Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare
võhivõõradki. Aga tuul puhus endise hooga ja jää muutus nagu aina libedamaks. Tõusis liueldes tundmus, nagu oleks kogu maailm ainult kiilasjääs. Õnn, kui oskad liuelda ja kui sul on head rauad all, muidu oled kadunud laps.
Kadunud on isegi iga koerakutsikas, kui tal pole küllalt teravaid küüsi nagu pere Mullal, kes tuli Indrekuga kaasa ja ei saa nüüd kiilasjääl kuidagi edasi, otsides sellepärast karedamat teed põõsaste vahelt. Seal ta nüüd välgatab oma musta ja valgega ja kaob vahetevahel tükiks ajaks silmast hoopis, nii et Indrek arvab ta olevat tagasi pöördunud koju. Aga siis ilmub ta jällegi silmapiirile, lõuad lõõtsutades laiali, punane keel ripakil suust väljas, ise õnnelik, nii et niuksumine kipub peale.
See on vast sõit, see on see õige aju, mida Mulla on ihaldanud kogu eluaeg, aga keegi pole teda tänini selles arvesse võtnud. Isegi heinaveole ei taheta teda hea meelega kaasa lasta, sest seal hakkab ta varsti kellegi peale haukuma või kilkama. Ainult siis, kui lumi on metsas nii sügav ja pehme, et Mullal pole vähematki lusti üle kümne sammu teelt kõrvale minna, ei tehta tema kaasatulekuks takistust. Aga mis lõbu pakub Mullale mööda talviseid teid sörkida, kus sõidavad reed, haovõi puukoormad, kus tallavad hobused oma raskete kapjadega, naelutatud rauad all, kus liiguvad kõik need, kes pole vabad ja sinnamaale arenenud, et taipaksid, mis on mets, metsas jäljed, jäljel hais, haisul hurmav võlu!
Täna on Mulla õige kaaslasega kokku sattunud. See ei hooli teest ega millestki muust, kihutab ainult ja ikka tuule järele, et oleks hea kerge minna. Vahel harva peatub ta üürikeseks, nagu mõtleks ta juba ümber pöörduda, aga ei: ta vaatleb ainult viivuks kauget jõekääru, metsatukka, niitude lagendikku või mõnda tundmatut talu eemal väljamäel ja liugleb siis edasi. See kestab nii hirmus kaua, et Mullagi meelest asi hakkab kahtlaseks minema, sest tema kõht kipub heledaks ja nina soojaks – talvekülmast hoolimata. Aga kui Mulla ninal hakkab soe, siis tema meeleolu langeb: pole mõtet põõsaste vahel sibada, kui sealt hakkavad kaduma hurmavad lõhnad, sest nõnda muutub maailm igavaks ja üksluiseks.
Aga siis sündis säärane ime, et jõeäärseilt niitudelt hakkas kaduma kiilasjää: uisud pidid teed otsima kas mööda sooni ja lõhke või nad kahisesid rohulatvade vahel, mis ulatusid jääst läbi. Muidugi, see ime saabus väga pikkamisi, aga Indrek ei pannud teda enne tähele, kui nägi, et Mulla ei otsi enam teed põõsaste vahelt, vaid traavib tema kõrval. Indrek peatus, vaatas ringi ja ärkas nagu unest: jõgi oli luhtadelt oma kallaste vahele tagasi tõmbunud.
„Tähendab, umbes siitmaalt või pisut ülaltpoolt peab peale hakkama,” lausus ta endamisi, mõeldes jõe süvendamist ja õgvendamist.
Mulla tuli talle ligi ja katsus keelega kätt limpsata, nagu tahaks ta öelda, et ka tema tõmbab kaasa, kui mõte teoks saab. Aga Indrek ei pannud teda tähele, sest tema mõtles inimese mõtteid ja unustas koera. Ta mõtles mõtteid, mis olid kaugel kõigest ümbritsevast. Aga kui ta pilk tabas kogemata metsatukka, millest ta natukese aja eest mööda tulnud, tundus talle, et see oleks nagu oma värvingut muutnud.
„Ega ometi veel õhtu saabu?” lausus Indrek, võttis kella taskust ja vaatas: kaks läbi. „Tähendab ometi nii kaugel,” ütles ta siis kuuldavalt ja kahetses peaaegu, et oli tulnud allatuult siiamaale. Maksis palju vaeva vastutuult siit tagasi sõuda.
Ta pani kuuehõlmad kinni, et need ei saaks tuult võtta – nõnda algas ta tagasisõitu. Aga kui ta tulles oli valinud lagedamaid paiku, siis nüüd puges ta ühes koeraga põõsaste vahele, et pääseda tuule käest, mis vastu õhtut aina kõvenes. Kusagil küünisuu ees tuulevarjus mugis ta oma kuiva leivasuutäit, mille ta seks juhuks tasku pistnud, kui süda hakkab närbima. Ka Mullal jooksis suu vett, nähes leivatükki Indreku käes. Polnud parata, pidi poolitama.
Karastunult algasid mõlemad peale einestamist uuesti oma teekonda. Aga pimedik saabus ammu enne, kui nad jõudsid Vargamäe alla tagasi. Pimedik saabus seda rutemini, et tormitsev tuul sai kusagilt lumepilved kätte ja paiskas need Indrekule ja Mullale näkku. Esteks ainult kübetas lund, mida tuul vihistas lagedalt põõsaste vahele, aga varsti hakkas sadama päris mehemoodi, nii et mätsis silmad täis ja riided eestpoolt üleni valgeks.
Ei näinud enam viie sammugi peale ette ega taha. Oli ainult tuul, oli näkku peksev lumi, olid siin-seal teele sattuvad kuhjad ja küünid ning muu ümberringi ainult pimedus. Nii-öelda käsikaudu Indrek kobas mööda kiilasjääd, kus polnud muud teed ega juhti kui mõlemal pool jõge seisvad padrikud. Tuli padrik, vastu pahemalt, pidi hoiduma paremale, tuli paremalt, siis pahemale – see oli tema logi ja kompass. Ei saanud eksida ka kõige pilkasemas pimeduses, võis ainult asjatult oma teed pikendada, eksides jõekäärudel ühest padrikuservast teise. Lagedal katsus koera oma läheduses hoida, lootes, et see tunneb, kui kipub sattuma kärestikule, mida ehk külmast hoolimata ei kata küllalt tugev jää.
Nõnda tulid nad kaua, kaua ja lõpuks üsna pikkamisi, sest mõlemad olid surmani väsinud. Ja kui jõudsid kodumaile, kus oleks pidanud uisuteed otsima lohkudelt ja kraavidest, Indrek otsustas selle asemel vabaneda oma punemetest ja puuklompidest. Nõnda astusid nad lõpuks nagu kaks vana roisku koduteel, Indrek ees, koer jalg-jalalt tema kannul. Aga silm hakkas juba ümbrust seletama, sest lumi andis valgust.
„Ma juba kartsin, et oled kaela peale jõkke läind,” ütles isa kodus.
„Paljuke sealgi puudus selle saju ja pimedusega,” vastas Indrek.
„Seda minagi,” seletas isa, „sest jõgi on salakaval, täna voog kinni, homme juba lahti, pole muud kui sulpsata sisse. Aga sa pidid selle ajaga üsna kaugel ära käima. Või puhkasid kusagil jalgu?”
„Kogu aeg ühes Mullaga teel – aina plõõnisime kahekesi,” vastas Indrek. „Käisime vaatamas, kust tuleb jõesüvendamisega peale hakata.”
„Sa räägid, nagu peaks keegi varssi labida selga viskama ja kaevama minema,” ütles isa.
„Küllap tulevad ka labidad,” kinnitas Indrek. „Mõtlesin õige selle asjaga Oru Karla jutulegi minna.”
„Sina võid ju minna, kui arvad,” rääkis isa. „Sass ei tee seda mitte. Ja mina ka ei läheks.”
„Küll on see naljakas,” ütles Indrek nüüd. „Maad ja metsad on tundmatuseni muutunud, aga inimesed on endiseks jäänud.”
„Inimesed ja koerad,” ütles isa. „Mäe oma käib endiselt Oru akende all kükitamas ja Oru oma Mäe õueväravas või toa ees. Ja sa tee nendega, mis iganes tahad, nemad oma pruuki ei jäta. Isegi soolaga laskmine ei aita, nagu läheks koera kõht ainult siis lahti, kui üleaedne vihase pilguga vaatab.”
„Aga miks ta siis vaatab vihase pilguga?” küsis Indrek.
„Vargamäel on ikka niisukesed naabrid olnd, ja ei mina usu, et siia teistsuguseid kunagi tuleb,” vastas isa.
„Aga kui katsuksime ise teistsugused olla,” lausus Indrek.
„Mis sest kasu oleks,” rääkis isa üsna rahulikult. „Oled aasta, oled kaks, katsud olla kolmandagi, viimaks saab süda ometi täis, nagu Jeesusel Kristusel, kui ei leidnud viigipuu otsast marju. Sest võta või praegu: mina elan üksinda saunas, ei tülita kedagi, ei puutu kellegisse. Pearu elab ülal oma toas. Et tal jalad alt otsas on, siis ei saa ta kodust kaugemale. Aga mis ta teeb: ta saadab oma pojapoja sauna seina sisse märki laskma. Mõistad! Mina elan saunas, tema laseb seina sisse märki, nagu oleks see ainuke sein maailmas, kuhu võib märki lasta. Ja mina teda keelata ei saa, sest see sein, kuhu ta laseb, on tema maa peal, ja krunt, kus ta lastes seisab, on ka tema oma, nii et ta võib teha, mis ta tahab, sest tal on õigus. Kui ma läksin kord poissi keelama, ütles see: ma lasen oma seina sisse, mis teil sellega, teisepere isa, tegemist. Ma võin selle seina mahagi lõhkuda, kui tahan. Mine saa inimesest aru: ta ütleb sulle teisepere isa, aga ise sihib läbi seina sinu pihta, nagu oleksid sa mõni täistopitud tedrekuju. Ütle nüüd ise, poeg, kui koer näeb niisukest asja, kas ta kõht ei pea siis lahti minema.”
„Poiss teeb seda ehk rumalast peast,” arvas Indrek.
„Inimene ei tee teisele siinilmas midagi rumalast peast,” seletas isa, „vaid aina suurest rõõmust, et võib teisele väänata. Ma olen mõnikord seda mõisade ülevõtmisegi asja vaadand ja