Juht ilma tiitlita. Robin Sharma
tundus nii veider. Istusin toolile ja toetasin selja vastu raamatuvirna.
“Ära muretse, Blake, teelt eksimine on osa tee leidmisest, mis on sinu jaoks mõeldud. Vahel on meil vaja rajalt kõrvale astuda, enne kui selgust saame. Kõik, mis oled läbi teinud, alates sinu isiklikust kaotusest kuni teenistuseni Iraagis, on olnud ettevalmistus.”
“Ettevalmistus?” mõtlesin ma valjusti, tundes ikka veel, et pea on uimane.
“Kindel see. Kui sa ei oleks seda kõike läbi teinud, poleks sa mingil juhul olnud valmis kuulama, mida olen tulnud sulle õpetama. Elu on pidanud sind maha murdma, et saaksid end paremini üles ehitada. Ning, oh sa poiss, oota ainult, kuni näed sinu ees seisvaid pöördepunke. Enne kui arugi saad, oled kogu selle raamatufirma rokistaar,” ütles Tommy kirglikult häält kõrgendades.
“Rokistaar?” küsisin mina.
Tommy tõstis kohe rusika püsti ja hakkas puusi õõtsutama nagu Mick Jagger. Aga see polnud suurem asi vaatepilt. “Jah, rokistaar,” vastas ta naerdes.
“Kuule, mees, mul on päeva õhtusse saamisega tegemist. Vaata, ma tean, et tahad aidata ja olen jubedalt rabatud, et tundsid mu isa. Aga sul pole tõesti aimugi, mis ma olen läbi teinud. Mul on siiani sõjast õudukad, siis, kui neid kõige vähem ootan. Enamasti ei maga ma öösiti peaaegu üldse ja olen suurema osa ajast surmväsinud. Ehkki olen nüüd mõnda aega Ühendriikides olnud, pole mul oma tüdrukuga enam pooltki seda klappi, mis oli enne sõjaväeteenistust. Nii et mu eesmärk pole töö juures mingi rokistaar olla. Minu eesmärk on lihtsalt ellu jääda.”
Tommy pani käed rinnale risti. Ta vaatas mulle sügavalt silma.
“Ma kuulan sind,” ütles ta väga tõsiseks muutudes. “Ja respekteerin seda, mida mulle räägid, Blake. Palun, ole lihtsalt sellele avatud, millest tulin sinuga rääkima. Minu elu oli samuti üks segapuder. Aga see on täielikult muutunud. Tundub, nagu oleks juhtunud ime. Ma garanteerin, et seesama juhtub ka sinuga. Lubasin su isale aastate eest, et aitan sind. Ma ei tundud, et oleks õige aeg sulle külla tulla. Seejärel, saatuse mingi keerdkäigu tõttu, nägin su nime tööotsimisavaldusel, kui see pood avati. Üks boonustest, mis kaasneb Ameerika parima raamatumüüja auhinnaga, lisaks rahale ja Kariibi mere reisile, on võimalus istuda värbamiskomisjonis, süüa pidevalt hommikust koos firma juhtidega ja vahetada mõtteid selle üle, kuidas luua paremat firmat. Sain aru, et siin oli minu võimalus sinuni jõuda – ning jagada äris ja elus kõike muutvat juhtimisfilosoofiat, mida õpetati mulle aastaid tagasi, kui ka mina olin ametialasel ja isiklikul rännakul pisut eksinud. Lihtsalt kujuta ette, et teed seda, mida teed, nii hästi, et kui siit uksest igal hommikul sisse kõnnid, siis inimesed aplodeerivad sulle püsti seistes, nii nagu plaksutatakse Coldplayle, U2-le või Green Dayle!” hüüdis Tommy ja tema ind muudkui kasvas.
Hakkasin selle mõtte peale naerma. Võib-olla oleks lahe olla selle firma rokistaar. Muidugi tahtsin võita sõidu Arubale, lisaks rahale.
Tommy jätkas. “Kujuta ette, et saavutad parima taseme mitte ainult töös, vaid ka selles, mis puudutab tervist, suhteid ja õnnelikkust. Võin sulle täpselt näidata, kuidas sa kõik selle saad. See on palju lihtsam, kui võid arvata.”
“Kas see kaelaehe, millel on tähed JIT, on sellega kuidagi seotud, mis sa tahad mulle õpetada?” küsisin ma uudishimust aetuna.
“Väga hea,” vastas Tommy viisakalt, lüües kätega plaksu. “See on lihtsam, kui ma arvasin. Jah, JIT on selle meetodi, mille sa avastad, tuum. See on sügavalt lihtne, aga samal ajal lihtsalt sügav töötamise viis – ja elamise viis. Sel päeval, kui neli väga erilist õpetajat mulle seda õpetasid, muutus minus väga palju. Minus ärkas loomupärane võime. Ma ei olnud enam sama inimene. Tean, kui kummaliselt ja uskumatult see kõlab, Blake. Aga täpselt nii just juhtuski. Ma lihtsalt nägin oma karjääri ja isiklikku elu täiesti uuest vaatenurgast. Tegelikult, peaaegu kohe pärast seda, kui see mulle avaldati, hakkasin nägema kogu maailma justkui uue silmapaariga. See andis hämmastavaid tulemusi.”
Olin põnevil. Skeptiline, jah, aga samavõrra huvitatud. Mu vaist ütles, et ta ei valeta, nii võõras kui kogu see jutt ka ei tundunud. “See on nii võimas – see filosoofia, mis sa avastasid?”
“On küll,” vastas Tommy lihtsalt, näppides hajameelselt tähti JIT oma kaelaehtel. “Tõesti on …” lisas ta, lauset lõpetamata. Seejärel mängis ta pisut juustega ja jäi vait. Raamatupoodi hakkas inimesi kogunema ja mu kohv oli nüüd külm. Tundsin end korraks häirituna.
Seejärel otsustasin mängida saatana advokaati. “Tommy, loodan, et sa ei pahanda, kui seda ütlen, aga kui too JIT värk on nii eriline, miks sa siis ikka veel raamatupoes töötad? Kas sa ei võiks pensionile minna? Anna andeks, et ma nii ütlen, aga üleviimisega ei saanud sa isegi selle koha juhatajaks. Sa oled samas ametis nagu minagi. Tundub, et su õpetused ei ole sind kuigi palju aidanud,” ütlesin mõnevõrra sarkastiliselt.
Vaatasin hoolega, kuidas Tommy reageerib. Ootasin, et ta hakkab end kaitsma ja saab ehk kurjaks, nagu enamik inimesi, kui neile selline väljakutse esitatakse. Aga Tommy oli rahu ise. Ta oli vait ja täiesti rahulik. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ja naeratas.
“Hea küsimus, Blake. Sa oled aus. Mulle see meeldib. Pisut nurgeline küll, aga näha on, et seisad oma arvamuse eest. See on tegelikult suurepärane iseloomujoon. Hästi, esiteks on sul pensionile mineku asjus õigus. Olen ammu ületanud vanuse, millal pensionile minnakse. Tegelikult sain eelmisel nädalal seitsekümmend seitse.”
“Palju õnne sünnipäevaks, Tommy,” hüüdsin ma vabandavalt. Mulle meenus hüüdnimi süda kahel jalal, mis vanaisa oli mulle andnud, ja tundsin oma ebaviisaka käitumise pärast pisut piinlikkust. Ma ei tohtinud Tommy vastu liiga karm olla. Ta oli minust vanem ja ema-isa olid mulle õpetanud, et vanemaid inimesi tuleb kohelda austusega.
“Aitäh,” vastas ta. “Tegelikult tunnen end üpris noorena. Vanus on igal juhul lihtsalt mõtteviisi küsimus – silt, mida kasutatakse inimeste lahterdamiseks ja piiride seadmiseks sellele, kes nad võiksid olla. Minu valik oli mitte lasta oma elu siltidest mõjutada. Aga jah, oleksin võinud pensionile minna, kuid töötan ikka veel selles firmas. Üle viiekümne aasta.”
“Ohoo.”
“Asi on selles, et miks peaksin lahkuma töölt, mida väga armastan? Mul on nii tore! Teha tööd, mis on mulle südame järgi, hoiab hingelt noorena. Pean olema loominguline ja mõistust pingutama, et probleeme lahendada. Mul on võimalus leida uusi sõpru, andes iga jumala päev klientidega suheldes endast parima. Mul on võimalus innustada töökaaslasi, andes neile head eeskuju. Tunnen end nii õnnelikuna, sest teha head tööd on kõige parem taktika, kuidas rõõmu tundes areneda. Kõik see annab mu elule sügava mõtestatuse,” sõnas Tommy.
“Kuule, anna andeks, kui ma liiga järsk olin,” pomisesin ma, istudes ikka veel toolil ja vaadates otsa mehele, kellest, nagu hakkasin mõistma, pidi saama mu äärmiselt vajalik õpetaja.
“Ära üldse muretse. Aga palun luba mul selgitada, mida sa ütlesid selle kohta, et ma pole siin juhataja – sest see puudutab JIT filosoofia tuuma. Ma ei taha olla juhataja ja mul pole seda tarvis. See lihtsalt ei huvita mind.”
“Just täpselt see, mida JIT tähendab, Tommy?” küsisin ma, olles üha vähem pinge all, ent seda rohkem põnevil.
“Noh, esiteks pole siin tegemist võlukunstiga. See on väga tõeline ja tohutult praktiline viis äriks ja eluks. Sa tead, et meie maailm teeb läbi põhjalikke muudatusi. Me elame erakordselt ebakindlal ajal. Ja harukordselt rahutul ajal. Mis varem kehtis, see praegu ei kehti.”
“Pean sellega nõustuma. Iga päev toob kaasa uued väljakutsed ja tõelise tohuvabohu. Meie organisatsioon paistab paljugi läbi tegevat. Kliendid räägivad, et nende elu on keeruliseks muutunud. Igaüks, keda kohtan, tundub olevat nende muutuste pärast stressis. Mis on siis lahendus, Tommy?”
“Juhtimine,” oli tema ühesõnaline vastus. Ta lisas: “On ainult üks viis, kuidas selles uues maailmas äris edukas olla, Blake. Mitte ükski teine lahendus ei toimi.”
“Ja milline on see üks viis, lihtsalt selguse mõttes?”
“Iga