Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare
sobib, siis võiks mõne aja pärast katsuda korraldada suurema koosoleku, ütleme, kas või vallamajas või kusagil mujal. Peale seda võiks juba ühise palvekirja peale mõelda, mis läheks ministeeriumi, kõigi meeste nimed all. Mõistad: terved suured, valged leheküljed ainult nimesid. See mõjuks, sest tänapäev tahetakse, et oleks hästi palju inimesi, või kui pole neid endid, siis vähemalt nende nimesidki.”
„Mina küll seda asja enda peale ei tahaks võtta,” ütles Sass mõtlikult.
„Ega seda ole vajagi, et sa midagi enda peale võtaksid,” seletas Indrek. „Sa lihtsalt räägi mõne mehega, kui kokku saad, olgu see täna, homme, ülehomme, sel või tuleval nädalal, lõpuks tee seda kas või alles tuleval kuul, isegi tuleval aastal, ega see asi põlema lähe, Vargamäe jõgi eest ära ei jookse. Pealegi, sina ise võid asja vastu olla, sest pole midagi, ainult ära teistele ütle, et oled vastu. Nõnda arvavad kõik, et oled poolt. Ja kui asjale lõpuks jalad alla saab ja paistab, et on kasulik ka poolt olla, noh, siis oledki, sest keegi ei tea, et sa olid alguses vastu.”
„Ei noh, kui ma juba kord rääkima hakkan, siis olen ma algusest peale kohe poolt,” venitas Sass läbi hammaste, nagu tahaks ta mõista anda, kui pagana raske on talle see krempel. „Linnasaksad teevad nõnda, et hoiavad vorstil kahest otsast korraga kinni, kuni vorst rebeneb pooleks ja jookseb tühjaks.”
„Seda parem, kui oled kohe poolt,” ütles Indrek, „siis on kindel, et asi hakkab liikuma.”
Kui mehed olid nõnda küllalt jutelnud ja lahkusid, tundsid nad mõlemad nagu mingit salajast vimma. Sass arutas endamisi kodu poole minnes: Mis see siis nüüd on? Ma naeran linnameest, et tema hoiab vorstil kahest otsast korraga kinni, aga mina ise? Ma olin ju vastu, olen kogu aeg vastu olnud ja nüüd olen ometi poolt. Olen ma tõesti poolt? Ei ole ju! Aga miks ma siis ütlesin, et olen, kui ma ei ole? Kuidas see nõnda võis tulla, et ma ütlesin endast seda, mis ma ei ole? Mis pagana krutski see küll on?
Sass tuli edasi-tagasi arutades otsusele, et teda on tingimata sisse veetud, kuidas? seda ei osanud ta seletada. See mõte ei andnud talle rahu. Ta tahtis asjast kodus pojale rääkida, aga see oli viljapeksumasinaga ametis ja ei tahtnud nähtavasti millestki muust teada. Oskar käis nimelt masinaga mööda talusid teatava tasu eest vilja peksmas ja teenis nõnda endale palka ning taskuraha. Tänagi asutas ta suure kärsitusega reisule, sest temale oli Kassiarul võistleja tekkinud ja sellepärast läks asi palju keerulisemaks: pidi hakkama vastastikku teineteist üle trumpama, üle lööma.
Sass seisis natukese aega poja juures ja vaatles tema askeldust, läks siis norus peaga minema, sest ta mõistis, et tema mured ei huvita poega praegusel silmapilgul põrmugi. Toas Sass tegi asjast juttu Maretiga. See kuulas ja vaikis, aga kui oli küllalt kuulanud, vaatas ta mehele naerdes otsa ja ütles:
„Indrek pole ju milleski süüdi, vaid sinu oma hea süda.”
„Mis ma selle südamega teen, kui lähen jõge lahti kaevama,” vastas Sass peaaegu pahaselt.
„No kuule,” seletas Maret nüüd, „Indrek ju ütles sulle, et sa räägiks ka siis, kui sa ise oled vastu. Ütle nüüd ometi, kas niisukest asja teeks mõni halb inimene? Indrek arvas, näed, et sina oled nõnda hea ja lähed oma suud kulutama tema pärast, lähed ja valetad iseenda peale, nagu oleks ka sina poolt.”
„Kuidas nii, tema pärast?” küsis Sass arusaamatuses. „Mis siis Indrekul sellest on? Tahab siis tema õige Vargamäele jäädagi?” Sassi häälest kostis kahklus ja pisut hirmugi.
„Tahab Vargamäele jääda ja tahab koha meie ja me laste käest ära võtta,” jätkas Maret oma mehe toonil, hakkas aga ise varsti naerma ja ütles siis südamlikult: „Ei, armas mees, Indrekul endal pole Vargamäe jõest sooja ega külma, arvan ma, aga tema vanal isal küll. Ja kui Indrek tahtis, et sina räägiks jõe pärast, siis tema ise rääkis sinuga oma vana isa pärast, ei muud midagi. Sest sel on jõevee madalamaks laskmine juba sest asjast südame peal, kust mina mäletama hakkan. See on neilt päevilt pärit, kus ta alles Vargamäele tuli. Indrek tahaks oma vanale isale rõõmu teha, sellepärast rääkis ta sinule ja koputas sinu heale südamele.”
„Kust siis sina seda kõike nii hästi tead ja miks sa minule sellest kunagi pole kõnelnud?” küsis Sass.
„Sina pole ju siin kasvand, mis siis sinule sellest rääkida,” ütles Maret. „Sina ei tunne seda vaeva, mis minu isa ja ema kord Vargamäel nägid. Selle vaeva kätte mu ema enneaegu haudagi läks. Mina seda sel ajal ei mõistnud, olin alles väike ja rumal. Ei mõistnud seda õieti siiski, kui sinule tulin. Aga kui asusime Vargamäele elama, siis langesid nagu soomused silmilt. Ja et Indrek on veel kauem siit eemal olnud, siis näevad tema silmad vist veel selgemini. Sellepärast ta seal kraavilgi nüüd nõnda on…”
Kui Maret nõnda rääkis, hakkasid silmad tal omal sorinal vett jooksma. Aga ta ei katsunudki seda mehe eest varjata. See kuulas ja vaatas oma naise pisaraid ning äkki nägi ta kogu oma elu hoopis uues valguses. Võib-olla oli Maret ükskord temale tulnud ainult sellepärast, et ta oli kasvanud Vargamäel. Ta oli näinud siin vaeva ja muret ja sellepärast ei pannud tema Sassi vigast jalga mikski. Muidu võib-olla poleks ta Sassi peale vaadanudki. Nii et kui tema on tänanud mõnikord jumalat hea naise eest, siis tulevikus ei tohiks ta oma tänus ja eestpalves unustada ka Vargamäed. Kõigepealt peakski ehk teda tänama ja alles siis jumalat, peaks Vargamäed armastama ja jumalat tänama.
Nõnda Sass näeb äkki oma elu, kui ta kuuleb oma naise juttu ja vaatab tema pisaraid. Ja ta imestab, kuidas ta on võinud nii kaua elada, nagu oleks ta olnud pimedusega löödud. Nende paremad päevad on Maretiga juba möödas ja alles nüüd ta nagu hakkaks oma elust pisut aru saama. Aga hea seegi, et ta nüüdki taipab. Veel on elupäevi ja aega, et tasuda oma võlga Vargamäele. On lõpuks ehk seegi hea, et Indrek tuli siia, arvab Sass, kuigi see talle alguses hästi ei meeldinud, sest temaga, tähendab Indrekuga, olid nii segased asjad, et ükski ei teadnud õieti öelda, mis ta ise on või mis temaga on.
V
Samal ajal kui Sass lahendas nõnda õnnelikult oma vimma, Indrek heitles kraavil hoopis teissuguse hädaga. Enne Sassi tulekut ta oli joonud janu külma vett ja siis tublisti tööle hakanud, nii et piht tõmbus pisut niiskeks. Nõnda oleks asi üsna korras olnud, kui aga Indrek oleks parajasti tööd edasi teinud. Aga heale jutule sattunult ta jäi labidavarre najale seisma, ilma et oleks soojemat riiet ümber võtnud. Kord tundis küll, et külmavärin oleks nagu kehast läbi käinud, aga ta ei pannud sellele suuremat rõhku. Kuid Sassi minekul märkas äkki, et südame alla tekiks nagu mingisugune kõva asi, mille ots ulatub kuidagi imelikul viisil pähe.
Ta sülitas pihku ja hakkas tööle, nagu oleks ta sattunud marru. See polnud õieti enam kraavikaevamine, mis nüüd sündis, vaid mingisugune hullumeelse rünnak pehmele maale, mida tahetakse ühelt paigalt teise pilduda niisuguse kiiruga, nagu oleneks sellest kellegi elu. Ei olnud enam aega vaadata, kas labidavars kuiv või märg, kas käed puhtad või porised, oli ainuke küsimus maailmas: pingutada lihaseid võimalikult ruttu sel määral, et keha läheks soojaks, et ta muutuks palavaks ja tõmbuks märjaks, hakkaks nõretama, leotaks riided.
Aga keha ei teinud seda. Temal oli nähtavasti üks tung: jääda rahule, seista paigal. Sest miks muidu lihased kippusid muutuma lõdvaks ja nagu kangeks. Nad ei tahtnud sõna kuulata. Mõtled labidaga lüüa siia, aga hoop läheb teisale, tahad visata raske mätta kaldale, aga käed ei pea tasakaalu ja nõnda libiseb ta labidalt ja langeb kraavi tagasi. Korralikust tööst saab nõnda paljas tosimine. Aga ükskõik, kui tosimine, siis tosimine, ainult sooja tahaks saada, sest muidu hakatakse pead varsti nagu millegi raudsega vitsutama.
Äkki kargab Indrekul meelde, miks pole ta kuube selga pannud. Ta heidab labida käest ja ronib ülepeakaela kraavist välja kuue juurde. Seda selga ajades lõõtsutab ta kõigest jõust, nagu oleks see toiming eriti raske töö. Aga enesele tundub, et hingus pole palav, vaid külm. Ta tormab jällegi kraavi, aga kui mõtleb võtta labida, leiab ta selle vartpidi veest. Ta ei imesta, nagu peakski see nõnda olema, ja hakkab uuesti tööle, kuuenööbid kõvasti kinni, kraegi üles tõstetud. Endiselt ei taha kangestunud lihased peaaju käske täita, kaldudes loiult ja lõdvalt oma ülesandeist kõrvale. Aga peaaju piitsutab lakkamatult