Juht ilma tiitlita. Robin Sharma
ei läinud mul seal hästi. Pidevalt sain ülemuselt noomida ja olin kindel, et mind lastakse lahti. Ma ei olnud keskendunud, olin vilets meeskonnamängija ja töös allapoole keskmist. Mind päästis armastus raamatute vastu. Poeomanikud põlgasid mind viletsa tööeetika tõttu, aga klientidele paistsin ma meeldivat. Mind jäeti alles. Aga üle noatera.
Nüüd läheb lugu põnevaks. Ühel ilusal päeval juhtus ime. Siis, kui seda kõige vähem lootsin, juhtus midagi head. See muutis kõike täielikult. Raamatupoodi külastas üks kummaline võõras. See, mida ta mulle meie koosoldud lühikese aja jooksul õpetas, ületas kõik piirid, mille külge seni olin klammerdunud, ning näitas mulle täiesti uut moodi töötamist ja elamist.
Nüüd, kahekümne üheksa aastasena – olles edukam ja õnnelikum, kui oleksin kunagi võinud unistada – olen jõudnud arusaamisele, et raske aeg kujundab paremaid inimesi. Raskustes peitub võimalus. Igaüks on loodud võitma – nii töös kui ka elus üldse. Nüüd on aeg jagada teiega seda, mis minuga juhtus.
2. PEATÜKK
Kohtumine juhtimisõpetajaga
Päevad tulevad ja lähevad nagu looridesse mässitud kujud, kelle on kohale saatnud kauge sõbralik seltskond, aga nad ei räägi midagi. Ja kui me ei kasuta nende toodud kinke, viivad nad need vaikselt ära.
Oli järjekordne kohutavalt igav esmaspäevahommik. Meie meeskond oli just lõpetanud “esmaspäevahommikuse tormajate rüseluse” – nädala alguse koosoleku, kus tunnustati klienditeeninduse kangelasi ja kõlasid ergutuseks hurraa-hüüded. Kaupluse müüginäitajad olid viletsad ja mõned töötajad arvasid, et pood pannakse varsti kinni, kui kogu ettevõte ümber struktureeritakse. Kulutusi tuli vähendada, tööd tõhustada ja kasumit suurendada. Kiiresti.
Koosoleku eesmärk oli ühendada meeskonna kõik liikmed firma eesmärkidele ja väärtustele panustamisel, samuti innustada meid eelseisvaks töönädalaks. Iga aasta lõpul valisid kauplused parima töötaja, kes hakkas seejärel võistlema Ameerika aasta parima raamatumüüja tiitli eest, mida firma välja andis – koos suure rahasumma ja nädalapikkuse puhkusega Arubal. Tegelikkuses vähendas kogu see värk mu motivatsiooni ja heidutas mind ning mul oli täiesti ükskõik, kuidas tööpäevi mööda saadan. Samuti polnud mul erilisi raskusi edastada neid tundmusi suvalisele kolleegile, keda tabas ebaõnn mu teele jääda.
Seejärel juhtus midagi väga kummalist. Jõin vaikselt kohvi, püüdes end võimalikult hästi ära peita äriraamatute osakonna kõrge riiuli taha, et mitte tööd teha, kui tundsin koputust õlale. Pöördusin kiiresti ringi ja olin avanevast pildist rabatud.
Seal seisis eriliselt ekstsentrilise välimusega mees. Tema riided olid korratud. Need ei sobinud omavahel ning olid vanad ja auklikud. Ta kandis vana ruudulist vesti ja särgikäised olid üles kääritud, nagu asuks ta, hoolimata närustest rõivastest, hoogsalt töö kallale. Vestitaskus oli tal kollane Mikihiire piltidega taskurätik. Kaelas tolknes hõbekaelaehe, millele olid graveeritud tähed JIT.
Vaatasin ta jalgu. Üllataval kombel kandis ta uusi kingi – mokassiine, mille kiiskavad ninad olid kaunistatud säravate müntidega1. Ta seisis vaikselt ja liikumatult ilma igasuguse vajaduseta midagi öelda (haruldane anne selles maailmas, kus liiga palju räägitakse ja liiga vähe tehakse), tajudes järgnevate pikkade sekundite vältel minu ebamugavustunnet.
Võõra mehe nägu oli nagu kortsumeri, mis näitas, et ta on väga vana. Tema hambad olid sakilised ja plekilised. Pulstis kammimata juuksed olid pealael sajas suunas püsti. Tema juuksed meenutasid mulle Albert Einsteini sel kuulsal mustvalgel fotol, kus ta naljaviluks keelt suust välja ajab.
Ent üle kõige hämmastasid mind selle eriskummalise kuju juures, kes tol muidu nii igaval esmaspäeva hommikul minu ees seisis, tema läbitungivad silmad. Sakris välimus oleks võinud viia järeldusele, et ta on kodutu või isegi hullumeelne, kuid ta pilk oli kindel ja silmad selged. Tean, et see kõlab imelikult, aga tema hüpnotiseeriva pilgu all ma mitte ainult tundsin end kindlalt, vaid sain ka aru, et mul on tegemist väga tugeva isiksusega.
“Tere, Blake,” sõnas see uhkelt salapärane härrasmees viimaks sügava kindla häälega, mis mõjus mulle rahustavalt. “Väga meeldiv on sinuga kohtuda. Ma olen siin poes kõigi käest sinu kohta palju kuulnud.”
See mees teadis mu nime! Võib-olla oleksin pidanud muretsema hakkama. Pealegi on New York koduks nii paljudele imelikele inimestele, ja selle mehe välimus ajas mind segadusse. Kes ta oli? Kuidas ta siia poodi sattus? Kas peaksin kutsuma turvamehed? Ja kuidas, pagana pärast, ta mu nime teadis?
“Rahune, sõbrake,” ütles ta, sirutades käe tervituseks välja. “Minu nimi on Tommy Flinn. Mind toodi äsja Upper East Side’ist siia poodi üle. Tean, et välimuse järgi ma justkui ei kuulu selle kandi kauplusesse, aga tegelikult olin mullu aasta töötaja. Ole parem minu vastu kena. Minust võib ükspäev su ülemus saada.”
“Ärge tehke nalja. Te töötate selles firmas?” pahvatasin ma.
“Töötan küll. Aga ära muretse. Sinu ülemus olla pole minu unistustes just esimesel kohal. Tiitlid ei huvita mind üldse. Teha oma tööd võimalikult hästi – see on kõik, mis mulle korda läheb. Mul pole selleks ametlikku autoriteeti tarvis. Loodan, et sul pole midagi selle vastu, et ma seda räägin, aga olen olnud selle raamatufirma parim töötaja viimased viis aastat,” ütles ta uhkelt naeratuse saatel, ise Mikihiire-taskurätti mudides.
See veider mees oli ilmselt milleski eksinud. Tõusin püsti. Võibolla peaksin jooksu pistma, kuni mul on selleks veel võimalus. Aga see teeks mind naeruväärseks. Mu kaastöötajatel ei olnud niikuinii minu vastu erilist austust. Nautisin oma hommikukohvi liiga palju, et jätta selle joomine pooleli. Samuti pidin tunnistama, et see mees oli tohutult põnev. Otsustasin paigale jääda.
Vaatasin ringi, otsides peidetud kaamerat. Võib-olla olid töökaaslased naljaviluks sokutanud mu tobedasse telesaatesse, kus tehakse lolliks ootamatult tabatud õnnetukesi ja mängitakse neile hoolikalt ettevalmistatud vempe. Otsisin, ent ei suutnud kaamerat avastada. Niisiis otsustasin kaasa mängida.
“Hästi,” ütlesin ma, hääl pisut värisemas, ehkki sõdurina olin kogenud palju dramaatilisemaid seiku ja üle elanud ekstreemsemaid kogemusi. “Tere, Tommy. Meeldiv sinuga tuttavaks saada. Miks nad su sellesse poodi üle tõid?” küsisin ma, ehkki oleksin tahtnud lisada “ja mitte hullumajja”. Tead, räägitakse, et oleme siin uppuval laeval.”
“Ah, nad ei sundinud mind siia tulema, Blake – avaldasin selleks soovi,” ütles ta, olles ikka täiesti enesekindel ja terve mõistuse juures. “Tahtsin seda üleviimist. Vanas poes ma ei arenenud. Mõtlesin, et siin saaksin midagi muuta. Mida raskemad on katsumused, seda paremad on võimalused, Blake. Seega, tahtsin siia tulla ja sinuga koos töötada,” lisas ta kerge muigega.
Mul polnud aimugi, mis suunas see vestlus tüürib. Kes see inimene oli? Mikihiire pildid ta taskurätikul hakkasid mind ärritama – mitte et mul oleks olnud midagi selle miljonitele inimestele meeldiva väikemehe vastu.
“Kas nimi Oscar ütleb sulle midagi, Blake?”
Ma ehmusin. Mul jäi hetkeks hing kinni. Süda hakkas kiiremini lööma. Jalad hakkasid värisema. Mu isa nimi oli Oscar.
“Minu isa oli Oscar,” vastasin tasa, minnes pisut tundeliseks, sest tundsin sedasama kurbust, mille olin endasse matnud, kui kaotasin vanemad. Tommy pilk leebus. Sel hetkel tajusin, et ta on hea. Ta pani mulle käe õlale.
“Sinu isa oli Milwaukees minu sõber. Kasvasime koos üles, aga ei näinud teineteist pärast seda, kui ta New Yorki kolis. Suhtlesime kirja teel, kirjutasime teineteisele pikki kirju, kuidas elu läheb. Sinu isa oli see, kes julgustas mind siia linna kolima, kui olin töö leidmisega hädas. Tema iseloomukindlus meenutas mulle, et minus on vaprus olemas, aga olin selle unustanud. Tunnen sulle südamest kaasa selle pärast, mis su vanematega juhtus, Blake. Nad olid head inimesed. Igal juhul,” jätkas ta, tõstes pilgu ja mulle otsa vaadates, “hoidis Oscar mind sinu ja su tegemistega kursis. Ta rääkis mulle alati, et sul on tohutult potentsiaali ja aimas, et
Inglise k