Kevade. Oskar Luts
Toots jah.”
“Ah, Tootsi plära nüüd! Sa ära kuula Tootsi.”
“Aga kui ta siiski hakkab?”
“Mis tal hakata on?”
“Noh, aga Teelega plaani pidama…”
“Ei hakka.”
“Arvad?”
“Jah.”
“Nojah, ma arvan ise kah, et ei hakka, aga ma tahtsin niisama küsida. Sa oled hea poiss. Aga ütle, mis see tähendab – plaani tegema?”
“Ah plaani tegema? Kas sa’s seda ei tea! Plaani tegema on – naiseks võtma.”
Arnost käis nagu noapiste läbi. Ta oli küll selle saladusliku sõna hirmsat tähendust kartnud, aga nüüd, kus ta seda kuulda sai, oli see siiski hirmsam, kui ta arvata oli suutnud. Ta küsis:
“Mis sa arvad, Tõnisson, kas Teele läheb Tootsile?”
“Ei lähe.”
“Mispärast sa arvad, et ei lähe?”
“Kos ta siis läheb, kui neil koht igavesti võlgades on. Minu isa ütles eilagi, et need Ülesoo Tootsid ikka niikaua mängivad, kui nende koht haamri alla läheb.”
“Mis see tähendab – haamri alla?”
“Mis ta muud tähendab, kui mehed pannakse vangi… senikaua, kui nad oma võlad ära maksavad.”
“Aga kui nad ei maksa, kas siis jäävad vangi?”
“Nojah, jäävad. Kes neid siis enne lahti laseb.”
“Aga kuidas see on, kui isal võlgu on ja ära maksta ei jõua, kas siis poeg ka vangi pannakse?”
“Ei seda ma just ei tea… Aga kes poegagi välja jätab.”
Arnost käis rõõmuvärin läbi. Lootus ärkas temas uue jõuga. Juba nägi ta oma vaimusilmas, kuidas Tootsid vangi viidi ja vangi jäetigi; ja edasi – kuidas tema, Arno, siis Teele omale naiseks võtab. Kui Tõnisson ja Arno lahkusid, siis oli nende sõprus kindel nagu odrakäkk. Arno pakkus suures rõõmutuhinas Tõnissonile isegi oma vana krihvlikasti, aga see ütles oma täismehe häälega:
“Lase olla peale. Mul on juba.”
Arnol, kui ta kodu poole lippas, oleks nagu kaks paari jalgu all olnud; nii ruttu läks teekond. Kui ta kabeliaiast mööda sai, arvas ta teekäänaku taga väikest tüdrukut nägevat, kes kiiresti mööda teed edasi sammus. Arno võttis viimase jõu kokku ja jooksis talle järele. Sammude müdina peale vaatas Teele tagasi ja jäi seisma. Jooksja aga hüüdis juba suurelt kaugelt:
“Ülesoo Toots on igavesti võlgades. Varsti läheb nende koht haamri alla ja kõik pannakse vangi.”
V
Kui Arno õhtul magama heitis, oli tema viimane mõte… võru. Uneski nägi ta võru. Hommikul üles ärgates – jällegi võru. Arno plaan oli niisugune. Et Tootsid kõige oma kupatusega varsti kinni läksid, oli ju kindel. Aga enne kui see sündis, võis ju veel tükike aega mööda minna. Ja just selle aja jooksul, kui nad veel lahti olid, oli tarvis katsuda nendega hästi läbi saada. Vaja oli noorele Tootsile lubatud võru muretseda. Ja vaata imet! Poisike tõuseb hommikul vara-vara üles, kolab mööda porist õue ümber ja otsib vana toobrivitsa taga, mida ta paari päeva eest aida kõrval vedelemas näinud. Ta on palja jalu, ta astub terava pudelipõhja otsa, mis sealsamas aida kõrval hoolega paljaid jalgu ootab, kes talle peale astuks. Aga poiss ei küsi sellest: võru on vaja. Naljakas on vaadata, kuidas ta selsamal hommikul kooli läheb. Muidu ootab ta Teelet ikka seal, kus roobastee maantee peale välja läheb, aga täna lippab ta ammugi enne minema. Ta ei julge Teele nähes võru kanda. Ta saab kõige enne koolitoa juurde ja ootab põksuva südamega Tootsi ilmumist. Alles siis kui see viimaks tuleb, hingab ta juba kergemalt.
Toots tuli, nagu ta tuli: palituhõlmad eest lahti, müts kuklas, taskud kõiksugu prahti ja indiaanlaste sõjariistu täis. Arno ruttas talle võruga vastu. Kui suur oli aga tema kohkumine, kui Toots, peale seda, kui ta asjatundja pilgu võrule oli visanud, ütles:
“Õige narr, see on ju toobrivits.”
“Ma ei tea. Ma arvasin, et sa seda tahadki,” kostis Arno selle peale kartlikult.
“Ära ole loll! Nagu mul toobrivitsu omal vähe on. Ma arvasin, et sul mõni niisugune… metallist võru on, nagu indiaanlased oma vibupüsside juures kannavad.”
Arno seisis nagu kohtuniku ees. Sõna “metallist”, millest ta aru ei saanud, tegi asja veel keerulisemaks. Et oma kohmetust varjata, küsis ta:
“Mis see tähendab: metallist?”
“Ah metallist? – Õige pasun, sa ei teagi, mis metallist tähendab! Kas sa “Punanahkade küüsis” ei ole lugenud?”
“Ei.”
“Metallist – see on must puu. Niisugune puu, mida noaga lõigata ei saa. Kui indiaanlased sellest omale vibusid teevad, siis panevad nad metalli vormi sisse ja põletavad takud ümberringi ära. Saad aru – põletavad; noaga lõigata ei saa.”
Et Arno kord juba valetama oli hakanud, siis püüdis ta ennast ka vale abil päästa. Ta tegi, nagu imestaks ta kangesti, ja ütles:
“Ah tõesti? Vaat, niisugune puutükk on meie tagakambris kapi otsas. Vanaema ütles, et see olevat kivi, aga nüüd ma tean: see on metall.”
Kentuki Lõvi silmad venisid toobipõhja suuruseks.
“Kas tõesti?” Ta haaras teise kuuenööbist kinni ja vedas, nagu oleks see juba metall olnud.
“Vaata, kui sa mulle selle metallitüki tood, mis teil tagakambris kapi otsas on, siis annan ma sulle – vaata siia!”
Arno nina alla ilmus kole indiaanlase pilt, kus punanahk parajasti ühte valget meest tappis. Arno ei oleks seda pilti muidu kah omale tahtnud, aga ta pidi ennast teise ees viisakalt üleval pidama. Ta ütles:
“Ah selle annad ära? Noh, küllap ma siis juba toon. Aga ütle, kui ma toon, kas siis Teele…”
Põrgulik läige, nagu see ainult indiaanlastele omane on, käis üle Kentuki Lõvi näo. Talle tuli äkitselt meelde, et teine tema käpa all on, et ta teist põrmu võib tallata, kui ta aga tahab, ja saatanliku irvitusega (ta proovis indiaanlastele järele teha) sõnas ta:
“Ja muidugi, kui sa ei too, siis võid Teelest moka puhtaks pühkida.”
“Aga kui ma toon?”
“Noh siis… siis näeme, kudas selle asjaga jääb.”
“Ei, ei, ütle, mis sa siis teed, kui ma toon?”
“No siis võid oma Teelega põrgu sõita, valge koer.”
Kell kõlises, palvele kutsuti. Teele vaatas Arnole otsa, nagu oleks ta küsida tahtnud: “Mispärast sa mind täna hommikul ei oodanud?” Aga Arnol ei olnud nüüd selleks aega, et niisuguste asjade peale mõtelda. Tema meeles mõlkus nüüd ainult see hirmus metall. Ta läks isegi niikaugele, et Teele temale vähem kallis näis olevat kui tükikene musta puud, mis ometi ainult abinõuks oli Teele omale saamisel. Tuli katekismuse tund. Köster, kes seda õpetas, oli lühike paks mees, nüride vurrudega ja kuri kui peletis ise. Tema arust olid katekismus ja piiblilugu kõige tähtsamad kõigist teistest õpiasjadest. Ta laskis vaeseid koolilapsi salme ja piibliloo tükke puudade viisi pähe tuupida; ja eksis keegi, ehk ei osanud hästi, sündis süüdlasega seitse imet. Esiteks ei tohtinud seesinane tervel päeval teiste juurde mängima minna, teiseks pidi ta õppimata jäänud värsid õhtul viiekümne protsendiga üles ütlema, kolmandaks jäeti see õnnetu hing veel laupäeval, peale teiste äraminekut, kinni. Selline oli siis katekismuse tund. Arno püüdis oma mõtteid koos hoida, et mitte eksida, sest tema kartis oma armsat kooliõpetajat niisama kui teisedki. Kõik läks hästi, poleks aga köstril paar silmapilku enne tunni lõppu veel meelde tulnud temale ühte küsimust ette panna. See oli:
“Noojaa,