Filosoofilised jutustused. Voltaire
ametivendi eest leides ja veel enam kohtunikke nähes, kelle ees nende häbitegu avalikuks tuli. Zadig oli päästetud. Sétoc oli nii võlutud Almona osavusest, et võttis ta naiseks. Zadig lahkus pärast seda, kui oli oma kauni päästja jalgade ette langenud. Sétoc ja Zadig nutsid jumalaga jättes, vandusid igavest sõprust ja tõotasid, et esimene, kes saab suure rikkuse omanikuks, jagab seda teisega.
Zadig sammus Süüria poole, üha mõeldes õnnetule Astartele ja üha arutledes mõttes saatuse üle, kes temaga jonnakalt mängis ja teda taga kiusas.
„Mis see siis olgu!“ ütles ta. „Nelisada kulduntsi selle eest, et näed koera mööda minemas! Surma mõistetud pea maharaiumise läbi nelja nigela ülistusvärsi eest kuningale! Äärepealt ära kägistatud selle eest, et kuningannal olid minu mütsiga ühte värvi tuhvlid! Heidetud orjusse naise aitamise eest, keda peksti! Ja peaaegu ära põletatud kõigi noorte araabia lesknaiste elu päästmise eest!“
TANTS
Sétocil oli vaja minna äriasjade pärast Serendibi saarele, kuid tema esimene abielukuu, mis on teatavasti mesikuu, ei lasknud tal oma naisest lahkuda ega uskuda, et ta üldse temast lahkuda võiks. Ta palus oma sõpra Zadigi, et see tema eest reisi ette võtaks. „Oh häda,“ ütles Zadig, „kas ma pean kaunist Astartest veelgi kaugemale minema. Aga oma heategijaid pean ma teenima.“ Öelnud need sõnad, ta nuttis ja asus teele.
Ta ei saanud kuigi kaua olla Serendibi saarel, kui teda hakati erakordseks inimeseks pidama. Ta oli vahemees kõigis kaupmeeste tülides, tarkade sõber ja nõuandja neile vähestele, kes nõu küsivad. Kuningas soovis teda näha ja teda kuulda. Ta sai peagi aru, mida Zadig väärt on; kuningas uskus tema tarkusesse ja tegi temast oma sõbra. Kuninga sõbralikkus ja lugupidamine panid Zadigi värisema, ööd kui päevad oli tal meeles õnnetus, mille oli talle kaela toonud Moabdari soosing.
„Ma meeldin kuningale,“ sõnas ta. „Kas ei tõota see mulle kadu?“
Aga ta ei saanud valitseja tähelepanuavalduste eest kõrvale põigelda, sest peab tunnistama, et Serendibi kuningas, Sanbusna poja Nabussani poja Nussanabi poeg Nabussan, oli Aasia parimaid valitsejaid ja kes temaga rääkis, sel oli raske teda mitte armastada.
Head valitsejat ülistati, peteti ja varastati vahetpidamata: tema vara pillamises võisteldi. Serendibi saare peamaksukoguja andis alati eeskuju, mida teised truult järgisid. Kuningas teadis seda: ta oli varahoidjaid mitmel korral vahetanud, aga ta polnud suutnud muuta kindlakskujunenud tava jagada kuninga sissetulekud kahte ebavõrdsesse ossa, millest alati väiksem osa langes Tema Majesteedile ja suurem osa ametimeestele.
Kuningas Nabussan kurtis oma häda targale Zadigile.
„Te teate nii palju toredaid asju,“ ütles ta Zadigile. „Kas te ei tea abinõu, kuidas leida varahoidjat, kes minu tagant ei varastaks?“
„Muidugi,“ vastas Zadig, „ma tean eksimatut viisi, kuidas muretseda teile mees, kelle käed on puhtad.“
Võlutud kuningas kaelustas teda ja küsis, kuidas ta mõtleb sellega toime tulla. Zadig vastas: „Kõik varahoidja ametikoha taotlejad tuleb panna tantsima, ja kes kõige nõtkemalt tantsib, on kahtlemata kõige ausam mees.“
„Te teete nalja,“ ütles kuningas. „Veider viis valida endale maksukogujaid. Kuidas siis nii? Te eeldate, et kes kõige parema tantsuhüppe teeb, on kõige ausam ja osavam rahamees?“
„Selle eest ma ei vastuta, et ta kõige osavam on,“ kostis Zadig, „aga uskuge mind, kaheldamatult on ta kõige ausam.“
Zadig rääkis nii enesekindlalt ja kuningas jäi uskuma, et Zadigil on mingi üleloomulik salavõim rahameeste tundmiseks. „Ma ei armasta üleloomulikku,“ ütles Zadig. „Imeinimesed ja imeraamatud pole mulle kunagi meeldinud. Kui Teie Majesteet lubab mul katset teha, veendub ta, et minu saladus on ääretult lihtne ja hõlbus.“
Serendibi kuningas Nabussan oli märksa enam üllatunud kuulda saades, et saladus on lihtne, kui olnuks siis, kui seda imeks oleks nimetatud.
„0lgu nii,“ ütles kuningas, „toimige, nagu heaks arvate.“
„Lubage mul tegutseda,“ ütles Zadig, „ja te võidate selle katsega rohkem, kui arvate.“
Samal päeval laskis Zadig kuninga nimel kuulutada, et kõik, kes pretendeerivad Tema Armulise Majesteedi Nussanabi poja Nabussani peamaksukoguja ametikohale, peavad tulema kerges siidriietuses krokodillikuu esimesel päeval kuninga ootesaali. Neid tuli sinna kuuskümmend neli. Kõrvalsaali olid toodud viiuldajad, kõik oli balliks valmis. Kuid saali uks oli suletud ja sinna pääses ainult hämara väikese galerii kaudu. Tuli üks ametimees ja juhatas kandidaadid ükshaaval läbi selle galerii, kuhu nad mõneks minutiks üksi jäeti. Kuningas oli asjasse pühendatud ja oli kogu oma varanduse sellesse galeriisse välja pannud.
Kui kõik pretendendid jõudsid ballisaali, andis Tema Majesteet käsu, et kõik tantsiksid; iial pole tantsitud nii kohmakalt ja nõtkuseta; kõigil oli pea norus, nimmekoht kõver, käed vastu külgi surutud.
„Igavesed petised!“ lausus Zadig sosinal.
Üksainus tegi tantsusammu nõtkelt, pea püsti, pilk enesekindel, käed välja sirutatud, keha sirge ja põlveõndlad kindlad.
„Ah! Aus inimene! Tubli mees!“ sõnas Zadig.
Kuningas kaelustas head tantsijat ja kuulutas ta varahoidjaks; kõiki teisi maksustati ja karistati suurimaist suurima õigluse järgi, sest igaüks neist oli galeriis viibimise ajal oma taskud täis toppinud ja suutis vaevu liikuda. Inimloomus tekitas kuningas nördimust – kuuekümne neljast tantsijast olid kuuskümmend kolm sulid. Hämarat galeriid hakati nimetama Kiusatuste koridoriks. Pärsias oleks need kuuskümmend kolm isandat teibasse aetud; mõnel maal oleks loodud kohtukoda, mis oleks varastatud rahast kolm korda rohkem kulutanud ja poleks midagi valitseja varakambrisse tagasi andnud; mõnes kuningriigis oleks nad täielikult õigeks mõistetud ning nad oleksid kergejalgse tantsija põlu alla saatnud. Serendibil karistati neid vaid riigi vara suurendamisega, sest Nabussan oli küllaltki hea- tahtlik.
Ta oli ka küllaltki tänumeelne; ta andis Zadigile märksa tõhusama rahasumma, kui ükski varahoidja iial oma isandalt, kuningalt, varastanud oli. Zadig kasutas raha kullerite saatmiseks Babüloni, kes pidid talle Astartest teateid tooma. Korraldust andes Zadigi hääl värises, veri paiskus südamesse, silme ees hakkas virvendama ja hing pidi peaaegu välja minema. Kuller läks teele. Zadig nägi, kuidas ta laevale asus; Zadig tuli kuninga juurde tagasi ja mitte kedagi eest leides arvas end olevat omas toas ning ta lausus sõna „armastus“.
„Ah armastus!“ ütles kuningas. „Just selles ongi küsimus: te aimasite ära, mis mulle muret teeb. Te olete tõesti suur inimene! Ma loodan, et te aitate mul leida naise, kes on kõigutamatult ustav, nagu aitasite mul leida omakasupüüdmatu varahoidja.“ Olles end kogunud, tõotas Zadig teenida teda armastusasjades, nagu oli teeninud varaküsimuses, ehkki see paistis olevat märksa raskem.
SINISED SILMAD
„Keha ja süda,“ ütles kuningas Zadigile… Kuuldes neid sõnu, ei suutnud babüloonlane end tagasi hoida ja katkestas Tema Majesteeti. „Kui hea meel mul on, et te ei öelnud „vaim ja süda“50, Babüloni vestlusringides muust ei kuulegi ja muud ei näegi kui raamatuid, kus jutt käib südamest ja vaimust ja mida on kirjutanud inimesed, kellel pole ei ühte ega teist. Aga palun teid, härra, jätkake.“
Nabussan jätkas: „Mu keha ja süda on määratud armastama; esimesel neist on põhjust rahul olla. Mu käsutuses on siin sada naist, kes kõik on ilusad, lahked, vastutulelikud, isegi iharad või teesklevad seda minuga olles. Mu süda ei ole kaugeltki nii õnnelik. Olen liigagi sageli kogenud, et kallistusi jagatakse ohtralt Serendibi kuningale, kuid Nabussanist suuremat ei hoolita. Ega ma ei arva, et mu naised on truudusetud, aga ma tahaksin leida ustavat hinge, kes kuuluks ainult mulle; säärase aarde eest annaksin ära sada kaunitari, kelle võlud on minu päralt. Katsuge, kas te suudate mu saja sultanitari seast leida ühe, kelle armastusele ma võiksin kindel olla.“
Zadig vastas talle nõndasamuti kui rahandusasjade puhul: „Härra, laske
vihje kaasaegsele prantsuse seltskonnaelule ja eelkõige abee Charles Rollini (1661–1741) teostele, kus seda väljendit väga ohtralt on tarvitatud.