Üle kõnnitee minnes silmas ta räpast kogukest, kes köögitrepil seisis ja kaela sirutas, nii et ta Sarat läbi trepivõre vahtima ulatus. Midagi selle määrdunud näo innukuses ja arguses sundis Sarat talle otsa vaatama, ja vaadates naeratas ta, sest tal oli kombeks inimestele vastu naeratada.
Aga määrdunud näo ja pärani silmade omanik kartis nähtavasti, et teda tabatakse tähtsaid õpilasi vahtimast. Ta kargas püsti nagu nool ja tormas tagasi kööki, kadudes nii äkki, et Sara oleks vastu tahtmist naernud, kui tegemist poleks olnud säärase vaese väeti väikse olendiga. Kui Sara samal õhtul istus klassinurgas kuulajate keskel muinasjuttu vestes, astus sama kogu aralt tuppa, kandes koksikasti, mis oli tema jaoks liiga raske, ja põlvitades koldevaibale kohendama tuld ja pühkima tuhka.
Ta oli puhtam kui läbi köögitrepi võre vahtides, aga näis olevat just niisama hirmunud. Nähtavasti kartis ta laste poole vaadata ja jätta muljet, et ta kuulab. Ta pani koksi ettevaatlikult näpu vahel hoides tulle, et mitte müra teha, ja tarvitas väga tasa tange, roopi ja kühvlit. Aga Sara sai paari minutiga aru, et teda huvitas kangesti, mis toas toimus, ja et ta tegi oma tööd pikkamisi, lootes aeg-ajalt tabada mõne sõna. Ja seda taibates tõstis Sara häält ja kõneles selgemini.
„Näkineiud ujusid tasa läbi kristallselge vee ja tõmbasid enda järel süvamere pärlitest kootud võrku,” rääkis ta. „Printsess istus valgel kaljul ja vaatles neid.”
See oli imeilus jutt printsessist, keda armastas prints Näkk ja kelle juurde merealustesse säravatesse koobastesse printsess elama asus.
Väike ori kamina ees pühkis korra kollet ja pühkis teise korra veel. Olles pühkinud kaks korda, tegi ta seda kolmandagi korra; ja kui ta kolmandat korda pühkis, meelitas jutukõmin teda kuulama, nii et ta selle võlu alla langes ja päriselt unustas, et tal ei olnud üldse õigust kuulata, ja unustas samuti kõik muu. Ta vajus koldevaibal põlvitades istuli ja hari rippus jõude ta näppude vahel. Kõneleja hääl tõmbas ta kaasa merealustesse keerdkoobastesse, mis hõõgusid mahedas, selges sinivalguses ja mille põrandat kattis puhas kuldne liiv. Tema ümber lainetas kummalisi merililli ja – rohtu, ning kaugel kajas tasast laulu ja muusikat.
Koldehari langes töökaredast käest ja Lavinia Herbert vaatas ümber.
„Too tüdruk kuulas pealt,” ütles ta.
Kurjategija kahmas harja ja kargas püsti. Ta haaras koksikasti ja põgenes toast nagu hirmunud jänes.
Sara sai kaunis vihaseks.
„Ma teadsin küll, et ta kuulab,” sõnas ta. „Ja miks ta ei või kuulata?”
Lavinia lõi väga elegantselt pea selga.
„Noh,” tähendas ta, „ma ei tea, kas sinu mammale meeldiks, et sa teenijatüdrukuile muinasjuttu räägid, aga ma tean, et minu mammale küll ei meeldiks, kui mina seda teeksin.”
„Minu mamma!” ütles Sara kummalise näoga. „Ma ei usu, et tal vähematki selle vastu oleks. Ta teab, et jutud on igaühe päralt.”
„Ma arvasin, et sinu mamma on surnud,” vastas Lavinia tõsise mõtlemise järel. „Kuidas võib ta üldse midagi teada?”
„Sara mamma teab kõik,” ütles Lotti heleda häälega. „Minu mamma niisamuti – ainult et preili Minchini juures on Sara minu mammaks – minu teine mamma teab kõik. Tänavad läigivad, ja seal on suured, suured liiliaväljad ja igaüks korjab liiliaid. Sara jutustab mulle sellest, kui ta mind magama paneb.”
„Sina õelus,” ütles Lavinia Sarale, „teed taevast muinasjutte.”
„Ilmutusraamatus on veel palju toredamaid jutte,” vastas Sara. „Võta ja vaata! Kust sa tead, et minu jutud on muinasjutud? Aga ma ütlen sulle, et sa ei saa kunagi teada, kas need on muinasjutud või ei, kui sa teiste inimeste vastu lahkem ei ole kui nüüd. Tule, Lotti.” Ja ta marssis toast välja, südames lootes näha kuskil väikest teenijat, aga kotta jõudes ei leidnud ta tüdruku jälgegi.
„Kes on see väike tüdruk, kes tuld teeb?” küsis ta õhtul Mariette’ilt.
Mariette vastas:
„Ah, mademoiselle Sara võib küll selle vastu huvi tunda. Ta on väike väeti olend, kes tuli nõudepesijaks, kuigi ta peale nõudepesija on veel kõike muud. Ta puhastab kingi ja koldeid ja tassib raskeid koksikaste treppidest üles ja alla ja küürib põrandaid ja peseb aknaid ja on igaühe jooksutada. Ta on neljateistaastane, aga kasvult nii kängus, et näib kaheteistaastasena.” Mariette’il oli temast tõesti kahju. Ta oli nii pelglik, et kui keegi juhtus teda kõnetama, siis näis, nagu kargaksid ta vaesed hirmunud silmad peast välja.
„Mis ta nimi on?” küsis Sara, kes tähelepanelikult kuulates käsipõsakil laua ääres istus.
Tema nimi oli Becky. Mariette kuulis alumisel korral iga viie minuti takka teda hüütavat: Becky, tee seda, ja Becky, tee teist.
Sara istus ja vaatas tulle, mõtiskelles Beckyst veel mõni aeg pärast Mariette’i lahkumistki. Ta mõtles välja ühe loo, milles halvasti koheldud kangelaseks oli Becky. Ta mõtles, et Becky näeb välja nii, nagu ei oleks tal ilmaski küllalt süüa. Tema silmadki olid näljased. Sara lootis teda veel näha, aga kuigi ta mitut puhku teda silmas, kui ta üht-teist trepist üles või alla kandis, näis tal alati olevat nii kiire ja nii kange hirm, et teda võidakse näha, et võimatu oli temaga kõnelda.
Aga mõne nädala pärast, jälle ühel udusel talvepäeval, leidis ta oma tuppa astudes kaunis liigutava pildi eest. Tema lemmiktugitoolis istus heleda tule paistel Becky – sügavas unes, söejutt ninal, mitu jutti põllel, tanuke viltu ja tühi koksikast kõrval põrandal –, olles väsinum, kui noor kurnatud keha suutis vastu pidada. Ta oli saadetud üles õhtuks magamistube korrastama. Neid oli palju, ja ta oli olnud jalul juba terve päeva. Sara toad oli ta jätnud kõige viimaseks. Need ei olnud nii lihtsad ja lagedad nagu teised toad. Tavalised õpilased pidid rahulduma hädavajalikuga. Sara mugav tuba näis nõudepesijale luksusliku eluruumina, kuigi see tegelikult oli vaid kena rõõmus toake. Aga seal oli pilte ja raamatuid ja Indiast toodud imelikke asju; seal oli sohva ja madal pehme tool; Emily istus valitseva jumalanna ilmega oma toolil, ja alati oli seal hõõguv tuli ja läikima hõõrutud koldevõre. Becky jättis selle toa alati viimaseks tööks, sest et sinnaminek talle puhkusena tundus ja ta lootis alati näpata mõne minuti, et istuda pehmele toolile ja vaadata ümber ja mõelda, kui õnnelik võib olla see laps, kel on selline ümbrus ja kes käib külmal ajal ilusais kübarais ja palituis, mida tema sai vaadata vaid läbi köögitrepi võre.
Kui ta sel õhtupoolikul maha istus, oli puhkus tema valutavatele säärtele nii imehea ja mõnus, et see nagu tervet keha kosutas, ja sel ajal kui ta punaseid süsi vaatles, levis kaminatule soojus nagu nõiaväel temast üle. Väsinud naeratus hiilis üle ta määrdunud näo, pea nõksatas rinnale, silmad vajusid kinni ja ta jäi magusasti magama. Ta oli olnud õieti ainult kümne minuti ümber toas, kui Sara sisse tuli, aga ta magas nii sügavat und, nagu oleks ta Okasroosikesena sada aastat maganud. Kuid ta ei näinud sugugi Okasroosikese moodi välja – vaene Becky! Ta nägi välja nagu inetu, jässakas, kurnatud küürikambri ori ikka.
Sara oli temast nii erinev, nagu pärineks ta hoopis teisest maailmast.
Just sellel õhtupoolikul oli ta olnud