Candide. Voltaire
rasvad ära kiskunud; 19 pärast lõunasööki tuldi kinni siduma doktor Panglossi ja ta õpilast Candide'i; üht sellepärast, et ta oli kõnelnud, ja teist, et ta oli heakskiitva näoga pealt kuulanud; kumbki neist viidi eraldi äärmiselt jahedatesse eluruumidesse, kus päike iial tüli ei teinud; nädala pärast tõmmati mõlemale selga sanbenito 20 ja pähe asetati paberist mitra; Candide'i mitrale ja sanbenitole olid maalitud alaspidi leegid ja kuradid, kel polnud saba ega sarvi, Panglossi kuraditel olid nii saba kui sarved ja leegid seisid ülespidi. Nõnda riietatult sammusid nad pidulikus rongkäigus ja kuulasid ära ülimalt liigutava manitsuskõne, mille järel kanti ette ilusat kurvatoonilist muusikat. Candide'ile anti laulu saatel rütmiliselt peksa; biskaialane ja kaks meest, kes ei tahtnud rasva süüa, põletati, Pangloss aga poodi üles, kuigi nii polnud kombeks. Samal päeval värises maa uuesti kohutava mürinaga.
Hirmunud, keeletu, oimetu, üleni verine ja üleni vabisev Candide küsis endalt:
“Kui see siin on parim võimalikkudest maailmadest, missugused on siis need ülejäänud? Heakene küll, et ma peksa sain, see sündis minuga ka bulgaaride juures; aga oo, mu kallis Pangloss, suurim filosoofide seas! Miks pidid mu silmad nägema teid üles poodavat, teadmata, mille eest! Oo, mu kallis anabaptist, maailma parim inimene, miks pidite te küll sadamas uppuma! Oo, preili Cunégonde, pärl tütarlaste hulgas, miks pidi teil kõht lõhki lõigatama!”
Vaevu jalul püsides vankus ta sealt minema, manitsetud ja läbi nüpeldatud, patud andeks saanud ja õnnistatud, kui tema juurde astus üks vanaeit ja sõnas:
“Mu poeg, võtke end kokku ja järgnege mulle.”
VII PEATÜKK
Candide ei võtnud end kokku, kuid sellegipoolest järgnes vanaeidele ühte hurtsikusse. Eit andis talle potikese salvi enda võidmiseks, jättis talle sööki ja jooki ning näitas kätte kaunis puhta sängi; sängi kõrval olid uued riided.
“Sööge, jooge, magage,” ütles vanaeit, “ja kaitsku teid Atocha Jumalaema, Padova püha Antonius ja Compostela püha Jaakobus; ma tulen homme tagasi.”
Kõigest nähtust ja kõigest üleelatust, veel enam aga vanaeide lahkusest rabatud Candide tahtis ta kätt suudelda.
“Mitte minu kätt ei pea te suudlema,” ütles vanaeit. “Homme ma tulen tagasi. Võidke end salviga, sööge ja magage.”
Kõigist õnnetustest hoolimata Candide sõi ja magas. Järgmisel päeval tõi vanaeit talle einet, vaatas ta selja üle, hõõrus seda ise teise võidega; siis tõi talle lõunat; vastu õhtut tuli ta jälle ja tõi õhtusöögi. Kolmandal päeval talitas ta samuti.
“Kes te olete?” päris Candide temalt iga kord. “Millest see tuleb, et te minu vastu nii palju headust üles näitate? Mil kombel ma saaksin teie heldust tasuda?”
Hea eideke ei vastanud iial midagi; õhtu eel tuli ta jälle, kuid ei toonud eineks midagi.
“Tulge minuga ühes,” ütles ta, “ja ärge lausuge sõnagi.”
Vanaeit võttis tal käe alt kinni ja kõndis temaga üle nurmede umbes veerand miili; nad jõudsid üksildase maja juurde kesk aedu ja kanaleid. Vanaeit koputas ühele väikesele uksele. Uks avanes; eit juhtis Candide’i salatreppi mööda kullatud kambrisse, pani ta istuma brokaadiga kaetud kanapeele, sulges ukse ja lahkus. Candide arvas und nägevat, kogu elu tundus talle halva unenäona, käesolev silmapilk aga meeldiva unenäona.
Vanaeit tuleb peatselt tagasi; ta toetab vaevaga üht imposantse kujuga, kalliskividest sätendavat ja looriga kaetud värisevat naisterahvast.
“Võtke see loor ära,” ütleb eit Candide’ile.
Noormees läheneb; ta kergitab argliku käega loori. Milline silmapilk! Milline üllatus! Ta arvab nägevat preili Cunégonde’i; ta näeb teda tõesti, see on tema ise. Ta jõud kaob, ta ei suuda sõnagi lausuda, ta langeb piiga jalgade ette. Cunégonde langeb kanapeele. Vanaeit piserdab nad piiritusvetega üle; nad toibuvad, nad kõnetavad teineteist: algul kostab katkendlikke sõnu, küsimused ja vastused ristuvad, on ohkeid, pisaraid, karjatusi. Vanaeit soovitab neil vähem kära teha ja jätab nad omapead.
“Kuidas! See olete teie!” ütleb Candide. “Te olete elus ja ma leian teid Portugalist! Kas teid ei vägistatudki? Kas teil ei lõigatud kõhtu lõhki, nagu filosoof Pangloss mulle kinnitas?”
“Paraku küll,” vastab kaunis Cunègonde, “kuid nende kahe äparduse tagajärjel ei sure inimene mitte alati.”
“Aga teie isa ja ema ju tapeti?”
“See on liigagi tõsi,” kostab Cunégonde nuttes.
“Ja teie vend?”
“Mu vend tapeti samuti.”
“Ja miks te Portugalis viibite? Ja kuidas te teada saite, et mina siin olen? Ja mis ime läbi te lasksite mind siia majja toimetada?”
“Ma jutustan teile kõik,” vastab daam, “aga enne peate mulle rääkima, mis teiega juhtus pärast süütut suudlust, mille mulle andsite, ja jalahoope, mida saite.”
Candide kuulas aupaklikult sõna, ja ehkki ta oli veel hämmastusest kohmetu, ehkki ta hääl oli nõrk ja värisev, ehkki ta turi tegi talle veel pisut haiget, pajatas ta kõige puhtsüdamlikumal viisil kõigest, mis temaga oli juhtunud nende lahkumishetkest alates. Cunégonde tõstis silmi taeva poole; ta valas pisaraid hea anabaptisti ja Panglossi surma puhul; seejärel aga jutustas Candide’ile, kel ei läinud kaduma ainustki silpi ja kes sõi neidu silmadega, järgmise loo.
VIII PEATÜKK
“Ma suikusin oma voodis sügavas unes, kui taeva tahtmine saatis bulgaarid meie kaunisse Thunder-ten-tronckhi lossi; nad tapsid mu isa ja venna ja lõikasid mu ema tükkideks. Märgates, et ma olin selle vaatepildi ees minestusse langenud, hakkas üks suur, kuue jala pikkune bulgaari sõdur mind vägistama; see asjaolu toibutas mind, ma tulin meelemärkusele, ma karjusin, rabelesin, hammustasin, küünistasin, ma tahtsin sel pikal bulgaaril silmad välja kratsida, teadmata, et see, mis mu isa lossis sündis, on üpris harilik asi. Too jõhkard andis mulle noahoobi vasakusse külge, selle jälge kannan ma veel praegugi.”
“Kui hirmus! Ma loodan, et te näitate mulle seda,” sõnas lihtsameelne Candide.
“Küllap näitan,” vastas Cunégonde, “ent jätkakem.”
“Jätkake,” ütles Candide.
Cunégonde võttis oma jutulõnga uuesti üles:
“Üks bulgaari kapten astus sisse, ta nägi mind üleni verisena, ja sõdur ei teinud temast väljagi. Kapten vihastas vähese aupaklikkuse pärast, mida see jõhkard tema vastu üles näitas, ja surmas sõduri minu keha peal. Ta laskis mu haava kinni siduda ja viis mind sõjavangina oma kasarmusse. Ma pesin ta väheseid särke ja keetsin talle süüa, pean tunnistama, et ta leidis mu olevat üpris kena; ja ma ei salga, et temal oli väga ilus kehakuju ning valge pehme ihu; muide, vaimukust ja filosoofiat oli temas kesiselt: kohe näha, et teda polnud kasvatanud doktor Pangloss. Kolme kuu pärast, kui ta oli kogu oma raha läbi löönud ja minust tüdinud, müüs ta mu ühele don Issachari nimelisele juudile, kes kaubitses Hollandis ja Portugalis ja kes oli kirglik naistekütt. See juut kiindus minusse väga, kuid ei suutnud mind enda omaks teha; ma tõrkusin tema vastu paremini kui bulgaari sõduri vastu: ausat tütarlast võib ühe korra vägistada, aga tema voorus saab sellest ainult kindlamaks. Et mind taltsutada, tõi juut mu sellesse maamajja, mida te praegu näete. Seni uskusin, et maailmas pole midagi nii ilusat kui Thunder-ten-tronckhi loss; siin nägin, et ma olen eksinud.
Ükskord missal heitis mulle silma suurinkvisiitor; ta aina piidles mind ja laskis mulle teatada, et soovib minuga rääkida salaasjus. Mind viidi tema paleesse, ma avaldasin talle oma päritolu; ta selgitas, kui alandav on nii kõrgestisündinud isikule nagu mina kuuluda ühele iisraelimehele. Don Issacharile tehti ettepanek loovutada mind monsenjöör suurinkvisiitorile.
vihje sellele, et tegemist oli juutidega
Sanbenito on moonutatud vorm