Euroopa sügis. Dave Hutchinson
küürimist ja uut värvikihti. Mõnes Poola kõige saastatumas linnas oli keskaegse hiilgusega maju, mida kattis aga sajanditega kogunenud tahmakiht. Ta oli näinud dokumentaalfilmi, milles Krakovi Jagiello ülikooli professor seletas, et keegi ei söandanud hooneid puhastada, sest mustus oli ainus asi, mis neid veel happevihmade eest kaitses.
Akna taga kattis lumi tühermaid, metsi, mahajäetud teraskonstruktsioone ja roostetavaid koksitehaseid, mis kõrgusid monoliitsete kommunismiaegsete kortermajade kohal. Raudtee ääres kraavis oli kummuli väike auto, mille rehvidele olid kogunenud määrdunud jääst mütsikesed. Päike oli madalal taevas, paistis kahvatu ja jahedana läbi lumesaju, liiga nõrgana, et varjusid heita. Vaguni teises otsas hakkasid mõned sileeslased laulma. Ruudi sulges silmad ja tukastas.
Strzelce Opolskiest põhjas jõudis raudtee piiritsooni, mõlemal pool teed olid kümne meetri kõrgused tihedast metallvõrgust aiad, mida kroonisid külluslikud okastraadikeerud. Vaade läbi võrgu oli nagu vaade läbi udu. Ruudi nägi teisel pool bussijaama, töölt koju ruttavaid inimesi, autosid ringristmikel, maju, terveid kortermajade kvartaleid, vaheldumisi oranžiks ja valgeks värvitud lülidest vabrikukorstent, millest valgus taevasse punakaslillat suitsu.
Kui linn hõredamaks jäi, aeglustas rong käiku. Sileeslased hakkasid istmetelt tõusma ja mantleid selga panema, kõrgetelt riiulitelt oma pagasit alla võtma, mütse pähe seadma. Ruudi jäi oma kohale istuma ja vaatas aknast välja. Balti riikide vahel polnud piirid enamat formaalsetest kaardile tõmmatud joontest, nii et see oli tema jaoks uus kogemus ja ta oli siiralt huvitatud, kuidas asjaajamine piiril käib.
Rong näis jõudvat maailma, mida valgustas noorem ja sinisem päike kui see, mis nüüd silmapiiril saasteudus loojus. Kõrgete postide read kandsid prožektoreid, mille poole oli valus vaadata. Need pesid maha viimasegi päevavalguse ja koos sellega suure osa loomulikest värvitoonidest. Valgus moodustas nagu suure tiigi, mille keskel kükitas piirijaam. See oli nii hästi valgustatud, et Ruudi leidis end mõtlemast, kas see paistab ka orbiidile ära.
Piirijaam koosnes hulgast madalatest telliskivihoonetest kohe platvormi ääres, millel patrullisid mustades mundrites Poola piirivalvurid. Hoonete tagant paistsid uued read traatvõrku ja okastraati. Rongilt maha tulevad reisijad suunati ühte hoonetest, seal hargnesid nad passi- ja tollikontrolliks nelja järjekorda. Kui tuli Ruudi kord, lasi ta oma seljakoti läbi laual oleva skanneri ja vaatas, kuidas Poola ametnik ekraanilt selle liikumist jälgis.
„Pass,” ütles poolakas.
Ruudi ulatas oma passi ja poolakas pistis selle lauaplaati ehitatud lugerisse. Vaatas üht oma ekraanidest ja siis Ruudit.
„Külastuse eesmärk?”
„Ma olen puhkusel,” vastas Ruudi.
Poolakas vaatas teda veidi pikemalt, tõmbas siis passi lugerist ja sirutas käe. „Võite minna.”
„Tänan,” ütles Ruudi. Ta võttis passi, astus lauast mööda ja korjas siis seljakoti skannerist.
Hoone teises otsas, kuhu viis lühike koridor, oli samasugune laud. Selle taga istus välihallis mundris ametnik.
„Pass,” ütles ametnik saksa keeles.
Ruudi ulatas jälle passi ja jälgis, kuidas hindenberglane selle lugerisse pistis. Ta kujutas ette, et sama jant toimus hoones teisel pool raudteed, kus Hindenbergist lahkuda soovijad tammusid mööda samasugust koridori. Dariusz oli talle öelnud, et vahel kestis rongitäie reisijate kontrollimine kuni neli tundi – olenevalt sellest, kui verejanulisena vastavad valitsused end sel päeval juhtusid tundma.
„Külastuse eesmärk?” küsis hindenberglane.
„Ma olen puhkusel.”
Ametnik vaatas teda leebe hämmastusega. Vaatas siis veel kord ekraani. „Eestlane.”
„Jah.”
Hindenberglane vangutas kergelt pead.
„Ma saan aastas ainult ühe nädala puhkust,” ütles Ruudi. „Ma olen kokk. Kui ma endale rohkem vabu päevi võtan, peab mu boss vahendusbüroost võetud kokaga läbi ajama.”
Hindenberglane vangutas jälle pead. Ta võttis passi lugerist ja ulatas Ruudile. „Sa peaksid endale teise töö otsima, semu.”
„Ma tean,” ütles Ruudi passi vastu võttes. Ta läks mööda koridori edasi ja jõudis järgmisele platvormile, kus ootas Breslausse suunduv rong.
Kahekümnenda sajandi lõpus kajas Euroopa uste avanemisest, mõned rahvuslikud protestijad jäid küll eri meelt, kuid Schengeni leppele vastav piirideta maailmajagu oli loodud.
See ei jäänud kestma. Kahekümne esimese sajandi algus tõi kinnipaukuvate uste sümfoonia. Majanduslangus, paranoiline suhtumine pagulastesse ja muidugi ÜST, Ülemaailmne Sõda Terrorismiga, tõi tagasi passid ja erineva rangusega piirikontrollid – olenevalt sellest, kelle piiri sa parajasti ületasid. Siis tõi Xiani gripp tagasi karantiinitõendid ja rahvusriikide piirid kui meetodid haiguse leviku pidurdamiseks; erinevatel andmetel tappis gripp ainuüksi Euroopas kakskümmend kuni nelikümmend miljonit inimest. Ühtlasi tappis see sisuliselt ka Schengeni ja tõmbas niigi räbaldunud vaiba Euroopa Liidu alt.
Liit oli vaevaliselt kahekümne esimesse sajandisse jõudnud ning siis kiuseldes, kakeldes ja onupojapoliitikat ajades veel aastaid mingil moel vastu pidanud. Järsku olid sellest hakanud aga eralduma üha väiksemad ja sõgedamad rahvusriigid – umbes nii, nagu ülemäära päikest saanud suvitaja seljalt hakkavad eralduma naharibad.
Tegelikult ei saanud keegi aru, miks see nii juhtus.
Ootamatu oli see, et tükkhaaval eraldumine oli jätkunud ka pärast Xiani grippi. Ametlikult oli Euroopa Liit küll veel olemas, kuid see eksisteeris laialipillatud tükkidena, mis olid nagu Burger Kingi frantsiisid; need asusid peamiselt Inglismaal, Poolas, Hispaanias ja Belgias ning tegelesid suurema osa ajast ÜROs valjuhäälsete kõnede pidamisega. Neil päevil olid Euroopa suurmoeks rahvusriigid, mida sai iga aastaga ikka rohkem ja rohkem.
Kontinent kubises Romanovite pärijatest ja Habsburgide pärijatest ja Grimaldide pärijatest ja Saxe-Coburg Gotha pärijatest ning selliste perekondade pärijatest, kellest keegi polnud kunagi kuulnud, kuid kes olid kunagi viieteistkümnendal sajandil millestki ilma jäänud – kõigil neil oli soov rajada oma taskuriik. Nad leidsid aga, et neil tuleb konkureerida tuhandete mikroskoopiliste rahvakildudega, kes järsku samuti tahtsid endale Euroopas isamaad – ent ka religioossete rühmituste, kommunistide, fašistide ja U2 fännidega. Lühikest aega küll, kuid oli eksisteerinud ka linnriik (täpsemalt külariik), mida juhtisid Günther Grassi teoste austajad. Ruudil oli isegi pisut kahju, kui Pommeri Vabariik – mille enda iseseisvus polnud pikem kümnest või viieteistkümnest aastast – Grassheimi jälle alla neelas. Talle tõepoolest meeldis „Plekktrumm”.
Hindenbergi Iseseisev Sileesia Riik – varem tuntud kui Poola linnad Opole ja Wrocław (varem tuntud kui Saksamaa linnad Opeln ja Breslau – varem tuntud kui Preisimaa linnad… jne jne) koos neid ümbritsevate maadega – eksisteeris kui teutooni saar keset slaavi merd. Poola oli küll Euroopa Liidu, ÜRO ja NATO nõudel etniliste sileeslaste kodumaad tunnustanud, kuid keeldunud loovutamast lisaterritooriumi, mis andnuks noorele riigile maismaaühenduse Suur-Saksamaaga. Hindenberg oli vastanud poolakatele ülirangete viisanõuete kehtestamisega, millele Poola omakorda vastas sellega, et kehtestas zlotile ja Hindenbergi margale kunstlikult madala vahetuskursi.
Oli olnud piiritülisid ja kokkupõrkeid, poolakate sõjamänge mõne meetri kaugusel Hindenbergi piiritarast. Hindenberg pakkus mitteametlikult varjupaigateenust mõnedele Poola jõukamatele ja mõjukamatele maffiabossidele ning keeldus oma slaavi naabritega väljaandmislepingu sõlmimisest.
Viimaste sammude hulka kuulus rööpavahe muutmine Hindenbergi raudteedel. Poolakad olid vastanud embargo kehtestamisega sileeslaste postisaadetistele.
Rahvatarkus väitis, et lõpuks olukord rahuneb. Esialgu pidid aga Hindenbergi külastavad poolakad maksma tuhandeid zlotte ja kuus kuud viisat ootama, Poolat külastavad hindenberglased avastasid, et üks H-mark on väärt umbes neli krossi, Poola rongid ei saanud teel Poznan´i või Suur-Saksamaa piirile sõita läbi Hindenbergi