Juht ilma tiitlita. Robin Sharma
ei õppinud kunagi, kuidas muuta ebaõnn võiduks ja juhtimine kullaks.
7. Sa jõuad oma elutee lõppu, kahetsedes, et unustasid: töö tähendab teiste aitamist, mitte ainult enda aitamist.
8. Sa jõuad oma elutee lõppu äratundmisega, et elasid elu, mida ühiskond oli õpetanud sind tahtma, mitte seda elu, mida ise tahtsid elada.
9. Sa jõuad oma elutee lõppu ja saad aru, et mitte kunagi ei andnud sa endast parimat ega saanud selleks eriliseks inimeseks, kelleks olid loodud saama.
10. Sa jõuad oma elutee lõppu ja avastad, et oleksid võinud olla juht ja jätta maailma maha palju parema paigana. Aga sa keeldusid seda ülesannet täitmast, sest lihtsalt kartsid. Nüüd oled sa läbi kukkunud. Raisanud oma elu.
Ma ei teadnud, mida öelda. Olin mingil seletamatul põhjusel liigutatud. Võib-olla olin just praegu teada saanud, mis minuga juhtub, kui ma otsekohe midagi ei muuda ega alusta tiitlita juhtimist. Võibolla olin seisnud vastamisi oma surelikkusega. Ja mõistnud, kui kiiresti elu mööda läheb. Võib-olla oli Tommy mind vastu seina surunud ja sundinud tunnistama tõsiasja, et suurema osa viimastest aastatest olin ohvrit mänginud, süüdistades kõiki teisi segaduses, kus viibisin, selle asemel et endale oma praeguse olukorra eest vastutus võtta. Sain lõpuks aru, et igaüks ise loob selle elu, mida ta elab. Oma otsuste ja tegudega olin jõudnud sinna, kus ma olin.
Üks asi oli kindel – sellel, mida ma lugesin, oli sügav mõte. Tahtsin, et rohkem inimesi saaks teada “Inimese 10 kahetsusest”. Kujutage ette kogu kaotsiläinud potentsiaali, mis jääks alles, kui äriinimesed neist õpiksid ja vabaneksid ebaedu mallidest, mis neid töös takistasid. Mõelge headele tagajärgedele, mis kaasneksid sellega, kui lapsi koolis vastavalt õpetataks. Mõelge, kui palju inimeste elusid päästetaks kõikjal maailmas, kui “Inimese 10 kahetsust” tuntaks laiemalt, nii et neid iga hinna eest välditaks.
Sel hetkel toimus minuga sügav muutus. See oli nagu välk selgest taevast, just nagu ütleb kõnekäänd. Liisk oli langenud. Kõik asetus oma kohale. Lubasin endale, et muudan täielikult töössesuhtumist. Andsin vande, et muudan kohe oma eluviisi. Enam ei süüdista ma sõda selles, et ma ei suutnud ellu tagasi pöörduda. Enam ei süüdista ma ülemust selles, et ma ei suutnud hästi töötada. Enam ei süüdista ma oma minevikku selles, et ma polnud võimeline olevikus edu saavutama. Selsamal hetkel – väsinud ja räpane, seistes hauas, mille mu ekstsentriline õpetaja oli kaevanud enne imekauni, uut algust tõotava päeva koidikut – lakkasin ma vabandusi välja mõtlemast. Tundsin täielikku vastutust oma tegude tagajärgede eest. Otsustasin anda oma parima.
“Kas sina kirjutasid need, Tommy?”
“Kirjutasin küll, Blake, kirjutasin küll,” kordas ta vaikselt, pühkides käsi Mikihiire-taskurätiga. Tema nägu oli tõsine ja hääl kindel.
“Põrgu maa peal pole midagi muud kui lõpetada selles esimeses hauas. Põrgu maa peal on need kümme kahetsust su südames. Miski ei purusta su vaimu nii nagu kahetsus surivoodil. Viimsel hetkel murrab tõeliselt su südame mõistmine, et oled ära raisanud suurima kingituse – võimaluse näidata maailmale, kui suurepärane sa võid olla. Üks tähtsaimaid juhtimissaladusi, mida sinuga jagan, Blake, on see: kasutamata potentsiaal muutub valuks. Väga kurb, et keskpärasus, viletsalt elatud elu, võtab inimeste üle võimust. See juhtub nii vaikselt ja märkamatult. Ja siis – pauhti! – rebib see su lõhki!” hüüdis ta, lüües käed kõva plaksuga kokku.
“Üks suuri mõtteid, mille sain teada nendelt geniaalsetelt juhtimisõpetajatelt, keda varsti kohtad, on see: edu luuakse väikeste igapäevaste harjumustega, mis aja jooksul kogunevad ja annavad loodetust tunduvalt paremaid tulemusi. Need väikesed eduharjumused on nii lihtsad ja igapäevased, et enamik inimesi ei pea neid üldse tähtsaks. Ja nad lihtsalt ei tegele nendega.”
“Nii et edu on tegelikult lihtne asi,” laususin ma, sest mul oli meeles, mida Tommy oli kordamise kohta öelnud. “Igaüks võib saada edukaks, tehes järjekindlalt õigeid asju. Need väikesed valikud ja käitumismallid kogunevad aja jooksul. Arvan, et siin on mängus impulss. Lõpuks võib igaüks jõuda nii kaugele, mis tundus alustades kättesaamatu. See meenutab mulle taluniku tööd. Ta külvab seemneid. Kastab taimi ja väetab mulda. Tundub, et midagi ei toimu.”
“Aga talunik ei anna alla. Ta ei jookse välja põllule ega hakka seal kaevama, et juurvilja leida,” pakkus Tommy lõbusalt.
“Talunikul on kannatust ja ta usaldab kasvamist. Tal on lihtsalt usk ja sügav mõistmine, et tema igapäevaste jõupingutuste tagajärjel tuleb ka saak. Ja siis ühel päeval, justkui eikusagilt, see tulebki.”
“Sa oled arukas poiss, Blake. Suurepärane metafoor, sõbrake. Sinu isal oli õigus. Sul on tohutult potentsiaali. Väga tubli!” plaksutas ta rõõmsalt käsi. “Peame olema rohkem talunike moodi,” kordas Tommy enda ette. “See on hea võrdlus,” kuulsin ma teda sosistamas.
Taevas polnud pilveraasugi. Linnud siristasid ja päike soojendas mu nägu. Tõesti oli suurepärane päev.
Tommy läks jutuga edasi. “Edukatel inimestel on mõningaid sarnaseid juhtimisega seotud harjumusi. Nad teevad järjekindlalt samu asju. Aga nende näiliselt väikesed ja tähtsusetud kasulikud igapäevaharjumused kogunevad aja jooksul ning neist saab esmaklassiline karjäär ja isiklik elu. Läbikukkumisega on sama lugu. Läbikukkumine on sama lihtne asi. See pole midagi muud, kui igapäevaste heade harjumuste pidev hooletusse jätmine, nii et lõpuks jõutakse punkti, kust pole enam tagasiteed. Soovitan sul tungivalt vaadata esimesse hauda ja seejärel sügavalt oma südamesse ning mõelda, kuidas sa kavatsed pärast tänast tegutseda. Kindlasti ei taha sa lõpetada esimeses hauas. See oleks tragöödia. Jah, ma nõustun, et kohtumine surnuaias oli närvesööv,” tunnistas Tommy. “Aga mul oli vaja sind provotseerida. Sinuni jõuda. Viia sind kohta, kus sa silmaklapid eest ära võtaksid, vabandustest loobuksid ja vaataksid tõsiselt endale otsa. Selle tõsiasja tunnetamine, et sa ükskord sured, on võimas vahend sinu mõtlemist muuta ja äratada sinu sisemine juht.”
“Miks?” küsisin ma.
“Sest elu lühiduse meenutamine vabastab meid kõigest ebaolulisest ja tuletab meelde, mis on kõige tähtsam. Kohtumine oma surelikkusega tuletab meelde, et sinu kuud on nummerdatud.”
“Üheksasada kuuskümmend,” kinnitasin ma.
“Jah, Blake. Nii et mis mõtet on hoida madalat profiili? Mis mõtet on karta läbikukkumist? Mis mõtet on muretseda teiste inimeste arvamuse pärast? Mis mõtet on eitada juhtimiskohustust?”
“Sina saavutasid edu. Tommy. Minul pole seda tunnet.”
“See on sellepärast, et pidev muutus leiab aset vaid siis, kui muudame midagi tundetasandil, mitte loogikatasandil. Tahtsin sulle hinge pugeda ja puudutada südant, mitte rääkida ainult su peaga. Võid kuulda head ideed oma tuhat korda, kuid sul ei õnnestu kuidagi seda omaks võtta, enne kui tajud seda sisemiselt, oma kehas. Alles siis muutub see mingist ideest sinu tõeks. Sellepärast ei annagi paljud treeningud kauakestvaid tulemusi. Neil ei õnnestu meie sisemusse tungida.”
“Tõsi,” nõustusin. “Ma hakkan asju hoopis teistmoodi nägema. Palju selgemini. Olin langenud mõtte lõksu, et mu töö pole oluline, sel pole tähtsust ja olen raamatupoes omadega ummikus.”
“Hindan su ausust, Blake. Ja palju õnne, et sinul seda tunnet ei ole. Tead, ettearvamatus laias maailmas pole ainsatki ummiktööd, on ainult ummik mõtlemine. Hoolin sinust, seepärast annan oma parima, et võtaksid vastu väljakutse tegutseda meisterlikult. Lihtsalt pea meeles, et iga tipptasemel tehtud töö viib tasuni, mis ületab kaugelt need piiritletud võimalused, mida praegu võid näha. See, et sa praegu siin surnuaial ei suuda näha kogu edu, mis sul on võimalik saavutada, ei tähenda, nagu poleks see sinu jaoks kättesaadav.”
“Hästi öeldud. Ma ei ole sellele kunagi mõelnud.”
“Usun, et peamine on tuua sellesse võrrandisse emotsioone, energiat ja kirge. Siis toimub tõeline läbimurre. Tõin sind sellesse paika, et ajada sind vihale, et oleksid kurb ja nördinud selle pärast, kui madalalt oled lennanud, mis puudutab sinu karjääri – ja seda aaret, mida nimetatakse eluks. Tahtsin, et võtaksid isikliku