Ma armastan sind, kuid ma ei usalda sind. Mira Kirshenbaum
kui oled valmis pahaseks hüüatuseks, märkad, et ta kannab valget keppi. Sa mõistad: oh, ta on pime! Ja su süda soojeneb. Su viha on läinud. Asi on nüüd korras.
Ja just sellepärast me tavaliselt andestame. Me mõistame või jõuame mingile arusaamisele, mis võimaldab meil ütelda: ma suudan sel minna lasta.
See mõistmine ei pea tulema arusaamisega, et see polnud teise inimese süü. See võib tulla sinust endast. Sa võid lihtsalt mõista, et su viha teeb sulle rohkem haiget, kui aitab sind. Ja siis sa näed, et sa ei vaja seda enam, ja sa lased sel minna. See on veel üks viis andestuse leidmiseks.
Sa pead teadma seda. Viha hulk, mida sa praegu tunned – isegi kui see on suur nagu mägi – ei näita seda, kas sa suudad või ei suuda ühel päeval andestada.
Jim ja Debbie Jim oli raevunud ja sügavalt solvunud, kui ta avastas, et Debbie, tema naine, polnud talle kõike rääkinud. Jim oli nii palju tööd rabanud ja nii mures raha pärast. Juba mitmeid aastaid. Siis, Debbie juhusliku märkuse tõttu, oli ta avastanud, et naise vanematel oli palju rohkem raha, kui mees oli arvanud. Ja naisel oli usaldusfond. Kui mees nõudis selgitust, ütles naine, et ta püüdis end kaitsta tunde eest, et mees oli abiellunud temaga raha pärast. „Kuid me oleme abielus kuus aastat!” karjus mees. „Kuus aastat olen rabelenud ja muretsenud ja sina vaid vaatasid pealt. Kas see oli sinu jaoks lõbus, kogu selle rahaga, mis sul on?”
Jim pidi aru pidamiseks eemalduma. Tal oli raske teistmoodi mõtlema hakata.
Osa temast mõtles: mis siis? Ta polnud kunagi oodanud, et ta naine oleks rikas. Ta polnud kunagi oodanud, et ta ei pea kõvasti rabama. Kas see polnud siis mingil viisil hea uudis? Vähemalt ei pidanud ta muretsema laste kolledžihariduse jaoks raha kõrvale panemise pärast.
Kuid tal oli ka pahane küsimus: missugune inimene teeks nii nagu Debbie? Kes vaataks oma abikaasat rabelemas nii, nagu tema tegi, ise suutes kergesti teda aidata, kuid seda mitte tehes? mõtles mees. Just nagu naine ei suudaks hoolida.
Nii nägi mees naist päevade kaupa. Naine oli tema jaoks äkki koletiseks muutunud.
Siis sai mees äkki aru. See küsimus – missugune inimene teeks nii? – näitas talle teed. Ka naisel oli olnud suur koorem. Debbie vaatenurgast, kui mees oleks teadnud tema rahast, poleks naine tundnud, et teda armastatakse tema enda pärast. Ja just seda tal vaja oligi – tunda end armastatuna. Iga minuti, mis mees oli kulutanud ränka tööd tehes ja arvete maksmise pärast muretsedes, et neil võiks olla ilus elu, oli naine tundnud, et mees tõesti hoolis temast.
See mõistmine muutis Jimi jaoks kõik. Debbie polnud armutu ärakasutaja. Ta oli vaid isik, kes tahtis meeleheitlikult olla armastatud. Jim oli ikka veel vihane, kuid selle vaatenurga muutusega ta teadis, et suudab talle andestada.
Nii et sa peaksid endalt küsima:
Suudan ma kujutleda andestamise võimalikkust?
Kas ma võin näha teist inimest viisil, mis laseks mul edasi liikuda sellest, mis juhtus? Suudan ma paremini aru saada ta motiividest? Suudan ma paremini mõista, mis olukorras ta on? Suudan ma paremini austada ta piiranguid?
Seejärel mõtle, kuidas sa ennast näed. Suudad sa kunagi näha ennast jõudmas punkti, kus ütled: „See on naeruväärne. Ma hävitan oma võimaluse õnneks ja meelerahuks oma kangekaelse andestamisest keeldumisega.”
See on tõenäoliselt peamine põhjus, miks inimesed andestavad. Nad mõistavad, et nende võimetus andestada hävitab nende endi elusid.
Kolmas tähelepanek: kui sinu arust on suutmatus andestada enesehävituslik, kui sinu arust on andestamine elutähtis, ja kui sa suudad tunnetada reaalset võimalust, et võiksid ühel päeval andestada, siis on mõtet töötada suhte parandamise kallal. Muidu mitte.
Callie oli olnud kaheksa aastat abielus mehega, kes teda hulluks ajas. Alec ei pidanud peaaegu kunagi oma lubadusi. Ta ütles, et on kindlaks ajaks kodus, kuid tuli, millal paremaks pidas. Ta ütles, et teeb plaane nende puhkuse ajaks, ja siis lihtsalt ei teinud seda. Kui naine pahaseks sai, siis paistis Alec väga kahetsevana ja lubas, vahel pisarsilmi, järgmine kord asja mitte ära rikkuda.
Siis ühel päeval tabas naist äratundmine. Äkki ta mõistis, et ta oli illusiooni ohvriks langenud. Alex vabandas ja jagas lubadusi vaid selleks, et teda kontrollida. Et ta liigselt ei vihastaks. Ta ei hoolinud üldse, kui palju naine kannatas. Ta hoolis vaid sellest, kui palju pani naine kannatama teda.
Mõistmine, et Alec oli päris rahul sellega, et Callie oli hullumeelsuse äärel, niikaua kui too ei läinud üle piiri ega teinud Aleci elu liiga raskeks, näitas naisele, et murtud usalduse parandamine oli võimatu. Mees tõesti ei hoolinud, kas naine teda usaldab. Ta tahtis vaid, et naine ei pahandaks iga kord, kui ta naisele pettumuse valmistab.Kas tunnete end Callie loos ära? Küsige endalt niimoodi:
Kas inimene, keda sa ei usalda, hoolib sinu tunnetest?
Kui mitte, milleks muretseda usalduse taastamise pärast? Mõistate, hoolimine sellest, kuidas sa tunned, on asja võti. See on nende motivatsioon.
Neljas tähelepanek: kui teine inimene ei hooli sinu tunnetest sel viisil, et ei püüa pidevalt oma hoolimist näidata, siis ta ei suuda töötada koos sinuga usaldamise taastamise protsessi jooksul ja see ei saa tõenäoliselt kunagi toimuma. Milleks vaeva näha?
Ma ei ütle, et keegi, kes hoolib sinu tunnetest, kindlasti suudab su usaldust ära teenida. Vahel pole hoolimisest küllalt. Kuid ma ütlen seda, et kui su partner ei hooli sellest, mida sa tunned, on usalduse taastamine võimatu.
Hoolimisega on kõik võimalik.
Usalduse taastamine nõuab kahe inimese koostööd. Sa lihtsalt ei saa öelda: „Lase nüüd jalga ja muutu usaldusväärseks ja siis tule tagasi ja me vaatame, mis teeme.” See ei tööta nii.
Te peate teineteisega rääkima, et vahetada teavet, mis on teile oluline. Te peate rääkima asjadest, mida on raske ütelda ja raske kuulata, ja tegema seda teineteist õnnetuks muutmata. Te peate jagama haavatud tundeid uusi haavatud tundeid tekitamata. Te peate kuulama, kui soovite läbematult end kuuldavaks teha, ja tegema end kuuldavaks, kui olete väsinud rääkimast.
Phil oli nii kena ja meeldiv, kuid ta lihtsalt polnud huvitatud Zoega tegelemisest. Phil armastas suhteid ja ta armastas oma suhet Zoega, kuid ta tahtis, et see suhe oleks probleemivaba.
See ajas Zoe äärmiselt segadusse. Phil paistis olevat nii suhtealdis isik. Talle meeldis kallistada ja koos ringi käia. Ta kuulas päris rõõmuga kõikidest naise probleemidest töö või sõbraga.
Aga kui Zoe tahtis rääkida Philiga probleemist, mis tal oli temaga, siis oleks nagu raudvärav alla langenud. Mingil ajal püüdis Zoe rääkida mehega, miks too pole armastavam. See polnud tegelikult Zoe jaoks nii tähtis asi olnud. Ta peaaegu polnud midagi öelnud. Aga siis ta ütles, ja mida rohkem ta rääkis, seda kaugemaks ja isegi vihasemaks paistis Phil muutuvat. Paistis peaaegu, nagu oleks naise jutt, et ta vajab rohkem armastust, mehest kõik armastuse välja ajavat. Phili taolised inimesed kardavad sageli, et neid arvustatakse või peetakse puudulikuks. Suhteprobleemid paistsid kõiki nende hirme teravdavat. See on nende jaoks suur ohutsoon.
Nii et kui Zoe leidis, et Phil oli suures hädas, sest ta oli maksudega petnud, teadis ta, et ka nende suhe võib kohe hätta sattuda.
Ja nii ka läks. Kui mees oli seda tema eest varjanud, mõtles Zoe, siis mida muud ta varjata võis? Kui ta pani neid sellega nii suurde ohtu, siis mida ta oli veel teinud, et neid ohtu panna?
Zoe oli vihane ja hirmunud. Ta arvas, et naine ei tohiks oma abikaasat häda korral maha jätta, kuid ta tundis, et ta ei suuda meest usaldada, ja ta vajas mehe abi, et leida tema juurde tagasitee.
See oli abi, mida Phil ei suutnud anda. Ka tema oli hirmunud, ka tema tundis end haavatavana, ta oli liiga suletud.
Ta ütles asju nagu: „Kuule, ma tean, et olen palju jama korraldanud, kuid olen saanud oma õppetunni ega tee enam kunagi midagi niisugust. Sa lihtsalt pead mind usaldama. Ja kui sa ei suuda mind usaldada,