Ma armastan sind, kuid ma ei usalda sind. Mira Kirshenbaum
Me oleme lihtsalt nii loodud. Kuid see tähendab, et me toome oma suhtesse teatud ettevaatuse, ülivalvsuse, ootuse, et meid haavatakse, mis on kurnav nii meile kui meie partneritele.
Ja see kahtlustus võib muutuda haiguslikuks.
Näiteks Laurie. Ta tunnistab, et oli tõenäoliselt algusest peale kahtlustav inimene. Siis sai ta haiget kahest suhtest: üks mees jättis ta täiesti ootamatult maha, teine pettis teda. Nüüd on ta abielus Beniga. Too on tore mees, kuid Laurie ei suuda oma kahtlustusi unustada. Nii et ta luurab tema järel, pinnib teda, kahtlustab teda, ajab teda hulluks.
Ühel päeval tuli Ben ärireisilt koju ja rääkis Lauriele huvitavast tööprojektist, mida ta kavandas kolleeg Anniga. Laurie tegi huvitatud näo, kuid hakkas otsekohe tundma kahtluseussi torkeid. Kujutlema kõikvõimalikke luupainajalikke stsenaariume.
Ta ei suutnud mürki endas hoida. Kõigepealt tulid küsimused: „Kas viibisite koos sinu toas?” „Kas sa magasid temaga?” „Kui kaua on teie suhe kestnud?”
Ben vandus, et midagi sellist ei juhtunud. Laurie rahunes pisut. Kuid nüüd Ben nägi, missugune ta on, ja otsustas salaja, et ei räägi enam kunagi Lauriele midagi, mis teda muretsema paneks.
Kuid Beni vaikimine vaid kasvatas Laurie kahtlusi, tugevdas neid. Mürk oli oma kahju teinud.
KUI SA NÜÜD LOED kõigist neist erinevatest viisidest, kuidas usaldusküsimused võivad suhtes tähtsaks osutuda, mida sa arvad? Oleme neid kindlasti oma elu jooksul kogenud. Nii mina kui arvatavasti ka sina. Kindlasti oled näinud mõnda neist stsenaariumidest, mida just kirjeldasin. Kuid ära muretse. Sa pole üksi. Paljud meist on umbusklikud.
Nii et küsimus on: kas kahju on võimalik parandada? Tavaliselt on. Sagedamini, kui kujutleda oskad. Olen näinud tõelist paranemist kogu aeg, isegi olukordades, kus on olnud palju valu ja kahjustusi. Kuid kuidas minuga on? võid sa mõtelda. Mis siis, kui asjad on minu puhul liiga kaugele läinud?
Hästi, vaadakem siis, kuidas sinuga on.
3
Kas mu suhe on parandamist väärt?
„MA ARMASTAN SIND, kuid ma ei usalda sind.“ Kui Laura kuulis ennast neid sõnu oma abikaasale Tomile ütlemas, mõistis ta, et tal seisis ees äärmuslik valik. Jää. Või mine. See ei sarnanenud nende esimeste päevadega, kui naine karjus ja ütles Tomile, et ta ei taha teda enam kunagi näha. Siis oli ta vihast ja kurbusest endast väljas. Nüüd ta mõtles ratsionaalselt ja teadis, et peab kasutama pead, et päästa oma südant. Ta teadis, et peab tark olema. Mõned ta parimaist sõpradest olid rääkinud otsustest, mida nad olid teinud hetke ajel ja hiljem kahetsenud.
Kuid mis oleks õige otsus?
See on nii tähtis küsimus. Milleks püüda parandada suhet, mis pole parandamist väärt? Sa pead vastust teadma. Kuidas saab põhiliselt hea suhe paraneda, kui sa murrad pidevalt pead, kas peaksid lahkuma?
Kuid vaadakem olukorda. Tom tegeles firmade nõustamisega, kuidas nad saaksid vähendada oma energiakulusid ja kasutada rohkem rohelist energiat. Ühel reisil sattus ta pokkerit mängima, jõi liiga palju ja oli õhtu lõpuks kaotanud rohkem kui kümme tuhat dollarit. Ta tundis õudust selle ees, mida ta teinud oli, ja tunnistas selle Laurale üles. Ta kaotus oli eriti halb, kuna neil oli raskusi majamaksu tasumisel. Mehe jaoks tundus see kohutava, valusa eksitusena, tohutu tagasilöögina, kuid tal polnud olnud mingeid kurje kavatsusi.
Tal polnud aimugi, et Laura võtab seda nii halvasti. Kuid tunnistagem: maailma ajaloos pole peaaegu kunagi juhtunud, et mees ütleb: „Ma ei tahtnud, et niimoodi läheks,“ ja ta naine vastab siis: „Oh, jah, siis on kõik korras.“
Otse vastupidi. Kuidas võiks Laura end kindlalt tunda, kui ta kujutles oma abikaasat iga päev end purju joomas ja juhuslikele idiootidele raha kaotamas? Kõik polnud põrmugi korras!
Eriti mitte nende mälestustega, mis Laural oli isast, kes oli nii ohtralt raha pillanud. Ja kuidas ta ema oli nii palju piina vaikides kannatanud.
Nii et pole ime, et Laura oli esimestel nädalatel hulluks läinud. Siis, kui ta viha hakkas aeglaselt jahtuma, hakkas ta tõsiselt mõtlema, kas suudab meest kunagi usaldada. Need viimased päevad olid olnud nende mõlema jaoks nii valulised. Tom ütles, et ta enam kunagi, kunagi, kunagi niimoodi ei tee. Kuid mis siis, kui ta siiski teeb?
Tagasitee usalduseni tundus nii raske. Ja siis tekkis küsimus: milleks vaeva näha? Milleks proovida asju parandada? Milleks natukenegi riskida selle läbitegemisega, mida oli teinud ta ema? Miks mitte ütelda: „Hüvasti, jobu,“ ja saada sellega ühele poole?
Aga – ja siin on küsimus, mille Laura mu kabinetis esitas – kuidas olla kindel, kas on õige see ära lõpetada? Mida ta tegema peaks?
MINNA LAHKU VÕI JÄÄDA KOKKU? Sinna jõuame me kõik, kui on usalduse kriis. Vahel jõuame sinna väga ruttu, kui reetmine on olnud suur. Vahel kuhjub see pikkamööda, üks pettumus ühekorraga, nii et küsimus teise väljaviskamisest või kokku jäämisest tekib alles aja jooksul.
See võib olla väga hirmutav küsimus. Võib kergesti tunduda, et elu pärast lahkuminekut on täis kaotusvalu ja ebakindlust. Mis näiteks lastest saab? Kuidas võib see neid mõjutada? Kas nad süüdistavad sind asjade lõpetamise pärast? Ja mis rahast saab? Kuidas sa elama hakkad? Kus sa elama hakkad? Ja meist paljude jaoks, mis saab meie majast? Sa oled nii palju tööd teinud, et maja kena välja näeks, aga kui te lahku lähete, siis peate selle tõenäoliselt maha müüma või peab üks teist välja kolima.
Uskuge mind, ma tean kõiki neid hirmutavaid küsimusi. Olen veetnud lugematuid tunde koos naiste ja meestega, kes piinlevad nii mõeldes, ja ka ma ise olen olnud samas olukorras.
Aga kui jää-või-mine olukord ei lase sind lahti, siis pead talle vastu astuma. Ja on aeg välja mõelda, kuidas.
Paljud inimesed vaatavad sel ajal taeva poole ja ütlevad: palun, anna mulle vaid märk, kas peaksin jääma või lahkuma. Hästi, siin see on.
Ma näitan sulle, millised on need kuus märki, mida otsima pead.
Laura süda oli murtud, ta nuttis silmi peast. Paluva häälega küsis ta minult: „Võin ma veel kunagi Tomi usaldada?”
Tean, et see oli talle raske küsimus. Mehel oli palju töölähetusi. Tema maailmas inimesed jõid. Ja tal oli alati ahvatlusi. Kui ta järgmisel korral nende raha maha ei mängi, ehk magab ta mõne linnukesega teelt.
Ma küsisin Lauralt, milleks seda kõike üles soojendada, kui sa teda nagunii ei taha? Milleks piinelda usalduse taastamisega, oletades, et suudad uuesti usaldada, aga sa poleks temaga ikkagi õnnelik? Üldiselt on usaldus põhiküsimus, kuid on ka teisi põhjuseid, miks abielud lõpevad.
Nii et siin on esimene küsimus neile kõigile, kes otsivad Laura kombel märki, mis näitaks neile, kas usalduse taastamise vaeval on mõtet:
Kas sa tahaksid seda suhet, kui usaldust saaks taastada?
Muidugi, see on raske küsimus, kui oled reetmise pärast raevust pimestatud. Kes suudab kogu usaldamatust kõrvale jätta?
Ma mõistan. Aga kuigi see on raske, proovi mõelda suhtele kui tervikule, milline oli suhe, millesse sa kõigepealt astusid, reetmiseelsele suhtele.
Kui on toimunud suur reetmine, tee nii: meenuta viimast aastat või kuud, enne kui avastasid, et su partner on sind reetnud.
Kui on olnud palju väikesi reetmisi, mõtle teie suhte teistele aspektidele. Näiteks, kuigi su partneril võib olla probleeme töökoha hoidmisega, milline on olnud teie seksuaalelu? Kas teil võib koos ikka veel lõbus olla? Suudate te rõõmu tunda koos laste kasvatamisest?
Nüüd, kui näed asju pisut paremini, ilma reetmise läätsedeta, küsi endalt, kas sa tahad seda suhet. Ehk polnud te täiuslikult õnnelikud, kuid kas olite õnnelikud piisaval määral? Või otsisite võimalust edasi liikuda isegi enne reetmist?
Siin pead endaga aus olema. Vahel tekib sellises olukorras kummaline tunne. Reetmises on midagi imelikult haaravat. Jah, ma tean, paljudel kordadel, kui leitakse, et abikaasa on petnud (või kuidagi