Candide. Voltaire
on olnud selgusetu, kas laupäeva öö vastu pühapäeva kuulub vanale või uuele seadusele. Mina aga olen tänini tõrkunud kummagagi ja ma arvan, et just sellepärast olen ma nii armastatud.
Et maavärisemise nuhtlust ära hoida ja don Issachari hirmutada, võttis monsenjöör inkvisiitor lõpuks nõuks korraldada autodafee. Ta austas ka mind kutsega. Mind pandi istuma väga heale kohale; missa ja hukkamise vaheajal pakuti daamidele karastavaid jooke. Mul hakkas tõesti õudne, nähes põletatavat neid kaht juuti ja seda ausat biskaialast, kes oli nainud oma ristiema; mäherdune oli aga minu ehmatus, minu kohkumine, minu segadus, kui ma silmasin sanbenitos ja mitras inimkuju, kes sarnanes Panglossiga. Ma hõõrusin silmi, ma vaatasin tähelepanelikult, ma nägin, kuidas teda poodi; ma langesin nõrkenult maha. Vaevalt toibunud, nägin ma teid ihualasti kistuna: see oli koleduse, jahmatuse, kurvastuse ja meeleheite tipp. Tuleb tõtt tunnistada, et teie ihu on veel valgem ja täiuslikuma jumega kui minu bulgaari kapteni oma. See vaatepilt kahekordistas kõiki neid tundeid, mis mind rõhusid ja piinasid. Ma karjatasin, ma tahtsin hüüda: “Pidage, metslased!”, aga mu hääl jäi kurku kinni ja mu kisa oleks olnud asjatu. Kui te olite nahatäie kätte saanud, mõtlesin ma: “Kuis on see võimalik, et armas Candide ja tark Pangloss viibivad Lissabonis, üks võtmaks vastu sadat piitsahoopi ja teine laskmaks end üles puua monsenjöör suurinkvisiitori käsul, kelle kallike ma olen? Pangloss pettis mind küll rängasti, öeldes, et selles maailmas on kõik kõige paremas korras.”
Olin meeletus ärevuses, kord täiesti endast väljas, kord nõrkusest suremas; mu peas keerlesid mu isa, ema ja venna vägivaldne surm, alatu bulgaari sõduri jultumus, tema antud noahoop, mu orjapõli, mu köögitüdrukuseisus, bulgaari kapten, vastik don Issachar, jälestusväärne suurinkvisiitor, doktor Panglossi poomine, lõputu kurvatooniline “Miserere”, mille saatel teid piitsutati, eriti aga suudlus, mille ma teile andsin sirmi taga tol päeval, mil ma nägin teid viimast korda. Tänasin Jumalat, kes teid läbi nii paljude katsumuste minu juurde tagasi tõi. Käskisin vanaeidel teie eest hoolt kanda ja teid niipea kui võimalik siia tuua. Ta sai oma ülesandega hästi hakkama; teid jälle nähes, teid kuulates, teiega kõneldes täitis mu südant kirjeldamatu rõõm. Küllap teil on hundiisu, mul on ka kõht tühi, hakkame õhtust sööma.”
Ja nad asusid kahekesi lauda; pärast õhtusööki võtsid nad taas istet sellel ilusal kanapeel, millest juba kõnelesime; seal nad olid, kui ilmus don Issachar, üks majaperemehi. Oli sabatipäev. Ta tuli kasutama oma õigust ja avaldama oma õrna armastust.
IX PEATÜKK
See Issachar oli kõige keevalisem heebrealane, keda pärast Paabeli vangipõlve Iisraelis iial nähtud.
“Mis!” hüüdis ta. “Sa Kalileamaa koeralita, kas sulle pole isand suurinkvisiitorist veel küllalt? Kas ma pean sind jagama ka selle kelmiga?”
Nende sõnadega tõmbas ta välja pika pistoda, millega ta oli alati varustatud, ja kargas Candide’i kallale, arvamata, et ka tema vastasel võiks sõjariista olla, kuid meie tubli vestfaallane oli saanud vanaeidelt koos uute riietega ka ilusa mõõga. Ta paljastas mõõga, ja hoolimata oma mahedaist elukombeist, paiskas iisraelimehe surnult põrandale kauni Cunégonde’i jalge ette.
“Püha Neitsi!” hüüdis tütarlaps. “Mis meist küll saab? Tapetud mees minu toas! Kui korravalvurid tulevad, oleme kadunud.”
“Kui Panglossi poleks üles poodud,” lausus Candide, “võinuks ta meie kitsikuses head nõu anda, sest ta oli suur mõttetark. Tema puudumisel nõutame abi vanaeidelt.”
Too oli väga ettevaatlik ning hakkas just oma arvamust avaldama, kui avanes teine väike uks.
Kell näitas tund aega üle südaöö, algas pühapäev. See päev kuulus monsenjöör suurinkvisiitorile. Ta astus sisse ja nägi läbinüpeldatud Candide’i, mõõk käes, maas vedelevat surnut, jahmunud Cunégonde’i ja nõuandeid jagavat vanaeite.
Vaat mis sünnib sel silmapilgul Candide’i hinges ja kuidas ta arutleb:
“Kui see pühamees kutsub abi, laseb ta mind ilmtingimata ära põletada; sedasama võib ta teha ka Cunégonde’iga; ta laskis mind halastamatult piitsutada; ta on minu võistleja; et ma juba tapatöö peal olen, siis pole enam mahti kõhelda.”
See arutlus on selge ja kiire; ja andmata inkvisiitorile aega üllatusest toibuda, torkab Candide ta läbi ja heidab juudi kõrval .
“Ennäe, veel teinegi,” sõnab Cunégonde. “Nüüd pole enam pääsu; meid pannakse kirikuvande alla, meie viimne tunnike on käes. Kuidas see küll juhtus, et teie, ise nii malbe loomuga, tapsite kahe minuti jooksul ühe juudi ja ühe vaimuliku?”
“Mu kaunis neid,” vastab Candide, “kui oled armunud, armukade ja inkvisitsiooni käest peksa saanud, ei tunne enam iseennast ära.”
Siis võttis vanaeit sõna ja ütles:
“Tallis on kolm andaluusia hobust ühes sadulate ja valjastega: seadku vahva Candide nad valmis; preilil on kuldraha ja briljante; ruttu hobuste selga, kuigi ma saan end toetada ainult ühele kannikale, ja kappame Cádizi; praegu on imeilus ilm, ööjaheduses on väga meeldiv reisida.”
Sedamaid saduldab Candide kolm hobust. Cunégonde, vanaeit ja noormees sõidavad peatusteta kolmkümmend miili. Kuna Lissabon neist ikka kaugemale jääb, tuleb majja Püha Hermandad; 21 monsenjöör maetakse ilusasse kirikusse ja Issachar visatakse prügimäele.
Candide, Cunégonde ja vanaeit olid juba väikeses Avacena linnakeses keset Sierra Morena mägesid ja nad vestlesid ühes trahteris nõnda.
X PEATÜKK
“Kes ometi võis varastada minu pistoolid22 ja teemandid?" küsis Cunegonde nuttes. “Mis meist nüüd saab? Kust leida inkvisiitoreid ja juute, kes mulle uued annaksid?”
“Oh häda!” ütles vanaeit. “Mul on kuri kahtlus, et seda tegi üks frantsiskaani püha isa, kes ööbis eile Badajozis samas võõrastemajas kus meiegi. Hoidku mind Jumal aluseta süüdistuse eest, aga ta käis kaks korda meie toas ja asus teele ammu enne meid.”
“Oh häda!” kurtis Candide. “Hea Pangloss tõendas mulle sageli, et maapealne rikkus on kõigi inimeste ühisvara ja et igaühel on õigus saada sellest võrdne osa. Selle põhimõtte järgi oleks too frantsiskaani munk pidanud jätma meile niipaljukestki, et võiksime oma reisi lõpetada. Kas teile pole siis enam midagi jäänud, mu kaunis Cunégonde?”
“Ei ühtki maravediid,” 23 sõnas neiu.
“Mida ette võtta?” arutas Candide.
“Müüme maha ühe hobuse,” ütles vanaeit, ma istun preili taha hobuse laudjale, kuigi ma saan end toetada ainult ühele kannikale, ja me jõuame Cádizi.”
Samas võõrastemajas oli üks benediktiini prior; ta ostis hobuse odava hinna eest. Candide, Cunégonde ja vanaeit sõitsid läbi Lucena, läbi Chillase, läbi Lebrixa ja jõudsid lõpuks Cádizi. Seal varustati parajasti laevastikku ja koguti sõjaväge, et panna aru pähe kõrgeaulistele paatritele Paraguai jesuiitidele, keda süüdistati mässu õhutamises Hispaania ja Portugali kuningate vastu San-Sacramento linna lähedal.
Bulgaaria sõjaväes teeninud Candide tegi väikese armee kindrali ees bulgaari riviõppust nii osavalt, et talle anti jalaväekompanii kamandada. Nii sai temast kapten; ta asus laevale koos preili Cunégonde’i, vanaeide, kahe teenri ja kahe andaluusia hobusega, kes olid kuulunud monsenjöör Portugali suurinkvisiitorile.
Kogu merereisi kestel mõlgutasid nad sageli mõtteid vaese Panglossi filosoofia üle.
“Me oleme teel Uude Maailma,” kõneles Candide, “ja seal on kindlasti kõik hea: paraku tuleb tunnistada, et selles osas, mis inimese ihu ja hingega meie maailmas sünnib, on küll põhjust väheke nuriseda.”
“Ma
Püha Hermandad – siin: Hispaania inkvisitsioonipolitsei.
Hispaania kuldmündid
väike Hispaania vaskmünt