Džentelmenid. Paavo Kivine
tema kargab võidetule veel nelja jalaga otsa ja trambib teise peal senikaua, kuni selle pea on munakividega ühetasa. Alles siis on ta kindel, et ei pea sama vastalisega teist korda vaeva nägema. Niisugune sportlane on naisterahvas!
ALEX: Ma tänan, Max. Ütle ainult, kas sa tead seda kirjanduse põhjal või oled ise – (Ilmub Näitsik, liigub ringi. Mehed vaatavad teda sõnatult. Kuuldub üksnes vaimustunud sosinat) Mu jumal, milline materjal!.. Milline lihaste mäng!.. Oskusliku käe all!.. Kus annaks alles teha!.. (Jne, jne kuni Näitsik lahkub.) (Paus.)
ALEX: Mnjah… Mulle meenub üks lugu. Sa ju tead, kui külalislahked meie, inglased, oleme igasugu võõramaa kabajantsikute vastu, kes siin ringi kõõluvad?
MAX: Loomulikult. Ma ütleksin isegi: ülearu külalislahked.
ALEX: No vaat. Satun mina pubis ühe sihukesega kokku ja ütlen muu jutu sees, et sa ju tunned John Smithi. Aga mees – sa kuula! – mees raputab pead.
MAX: Raputab pead? Ei või olla!
ALEX: Mees raputab pead. Mina raputan ka, mõtlen, et kuulmishäire. Temal. Minul oli alles neljas kann. Küsin: aga kuninganna Elizabethist oled juhtunud kuulma? Selle peale noogutab.
MAX: Intelligent?
ALEX: Karta oli… Küsin juba tõsisemalt: aga Rappija-Jackist? Noogutab. Küsin juba kraad tõsisemalt: ja John Smithist ei ole? Kahvatab, aga vastab: eeei ole.
MAX: Kõva mees, mõni teine oleks valetanudki.
ALEX: Jah, pani tõesti viimseni vastu. Pakkus, et teab veel Johnny Walkerit, Winnie Puhhi ja Isaac Newtonit.
MAX: Kes see viimane on?
ALEX: Pole aimu.
MAX: Ja John Smithist – mitte midagi?
ALEX: Mitte midagi. Kas tead, ma oleks talle… kui vaid hetke vorm oleks lubanud. Selle asemel ütlesin: ma usun, et sa tunned isiklikult veel kuningas Arthurit, eesel Iiahit ja Rooma paavsti, aga see ei ole seltskond, kellega hoobelda, kui sa ei tun-ne John Smithi. Sest John Smith on neist kõigist kaugelt üle.
MAX: Ja tema?
ALEX: Hakkas nutma. Mina ka, meil olid juba kuuendad kannud. Siis ütlesin: et sa ei sureks lollina ja et see patt ei jääks minu hingele, siis tea, lontrus, ja jäta igavesti meelde: John Smith on minu sünnilinna kõige kõvem käsi kriketis, ja see on ainus asi siin ilmas, mis üldse teadmist väärib peale selle, et nüüd on sinu kord välja teha.
(Paus.)
ALEX: Tead, kuidas tahaks neist asjust ka kodus naisega mõne sõna vahetada. Mina räägiksin, mis linnades John Smith oma kangelastegusid on teinud, ja tema räägiks, kellele kõik John lapsi on teinud.
Tead, kuidas see lähendaks. Aga… (Lööb käega.)
MAX: Aga ei nemad mõista sind… Mis sest pallist taga aetakse? – see on naiste ainus küsimus.
ALEX: Nad ei saa aru, et sport on sport ja töö on töö.
MAX: Ja et sport on parem kui töö. Et kui sulle antaks valida…
ALEX: … kas sport või töö…
MAX: … siis inglane valib alati spordi.
ALEX: Ükskõik, mis sa talle valida annad.
MAX: Abielu. Lapsed. Armukese. Ükskõik mis.
ALEX: Just. Kõik jätab sinnapaika.
MAX: Ainult sakslane valib töö…
ALEX: … ja laseb selle türklasel ära teha.
MAX: Inglane samal ajab spordib.
ALEX: Keegi ei saa aru, kas ta üldse tööd teeb. Või mis tööd.
MAX: Alles siis näevad, kui lehest loevad, et sakslased on Rolls Royce’i ära ostnud.
ALEX: Ja austraallased Timesi.
MAX: Isegi su oma naine ei saa aru, et sa tööl käid. Kui ehk ainult kord kuus.
ALEX: Palgapäeval. Kui sult raha ära võtab.
MAX: Aga et sa sporti teed, seda näeb ta iga päev.
ALEX: Jah, ja see meeldib talle palju vähem…
MAX: … kui tuled palliplatsilt pimedas koju…
ALEX: … viskad porised riided talle pihku…
MAX: … ütled paar kõva sõna ka juurde…
ALEX: … annad poisile ühe tulise üle turja…
MAX: … ja poed siis voodisse…
ALEX: … sest hing on tappasaamise pärast nii koledasti täis!
MAX: Aga naine seda ei mõista.
ALEX: Jah, ei mõista, et mõnikord võib juhtuda ka nii, et mees tuleb koju suurepärases tujus, ei ütle paha sõnagi, erandkorras võib-olla koguni suudleb teda…
MAX: … ei annagi poisile üle turja, istub rõõmsalt lauda ja vaatab ringi, kuhu jääb kalkunipraad ja külm õlu…
ALEX: … viskab end siis diivanile ja räägib kolm korda jutti, millise sauna nad täna vastastele kütsid…
MAX: … ja kes oli selles loos peaosaline.
ALEX: Muidugi peaks naine siis meest ka kõvemini kiitma. Võtma perekondlikust sündmusest viimase. Sest kuule, ega siis niisugust asja iga päev ka ei juhtu. Aastas kord või kaks.
(Paus.)
ALEX: Räägivad, et kui vanajumal kombeid jagas, olnud sportlased staadionil.
MAX: Aga kus siis veel? Egas ometi kõrtsis?
ALEX: Kõrtsi poleks mahtunudki, seal olid kirjanikud ees.
MAX: Nojah. Sa loe nende teksti! Iga voorimees punastaks.
ALEX: Iga poliitik kadestaks.
MAX: Ja ongi sul klaar, kes on kes.
ALEX: Aga naised, ei nemad hinda sporti üldse.
MAX: Ehkki see võib olla sinu ainus aus tegevus.
ALEX: Spordis sa ei peta, ei anna altkäemaksu, ei varasta, ei valeta…
MAX: … kui rääkida inglasest…
ALEX: … seal sa ei lähe pankrotti, ei pea naise pärandust pantima, veksleid võltsima, poliitikuid määrima…
MAX: … ei pea üldse tegema kõike seda, mida sa muidu iga päev teed.
ALEX: Jah, aga sa võid naisele sellest pool päeva rääkida, tema küsib ikka: Mis see sport sulle ka sisse toob?
MAX: Sisse – see viib välja! Õigele armastusele peabki peale maksma… Mis sa vahid? Ma ei käi Sohos, ma räägin spordiarmastusest.
ALEX: Tead, naise jaoks oled sa sportlane alles siis, kui su nimi on Michael Schumacher. Siis võib ta olla kindel, et sul ei mahu rahakott autosse ära ja sa pead selle tema kätte hoiule andma.
MAX: Mina olen aus amatöör! Need on minu sõnad naisele.
ALEX: Mis on sama hea kui öelda: ma olen viimane loll!
KOOS: Naised…
III pilt
MÕISTUS
ALEX: Max, mis sina arvad: kas hobune mõtleb?
MAX: Hobune? Mõtleb.
ALEX: Aga koer?
MAX: Ja kuidas veel!
ALEX: Õigus. Nad on meie sõbrad. Aga sa ütle, miks nad on? Mis põhjusel?
MAX: Sa veel küsid! Sellepärast, et nemad teevad, mis sa neile ütled.
ALEX: Just!
MAX: Ega hakka lollilt vastu vaidlema.
ALEX: Ega nägusid tegema.
MAX: Sest neil on mõistust!
ALEX: Neil on niipalju mõistust,