Tagahoovis. Oskar Luts
pahede arvele.
“Noh, naaber,” ütleb Pastelli, “mis me siis nüüd teeme?”
“Mis sul vaja on?” küsib Kapral ja taganeb mõne sammu.
“Ei, ära mine kuhugi, ega ma puutu sind sõrmeotsagagi. Ütle mulle ainult, kulla mees, kuidas sa seepeale tulid minu nimel – hiromandiks hakata?”
“Kas see pole ükskõik, kes puhub lollikestele puru silma, kas sina või mina?”
“Ei, see ei ole kaugeltki ükskõik. Puru silma ajada võid ainult sina, kuna minu kunst põhjeneb teaduslikul alusel. Minul on diplom, testimoonium ja muud niisugused asjad, mida sinul ei ole.”
“Ah, pole sa tühja targem ühti kui mina. Sa ehk võid küll rohkem plärada, aga ega sa sellepärast targem ole.”
“Hea küll, ka see võib olla; kuid siiski sa ei tohi tarvitada minu firmat, minu nime. Miks sa ei ütelnud, et oled kingsepp Kapral? Selline võõra nime all töötamine on seaduse poolt keelatud.”
“Noh, ja siis?”
“Siis ma võin su kohtusse kaevata, kui tahan.”
“Päh, sellesama väikse asja pärast!”
“Nojaa, olgu asi suur või väike, aga see ikkagi puudutab minu leivaküsimust. Millise näo sa teeksid, kui mina hakkaksin tööd vastu võtma kingsepp Kaprali nimel?”
“Seda sa, kuramus, küll ei tohi teha,” vastab valeprohvet tigedalt.
“Noh, vaata, seal on see asi! Ära siis tee teiselegi seda, mida ei soovi endale. Aga minul muidugi pole aegagi käia kohtu vahet. Kakleja ma pole juba oma karakteri poolest. Tappa sa otsid ja leiad mujaltki kui minu käest, sellepärast õiendan mina selle asja hoopis teisiti.”
“Kuidas sa õiendad?”
“Seda saad varsti näha ja tunda; peaasjalikult tunda.”
“Noh, ise ju nüüdsama ütlesid, et ei kakle.”
“Ega ma asutugi kaklema. Seisa seal, kus praegu oled, ja ära liiguta end paigast. Kas kuulsid? Ma teen sinuga niisuguse tüki, mida veel keegi pole teinud.”
“Mis sa jobad!” uriseb kingsepp veidi kohmetult ja vaatab ringi.
“Seisa paigal! Ma käsen. Vaata mulle otse silmi! Ma käsen. Ära liiguta end!”
“Noh, noh? Kas hakkad nõiduma?”
“Jah. Tahan sulle näidata, et ma sinust siiski olen targem. Mina muudan su… muudan su – keeletuks, et sa enam ei saaks valetada ja mängida hiromanti. Kas kuulsid?”
“Ära sa, kurat, naljata niisuguste asjadega!” taganeb kingsepp kohkunult. “Ära vahi niisuguste silmadega nagu kull.”
“Seisa paigal või ma muudan su pealekauba veel jalutukski. Ega ma ei naljata, nagu sa ehk arvad. Seisa! Ära liiguta käsi ega jalgu! Vahi mulle otse silmi!”
“Ära jända! Ma ostan liitri.”
“Võid osta või kaks, ega see ei aita. Ühe minuti saad veel rääkida, siis hakkad mögisema nagu sikk, ja kümne minuti pärast oled tumm nagu kala. Pane tähele!”
“Pai sõber, ära jukerda!”
“Hea küll, nimeta seda kuidas tahad, aga mina panen kinni su keelepaelad, muidu sa, krants, valetad liiga palju.”
“Pea kinni – ma ei valeta enam. Anna andeks!”
“Jajah, küllap ma sind usun! Pane nüüd tähele!”
Teeb kingsepa ja “sotsioloogi” sihis mõlema käega veidraid ringe ja kolmnurki ning pomiseb arusaamatuid sõnu. Ja sinna hulka: “Saagu, saagu – ma sajatan. Sorra-morra, urra-murra…”
Õnnetu kingsepa laubale ja paljale kolule tekivad tihedad higipisarad ning sassis habemetüügas tema lõuaotsas hakkab naljakasti võbisema.
“Valmis!” sõnab hiromant äkki, tehes nagu kinnituseks õhku ühe ristimärgi.
“Mi-mi-mis on valmis?” kogeleb kingsepp.
“Küll varsti näed. Minu töö igatahes on tehtud ja nüüd ma pean minema oma klientide juurde.”
Pöörab kanna peal ringi ja läheb maja poole, nagu ei puutuks see sugugi temasse, mis sünnib edasi.
“Ka-ka-kas ma siis nüüd jään hoopis tummaks?” kraaksub meister talle järele.
“Muidugi!” vastab hiromant üle õla. “Mis sa siis arvad?”
“Ai, ai! Ära mine ära, kurat! Tule tagasi!”
Tõeprohvet ainult heidab käega ja kaob majja.
“Vaata, kurat,” pomiseb Kapral, pühkides higist laupa. “Päris naha võttis märjaks. Ku-ku-kui nüüd, saadan, viimaks solkiski ära mu kõne?”
Tunneb, et keel tõesti hakkab suus otsekui paisuma ega taha hästi painduda. “Kuradi hull niisugune! Viimati tegigi sandiks?”
Ajab keele välja ja katsub näppudega. Einoh, keel on keel ja tunneb veel valugi, aga imelikult suurena tundub teine. Kui ei mahugi enam suhu tagasi, vaata siis!
Ei, mahub tagasi küll, aga ikkagi on nii veider, justkui polekski oma keel. Ennemalt ta kunagi ei märganud, et tal on keel suus, aga seda enam märkab nüüd. Surm ja põrgu! Mis see tähendab? Katsuks õige laulda.
Paneb käed seljale, vaatab sinise taevavõlvi poole ja uriseb poolhäälega: “Jehvta buudet nasj posljeednii…”
Ei, pole viga – laul läheb päris kenasti, aga mispärast ta ütles “nasj”, kui ometi peab olema teisiti…? Hm, kas pole nüüd plender? Ja kuidas ta, sinder, see Pastel või Pastal, üldse teadis, et tema siin all kantseldab naistega? Ei, sel juudasel tõesti näib olevat juures mingisugune vägi ja võim: näeb justkui läbi seinte, mis hoovis tehakse. Ja kuidas veel vahtis temale otsa – justkui kiiri ajas silmist välja, tuline kuramus! Ptüi, võtaks katk ja koolera sellise eluka!
Lööb pumbast vett, niisutab kuumendavat laupa ja kolpa, raputab pead, sülgab. Oi, sa maitade mait, päris segamini lõi! Kui nüüd ometi kuidagi saaks…
Heidab pilgu maja teisele korrale, teeb mõne kindlusetu sammu, siis hooga rõhub trepist üles ja koputab Silk-Leiva uksele. “Säh, säh,” ütleb unisele ja tursunud naabrile, kes alles on aluspesu väel, “võta need saapad paari topka eest homseni oma kätte. Homme ma saan raha, siis ostan välja.”
“Missugused saapad?” küsib Silk-Leib tusaselt. “Kus nad on?”
“Noh, kas ma siis… Kuhu ma nad siis panin?” vaatab kingsepp abitult ringi ja kobab isegi taskuis.
“Vaata, kus tohman!” irvitab Silk-Leib. “Ega siis saapad sulle ometi taskusse mahu? Mis sa mögad!”
“Ei, noojah, õigus küll: ma ei võtnudki neid ühes. Hakkan päris segaseks jääma.”
“Mis sa enam hakkad – sa juba oledki segane.”
“Einoh, see veel ei tee midagi, aga vaata, kui ma jään tummaks, mi-mi-mis siis saab?”
“Tummaks? Mis loba see siis nüüd jälle on?”
“Ei, ära ütle nii, kulla sõber. Selle asjaga on tõsi taga. Näe, keel on juba suur nagu labidas, pea’s ta ei… Käib korraga üks klõps ja… ja ongi valmis.”
“Kuule, Kapral,” ajab Silk-Leib jalad harki ja vaatleb teist usutleva pilguga, kusjuures ta pikad mokad jäävad ripakile lahti nagu kure avatud nokk, “mitu topkat sa täna juba oled susanud hinge alla?”
“See’p see ongi, et mitte ühtegi. Jumala õige! Ja sina, Menusk, oled ainuke mees, kes mind veel võib päästa suurest õnnetusest. Anna rutem kui muidu kaks nähvi korraga, siis võib-olla, et vahest lööb tagasi. Ausõna: homme maksan ära.”
“Misasja?” kehitab Silk-Leib õlgu.
Näh nüüd! Ärgu mängigu kometit. Ise juba