Euroopa sügis. Dave Hutchinson
Ralf töötab Lausanne’is kulinaariakaupluses. Tal on naine nimega Chantelle, mõned lapsed, võibolla koer. Suurema osa ajast elab ta normaalset elu. Vihkab oma ülemust. Magab oma naisega. Mängib oma lastega. Käib koeraga jalutamas.”
„Võib-olla,” ütles Ruudi.
„Sa segad vahele,” hoiatas Fabio.
„Sa ütlesid, et võib-olla koer.” Pärast kahte koos Fabioga veedetud kuud oli Ruudi õppinud pisiasjadest rõõmu tundma. „Nüüd sa räägid, et ta käib koeraga jalutamas.”
Fabio kissitas silmi.
„Ma tahtsin lihtsalt teada, kas see koera asi on nüüd kindel,” ütles Ruudi.
Fabio kortsutas kulmu.
„Sellised asjad on olulised,” ütles Ruudi. „Sellega oled sa ju ometi nõus.”
Fabio silmitses teda veel hetke ja pööras siis pilgu kaugusse. „Aga vahel palutakse Ralfil teha erialasemat tööd,” jätkas ta. „Tal palutakse uuendada valenimega pass, saada parkimistrahv, üürida Genfis korter. Kõiki neid asju on vaja legendi loomiseks. Ja Ralf teab nende tehingute kõiki üksikasju. Hindamatu väärtusega operatiivandmeid. Kui Ralf peaks sattuma valedesse kätesse ja rääkima ära kõik, mida ta teab, võib selline informatsioon viia terve hulga Olukordade läbikukkumiseni.”
See pole lihtsalt žargoon, mõtles Ruudi. Kui Fabio oli nende tüüpiline esindaja, pidas Les Coureurs end tõepoolest mingit sorti spionaažiagentuuriks. Mantel ja pistoda, Kesk-Euroopa öised tänavad, ühekordsed šifrid, kogu see värk. Ta kaalus, kas ei peaks jälle kord Dariusziga väikselt lobisema.
Fabio vaatas talle häirimatult otsa. „Nüüd sa võid mulle õhtusöögi valmistada,” ütles ta. „Ja siis on mul sulle mõned kodused ülesanded. Ja ma ei taha seda vastikut rupskisuppi, mida sa eile õhtul mulle pakkusid, mu sisikond pole seniajani taastunud.”
„Kodused ülesanded” osutusid lõputuks ringiks mööda ametiasutusi ja bürokraate. Siin liisingulepingule alla kirjutada, seal juhiluba taotleda, kõik erinevate nimede all. Ta pidi ostma auto, vana passi uue vastu vahetama, sõitma rongiga Sosnowiecesse ja tagasi ning piletid alles hoidma, avama pangakonto Anton Blumi nimele, helistama kellelegi Grudzin´skile ja kurtma, et prügišaht ei tööta. Kõik need väikesed jäljed, mida inimene, ise seda tähele panemata, endast iga päev jätab. Ning ühel hetkel, kui tal jalad valutasid ja vabakutselise elu ei tundunud eriti ahvatlevana, tundus talle, et ta mõistis Fabio juttu Ralfist ja tema võib-olla koerast. Ta võinuks tõepoolest läbi kukutada pool tosinat Olukorda. Kui tal olnuks mingisugunegi ettekujutus, mida ta teeb. Ja kelle jaoks. Ja miks.
„Ma arvan, et kui sa tahad, võid sa selle iga kell pooleli jätta,” ütles Max, mis tema kõnepruugis tähendas: „Sa veedad liiga palju aega kullerina ja mina kulutan liiga palju raha büroo kokkadele.”
„See ei saa enam kuigi kaua kesta,” vastas Ruudi. „Dariusz ütleb, kui Fabio minuga lõpetab, siis võib minna kümme aastat, enne kui mind vaja läheb.”
Max mühatas. „Euroopa peaks siis kulleritest kubisema.”
Ruudil oli mingi ähmane mõte, et Max oli – või oli kunagi olnud – kulleriteenistuse keskusega kuidagi seotud, aga seda otsesõnu küsida tundus ikka taktituna. „Lihtsalt nii huvi pärast – kui palju neid sinu arvates on?” küsis ta.
Max naeris. „Minu kogemuste kohaselt? Sina ja Fabio.” Ruudi oli eelmisel õhtul Fabio restorani sööma toonud. See polnud kellegi jaoks õnnelik kogemus.
„Nii et mul hakkab palju tegemist olema.”
„Paistab nii,” ohkas Max.
Veel „koduseid ülesandeid”. Telefonikõned, avaldused passi saamiseks, tööintervjuud. Kord veetis ta terve hommiku Sosnowieces ühes väga segamini korteris. Lõpuks ilmus politseinik ja pani kirja korteris toimunud sissemurdmise üksikasjad. Ruudi andis politseinikule nimekirja kadumaläinud esemetest. Politseinik lahkus.
Ruudile hakkas tunduma, et kuigi tal hakkas vabakutselise töö selgemaks saama, kasutas salapärane keskus teda ka kogu raha eest. Tal oli kadunud ettekujutus, mitme legendi elushoidmises ta oli juba osalenud. Ta avas pangakontosid. Ta üüris Zabrzes büroopinna. Fabio andis talle õhukese diplomaadikohvri ja käskis selle Katowices panga hoiulaekasse viia.
Koduste ülesannete kõrvale tekkisid erialased oskused. Ja need osutusid pettumust valmistavalt argisteks. Peidikud, sõnumite üleandmine möödumisel, õpetused, kuidas „sabast” lahti saada ja kuidas seda märgata. Kõik täpselt nagu Deightoni või Fursti romaanides. Peaaegu nagu koomiksis. Ruudi ei uskunud hästi, et isegi julgeolek enam sellisel moel tegutseks.
Kaarte kasutades lasi Fabio lasta tal välja mõelda põgenemisteed koos varuvariantidega poolest tosinast Poola linnast. Seejärel põrmustas Fabio kõrgel, kärkival toonil kõik ta plaanid: Kas sa pole midagi õppinud? Kas sa üldse kuuled, mida ma sulle räägin?
Aeg läks, ja Fabio hakkas vahel terveks päevaks ära kaduma. Ruudi ärkas hommikul üles ja tema elus oli Fabio-kujuline auk. Keegi ei virisenud toidu üle ega tõstnud mööblit ringi. Kui see esimest korda juhtus, mõtles ta, et kuller on tema õpetamisest loobunud ja koju läinud, aga järgmisel päeval oli Fabio tagasi, tegi poolakate kohta sündsusetuid märkusi ja nõudis, et Ruudi talle kord ka midagi maitsvat valmistaks. Ebakorrapäraste vaheaegade tagant järgnesid uued kadumised.
Nad tegid ühepäevaseid ekskursioone ümbruskonna linnadesse ja linnakestesse ning Ruudi pidi improviseerides välja pakkuma põgenemisteid sellest büroohoonest või tollest politseijaoskonnast. Fabio tegi kõik ta plaanid maatasa.
„See on muidugi lõbus,” tunnistas Ruudi väsinult, kui nad ühelt taoliselt retkelt naasid, „aga mul on ka tõeline töö, millele mõelda, eks ole.”
„Muidugi on,” ütles Fabio. „Ja sa võid iga kell selle juurde tagasi pöörduda. Ning mina võin minna kuhugi mujale.” Ta naeratas säravalt. „Võibolla leiduks seal isegi korralikku toitu. Mis sa mõtled?”
Mida Ruudi mõtles, oli üha sagedamini: mine perse, Fabio. „Ma mõtlen, et päris kohe sa minust veel ei pääse,” ütles ta.
Fabio ohkas. „Muidugi. Seda ma kartsingi.”
Kui õpipoisipõlv oli kestnud juba kümme nädalat, ärkas Ruudi ühel ööl veidra veendumusega, et keegi on tema magamistoas. Ta veeretas end teisele küljele, avas silmad ja nägi, et voodi kõrval seisab Fabio.
„Pane riidesse,” ütles väike kuller. „Me läheme õppusele.”
Ruudi vaatas kella. „Praegu on kell kolm hommikul.”
„Tähendab, et sa oleksid pidanud varem magama heitma,” nähvas Fabio.
Ruudi oli lubanud Maxile sel päeval restorani ilmuda, need tema tööpäevad olid ikka harvemaks jäänud. „Kas me seda homme ei või teha? Või teisipäeval? Teisipäeval oleks parem.”
Fabio pööras ringi ja hakkas ukse poole minema. „Kui sa tahad jälle kokaks hakata, siis lase käia,” pomises ta. „Ma pakin oma asjad, sa võid mu lennujaama sõidutada ja ma pääsen sellest haisvast alevist.”
Ruudi tundis endas liigutamas sama mässumeelsust, mille temas oli äratanud pani Stasia. Ta ronis voodist välja, tõmbas teksad jalga ja T-särgi selga. „Ma olen peakokk, sa naeruväärne väike värdjas!” hüüdis ta.
Fabio tuli tagasi magamistoa uksele ja vaatas Ruudi poole. Magamistoas oli pime ja väike šveitslane oli ainult siluett esikutulede valguses, nii et ta ilmet Ruudi ei näinud.
„Ja see on linn,” ütles Ruudi veidi vaiksemalt. „Mitte alev.”
Fabio pööras ringi ja läks elutuppa. „Linn, alev,” ütles ta. „Mis iganes.”
Nad kõndisid tänava otsa, Fabiol olid sinna pargitud Lexuse võtmed. Tal oli kaasas sama raske kott, millega ta oli lennukilt tulnud. Ta pani selle pagasiruumi ja käskis Ruudil Cze¸stochowasse sõita.
Cze¸stochowas