Kevade. Oskar Luts
pööras teelt kõrvale ja läks kaasikusse, mis roobastee lähedalt peale hakkas ja peaaegu Raja talu õueni ulatas. Sinna istus ta kase kännu peale maha ja vajus mõtetesse.
Aga kus häda kõige suurem, seal troost kõige lähem. Maanteed mööda tuli lähemale Kristjan Lible, Paunvere kiriku kellamees. Ise täis kui pomm – nagu ta ise ütelda armastas – sõdis ta oma nõrkade varte peal edasi õõtsudes alatasa nähtamatute vaenlastega. Iga puu, iga põõsas paistis temale mõrtsukas olevat. Ühtelugu sõnas ta:
“Oota, sa põrguingel, ma löön su nina kukla peale välja!”
Ehk jälle: “Küll ma sulle näitan. Ma lõikan su kopsu välja ja panen omale lipsuks ette!”
Kui ta Arno kohale jõudis ja teda kännu otsas istuvat nägi, jooksis ta kohe sinnapoole ja karjus:
“Ah, siin sa nüüd oled, sa võllaroog! Nüüd on su päevad loetud! “
Arno jäi rahulikult istuma. Ta oli Liblega juba tuttav ja teadis, et ta kuigi kardetav ei ole. Lible sai ka aru, et see ei ole võllaroog, keda ta otsis, vaid et see on Arno, ja hakkas hõõkides kõnelema.
“Hõk – ja, ah soo, see see Saare noorperemees ongi. Nojaa, vaatab ka järele, kas mets ka kõik korras on või nii, hõk…”
“Ei, ma tulin koolist,” vastas Arno.
“Ah koolist? No kas Julk-Jüri täna möirgas kah, hõk…?”
“Eks ta ikka möirand kah.”
“Noh, kus see jääb. Ära kostis juba kõrtsi juurde, kui paukus teine, hõk… Eks va Karpa Jaan ütelnud mulle siis kohe või nii, et mine pane sunnikule vitsad peale, muidu läheb risukael viha pärast veel lõhki, hõk, hõk, hõõk…”
Arnole tegi teise jutt nalja. Ta vastas:
“Ei läinud lõhki küll.”
Kristjan Lible, 36-aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane, jätkas alaliste röhituste ja “hõkkide” saatel:
“Nojaa, hõk, ega’nd ikka palju ei puudund ikka kah, et olekski lõhki läinud.”
“Oi, ei see lõhki lähe,” vastas Arno.
“See on jah, ega ta, hõk, nii naljalt lõhki ei lähe, tal on paks nahk sunnikul. Vaata, minu õnnis ema ütles ikka, et vaata, kui selle nahast ühekorra kaelkoogu nöörid saaks, ei need rebeneks enne viimsepäeva laubat, hõk…”
Arno paha tuju hakkas kaduma. Ta naeris juba teise jutu üle, et lõgises. Lible oli ka mees, kes kõige oma proositamise ja hirmsa kaubitsemishimu peale vaatamata suur naljahammas oli. Liblega pidi mõistma ümber käia. Kes teda ei ärritanud ja temaga ilusti püüdis läbi ajada, see võis naerda, nii et vats sädemeid pildus. Viina ei nurunud Lible palju kunagi, seda ostis ta enamasti ise. Kui raha ei olnud, võeti võlgu, kui võlgu enam ei antud, anti riided kõrtsimehe kätte panti ja oldi valmis kas või ihualasti koju minema.
Mõlemad istujad jorasid veel tüki aega “kuivalt”, nagu see jälle Lible enese sõna oli, siis võttis viimane taskust viinapudeli välja, rüüpas ja ütles:
“Peab vahel määrima, muidu läheb põlema. Mis see inimese suu muudki on kui üks masin.”
Ta pakkus pudelit Arnole ja käskis kah rüübata. Arno ei võtnud esiti, aga kui teine peale käis nagu uni, siis arvas mehike ka viimaks: no ma katsun õige.
Ta maitses. Viin oli hirmus viha. Kui ta kurgust alla läks, oli joojal, vaesekesel, tundmus, nagu oleks ta tuld neelanud. Siiski, et oma nõrkust mitte näidata, kannatas ta selle halva tunde välja ja ei sülitanudki. Kellamehele meeldis niisugune mehisus väga. Ta ei väsinud teise tublidust kiitmast. Kui ta enesele oli plotski näkku “visanud”, tehti teine samasugune Arno jaoks. See tõrkus jälle vastu, aga võttis ometigi. Ja seal nad siis istusid Raja kaasikus kahekesi: üks noor, teine vana, jõid viina ja suitsetasid. Arno jõi esimese napsi peale veel paar kärakat. Ja kui esimene plotski otsa sai, tehti uus, ja asi läks päris suure mehe moodi. Poole tunni pärast jäid mõlemad magama. Kaasik kohises ja laulis neile unelaulu…
VIII
Kui Saarel nähti, et pojuke ei tule ega tule, läks perenaine, Arno ema, rahutuks.
“Kus, ta’nd risu ometi peaks olema?” ütles ta oma mehele, Arno isale.
“Ah kus ta siis on, jäi vast ööseks koolitoa juurde,” vastas see.
“Mis imet ta sinna jäi, endal ei ole ju toidukraamigi ühes. Vast sai koju tulles viga.”
“Mis viga… Küll ta tuleb.”
Aga kui Arno ikka veel ei tulnud, läks ema Rajalt küsima, kas nende Teele juba kodus on. Teele oli kodus. Küsimise peale, kas ta Arnost midagi ei tea, vastas Teele, et ta teda ära tulles näinud oli, kui ta teiste poiste hulgas õue peal seisis. Rohkem ta ei teadnud. Edasi ütles ta, et tema arvates poistel täna midagi iseäralikku olnud, sest nad olnud õue peal kõik ninapidi koos ja vahtinud midagi suure hoolega. Tema tulnud küll üsna ligidalt mööda, aga mitte polevat näinud, mis nad seal sepitsenud. Arno ema läks koju ja ootas veel tüki aega. Aga kas see ema süda õige rahule jääb, kui ta oma lapse pärast kord kartma hakkab! Ei leidnud Saare perenaine enne rahu, kui läks koolitoa juurde küsima. Koolitoa juures ütlesid poisid, kes ööseks sinna olid jäänud, et Arno juba ammugi ära olla läinud; muud lähemat ei teadnud keegi. Visak arvas, pärast ehk Arno sattus viimaks Lolli-Mardi küüsi. Lolli-Marti olla viimasel ajal õige tihti ümber kolamas nähtud. See andis Saare perenaisele uueks hirmuks põhjust.
Loll-Mart oli suur tugev mees nagu palk, rääkis alati kõiksugu masinatest ja kruvidest ja kord olevat ta ikka päris tõesti ühte kojuminevat koolitüdrukut taga ajama hakanud. See saanud ta eest küll ära põgeneda, aga jäänud hirmust haigeks. Sellepärast kartsid lapsed teda koju minnes, ja kui tee peal mõni pikk mees vastu tuli, vaadati suurelt kaugelt, kas see mitte Loll-Mart ei ole.
Arno ema läks ruttu koju. Tee peal kordas ta iseeneses:
“Kuhu ta’nd ometi jäi, rumal laps? Kuhu ta’nd ometi jäi, rumal laps?”
Kodus arvas ka sulane, et seal ikka midagi pidi olema, ja lisas veel lõpuks juurde:
“Aga mine tea, vast va Lolli-Mardi tõbras ehk hakkaski poisikest hirmutama ja kes teab, kuhu see hirmuga jooksis. Võib olla, et jooksis Papi rappa ja eksis ära.”
Sulane oli Arnole suur sõber. Ta teadis tuhat lugu tontidest ja kodukäijatest, ja kui nad Arnoga kahekesi õitsil olid, siis ei olnud nende jutul otsa ega äärt. Alles siis, kui juba valgeks läks, jäid nad kustuva tuleaseme juures magama. Arnol oli siis ikka isa suur kasukas ühes, ja kui tal külm hakkas, mässis sulane ta selle sisse, nii et paljas ninaots välja jäi. Magama heites tõmmati kasuka hõlmad vaheliti külje alla, ja siis oli Arnol hülgega palju sarnasust. Sellest see tuli, et nad magama minnes ise ütlesid: “Nüüd hakkame hülget mängima.” Sulane ei olnud oma noore sõbra kadumise pärast mitte vähem mures kui selle vanemad. Ta läks ka rahutuks, kiskus oma lühikese varrega piipu, nii et see käes krigises, ja ei läbenud kuigi kaua ühe koha peal paigal seista. Ta andis nõu Arnot kohe otsima hakata. Hakati otsima. Esiti toa lähedalt, siis ringiga ikka kaugemale minnes. Huigati, hüüti, kaasik kajas, aga vastust ei tulnud… Pimedaks läks juba, peenikest uduvihma hakkas sadama. Otsimine pidi tahes ehk tahtmata pooleli jääma. Arno ema hakkas nutma. Kui sulane teiste järel parajasti kodu poole minema hakkas, arvas ta lähenevat mehekogu silmavat. See oli Loll-Mart. Sulane kargas talle kohe turja ja kärkis:
“Ütle nüüd, saadana ihu ja hing, kuhu sa selle poisikese ajasid?”
“Misukese poisikese? Ei tea mina ühtegi poisikest.”
“Valetad!”
“Ei valeta.”
Asi läks niikaugele, et sulane Marti lõi. Mart, kõige oma Koljati kogu ja suure jõu peale vaatamata, ei hakanud naljalt kellelegi vastu. Niisama tänagi: ta äigas korra üle haige koha, pühkis silmi ja ütles, et kõige parem paistetuserohi olevat keedetud