Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare
toiduks tarvitada. Pühapäeval kirikuteel on sama hobune aiste vahel, kes vedas argipäeval „vinkusid”, ja kiriku ümber ei röögi enam täkud, vaid hiilgavad jalgrataste lademed.
Nõnda on asjad. Aga Vargamäe Sass arvab, et tema elu on aina paremaks läinud ja et jõukus aina kasvab – puusärgilauad kuivavad, kui kasutada tema võrdluskeelt. Arutihti kordab ta kodus ja ka võõraste vastu: „Veel mõni aasta niisukesi piimahindu ja siis te näete, mis Vargamäel sünnib! Ma neile kivisaadanatele veel kord itsi teen, nii et nad mäletavad. Puuaiad maha, kiviaiad asemele! Venelased sisse ja karjatallid puripuhtast punasest raudkivist, nii et silmad kustuvad peal ära!”
Aga esiotsa kulub piimast saadud raha enamasti mujale – jalanõudele, riietele, jalgratastele, grammofonile (sest Sass isegi armastab muusikat, teistest rääkimata), suhkrule, riisile, mannale (ei ju lepi enam keegi omamaa toiduga), masinatele ja nende parandamisele ning igasugusele tühja-tähjale, millest varemalt ei osatud Vargamäel undki näha. Raha tuleb ja läheb ning tema oleks nagu suure osa oma väärtusest kaotanud. Mitte et tema eest midagi ei saa, vaid kellelgi pole raha vastu enam seda armastust, mis oli Sassil siis, kui ta klopsis kappe ja kummuteid või kui ta tagus puusärgilaudadesse naelu. Küll ei ole Vargamäe Sass veel sinnamaale jõudnud, kus on näiteks Oru Karla, eriti aga enamasti need mehed, keda istutati mööda rasvaseid mõisapõlde laiali. Nemad oleksid nagu hoopis otsustusvõime kaotanud, et üks raha või varandus on minu ja teine on teiste. Nad laenavad paremalt ja pahemalt, kõige meelsamini aga riigilt, sest ega temale ole vaja tagasi maksta, ütlevad nad. Ja nõnda elatakse lillutades, sest jumal teab, kuniks meid või neid maid, mis meile jagatud. Mis käes, see käes!
Nii et Sassil pole veel sellist asja ja arusaamist rahaga. Tema pole veel laenusid teinud, sest tema teab, et laenutamine on ikka puhas raharaisk. Korralik inimene peab aga laenu maksma, nõnda tunneb Sass, või muidu oled varas ja petis. Samuti peab igaüks oma eest midagi saama, muidu on jällegi vargus ja pettus või lihtsalt lollus. Aga mis siis see on, kui Indrek kukkus äkki nagu taevast maha Vargamäele ja läks hakkas sõnalausumata kraavi kaevama, ilma et oleks küsinud tööhinda või isegi seda, kas Sass tahab üldse lasta kraavi kaevata?
Muidugi, kui Indrek oleks teinud seda ainult mõni päev või paar nädalatki, siis jumal temaga! Jännaku pealegi, soos ruumi, on! Seal võib rohkemgi linnasaksu oma tuju täita, kui meeldib. Aga ei, Indrek ei jända muidu niisama, vaid tema mõtleb nähtavasti tõsiselt. Tema ei jända üldse mitte, vaid teeb tööd. Tema läheb hommikul valgevarus ja tuleb õhtul pimedikus. Ja nagu Sass kuuleb, ta ei söö õiget lõunatki. Ka ei vali ta ilma. Ta läheb mõnikord kraavile, kui hea peremees ei aja koeragi ulu alt välja.
Sass ei saanud lõpuks muidu, kui läks sohu linnamehe tööd vaatama, ja see oli vististi esimene kord tema Vargamäe peremehe põlves, kus teda soos miski tõsiselt huvitas. Aga ta läks nagu teisedki siis, kui Indrekut seal ei olnud. Kuid esimesele korrale järgnes varsti teine ja see juba Indreku kraavil olles. Oli kõle sügisene päev. Pilved tõmbusid juba varesekarva, nii et võis hakata esimest lund ootama. Hommikuti oli maa juba ammugi kahutanud ja sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul, öösiti vihisesid kiirestimööduvate tundmatute merelindude tiivad põhjast edelasse. Päeval kostis taeva alt kaa-kaa-kaak! kaa-kaa-kaak! – haned läksid, hallad tulid. Juba hakati, ütlema, et kui nõnda edasi läheb, siis saab varsti luikesid kuulda – nende nukrat lõpplaulu. Aga Sass tuli kraavile enne luigelaulu. Tuli, seisis ja vaatas ning mõõtis silmaga läbikaevatud maa pikkust, nägi, et kraav on juba pöördunud põllu äärest jõe poole. Pani ka seda tähele, et valmis kraav on vett peaaegu ääreni täis ja et see tulvil vesi tikub kaevajale järele, peatub aga tammide või vahetõkete taga, mis labidas jätnud vee kaitseks.
„Küll see läheks, kui ots juba jõkke ulatuks,” ütles Sass läbi hammaste, nagu oleks tal raske sõnu välja kiskuda oma valkjate vurrude alt.
„Võib-olla ei läheks sugugi, vaid hoopis tuleks,” vastas Indrek.
„Aga milleks sa siis kaevad?” küsis Sass üllatatult. „Ega sa taha ometi hakata Vargamäele jõest vett laskma?”
„On sedagi siin tehtud,” naeris Indrek. „On kraave tammitatud, et vesi ei pääseks jõest väljamäe alla.”
„Seda minagi olen kuulnud ja sellepärast olengi kraavidele käega löönud,” ütles Sass.
„Aga mis siis, kui vesi jões alaneb, ütleme nii paari jala ümber?” küsis Indrek.
„Suvel kuivaga ta ju alaneb,” seletas Sass. „Suvel on ka kraavid kuivad, mis sest siis kõigest kasu?”
„Aga mis oleks, kui vesi alaneks jões ka sügisel, kogu aastaks paar jalga?” küsis Indrek uuesti.
„Seda pole ju,” vastas Sass.
„Õige,” oli Indrek nõus, „seda veel ei ole, aga seda võiks saada, meil on ju nüüd omad mehed Toompeal. ”
„Sa arvad, et laenuga?” küsis Sass. „Tänan väga! Sinna silmusesse mina oma pead ei pista.”
„Ei,” vaidles Indrek vastu, „vaid nõnda, nagu igal pool: riik, niiöelda kroonu annab osa raha, on olemas niisugune kapital, kust võetakse, ja meie ise peame andma osa.”
„Kes need meie ise on?” kiskus Sass peaaegu põlglikult läbi hammaste. „Arvad sina, et Oru või Hundipalu annavad selleks ühegi marga? Minagi ei taha anda, kui õieti öelda. Pole and ega annagi.”
„Sa oled muidugi Kollaveres käinud,” ütles Indrek, „ja oled seal jões hobust jootnud, eks? Kas oled tähele pannud, kuidas vesi seal mööda kive koliseb? Aga ometi on see ju sama Vargamäe jõgi. Mis sa arvad, kui võtaks õige kätte ja hakkaks meie jõe sängi süvendamise ja õgvendamisega Kollaverest peale?”
„Sest on ju viisteist, kakskümmend versta!” hüüdis Sass vastuvaidlevalt.
„Sest pole midagi,” rääkis Indrek. „Võiks olla isegi kas või sada viisteist, kakskümmend versta, sellest poleks ka midagi. Jõe ääres on ju igal pool heinamaad, tähendab – igal pool elavad inimesed. Sa mõtle ometi, mis sünniks, kui äkki kõik need sajad ja tuhanded inimesed, kes teevad mööda jõeäärt heina, paneksid raha kokku jõepuhastamiseks!”
„Ega nad ei pane ju,” kinnitas Sass. „Mõni asunikki niidab jõe ääres, arvad sina tõesti, et tema tuleb sellepärast jõge süvendama? Ära usu! Tema ei anna selleks krossigi. Süvenda jõgi valmis ja paku siis, aga küll näed, ikkagi ei taha muidu, kui maksa veel kõrvale.”
„Kaua see asunik asunikuks jääb,” ütles Indrek, „temast saab ju ka ometi kord pärisperemees ja siis tulevad tal teised mõtted pähe. Siis tulevad tal päris harilikud põllumehe mõtted.”
„Enne on minu suu Vargamäel mulda täis, kui see sünnib,” ütles Sass veendunult. „See põlv inimesi peab ära surema ja teine asemele kasvama, siis ehk on parandust loota. Minu va äiapapal on tingimata õigus, kui ta ütleb, inimese veri on sõja ja mässuga nii rikutud, et nemad tahavad ainult võtta ja võtta ning aina teiste käest ja taskust.”
„Usu, õemees,” ütles Indrek nüüd üsna südamlikult, „inimese veri on ikka rikutud olnud, sest ikka on ta sõdinud ja mässanud. Aga ilmas on ikka ka head verd olnud ja on tänapäevgi. Juba mitmel pool on ühisel jõul jõgesid süvendatud ja õgvendatud ja seda tehakse veelgi.”
„Seda olen isegi lehest lugend,” kiitis Sass Indrekule järele, „ja olen mitu korda mõelnd, et ei tea, mis inimesed need küll peaksid olema, kes seda teevad.”
„Need on samasugused inimesed nagu meiegi siin,” ütles Indrek. „Nad kaklevad ja peavad sõda, aga siis lepivad uuesti ja hakkavad üheskoos maid kuivatama ja jõgesid süvendama. Sedasama peaksime meiegi. Sa võiksid katsuda rääkida siitnurga meestega, kui nendega kokku puutud. Tee ainult juttu, ei muud midagi, kuuled, mis nad ütlevad. Võid nimetada, et oled lehest lugenud, kuidas mujal maailmas tehakse. Ja seal elavad ju ka ainult surelikud inimesed. Meie nurgas peaks ometi ka mehi leiduma. Ütle neile, et Sahaara kõrvest tahetakse meri teha. Olekski juba tehtud, aga mõned kardavad, et maakera pöörab nende viinamäed ja rohumaad siis põhjanabale,