Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski
küll edevana näida,» ütles ta, «kuid pean siiski tunnistama, et viibin siin juba küllaltki kaua. Ma ei tahaks nimesid nimetada, kuid arvan, et isegi teile, Aleksander Ivanovitš, nii eemal kui te kõigest sellest ka olete, on selge, et diivani ümber on tekkinud mõningane ebaterve sekeldamine, skandaal küpseb, atmosfäär kuumeneb, pinge kasvab. Sellises olukorras ei saa vältida vigu, erakordselt ebasoovitavaid juhuseid… Ärme hakkame näiteid kaugelt otsima. Keegi – ma kordan, et ei tahaks nimesid nimetada, seda enam, et see kaastöötaja väärib igati austust, aga austusest rääkides pean ma silmas kui mitte just kombeid, siis suurt annet ja ennastsalgavust, – niisiis, keegi kaotab siin kiirustades ja närvitsedes umklaideti ning umklaidetist saab sündmuste kese, millesse osutub kistuks inimene, kes pole nende sündmustega absoluutselt seotud…» Ta kummardas minu suunas. «Aga sellistel juhtudel on vältimatult vajalik vastutegevus, mis kuidagi neutraliseeriks kahjulikke mõjusid…» Ta vaatas tähendusrikkalt laes olevaid saapajälgi. Siis naeratas mulle. «Ent ma ei tahaks näida abstraktse altruistina. Muidugi, kõik need sündmused huvitavad mind üpris suurel määral kui spetsialisti ja administraatorit… Muide, ma ei kavatse teid rohkem segada ning kuna te teatasite mulle oma kindlast veendumusest umklaidetiga rohkem mitte eksperimenteerida, siis palun teilt luba lahkumiseks.»
Ta tõusis.
«No mis te nüüd!» karjatasin ma. «Ärge minge! Mul on teiega nii meeldiv vestelda, mul on teile tuhat küsimust!..»
«Hindan ülimalt teie delikaatsust, Aleksander Ivanovitš, kuid te olete kurnatud, teil on vaja puhata…»
«Mitte sugugi!» vaidlesin tuliselt vastu. «Otse vastupidi!»
«Aleksander Ivanovitš,» lausus tundmatu lahkelt naeratades ja mulle tungivalt silma vaadates. «Kuid te olete ju tõepoolest kurnatud ja tahate tõepoolest puhata.»
Ja siis ma tundsin, et hakkan tõepoolest uinuma. Mu silmad vajusid kinni. Rääkida ma rohkem ei tahtnud. Midagi rohkem ei tahtnud. Tahtsin hirmsasti magada.
«Teiega oli erakordselt meeldiv tutvuda,» ütles tundmatu vaikselt.
Nägin, kuidas ta muutus aina kahvatumaks ja kahvatumaks ning lahustus aegamisi õhus, jättes endast maha kalli tualettvee hõngu. Laotasin madratsi kuidagiviisi põrandale, vajusin näoli patja ja jäin silmapilk magama.
Mind äratas tiibade laksutamine ja ebameeldiv kriiskamine. Toas oli kummaline sinakas poolhämarus. Kotkas ahju otsas sahistas, röökis vastikult ja peksis tiibadega vastu lage. Tõusin istuli ja vaatasin ringi. Toa keskel hõljus õhus turske noormees dressipükstes ja nende peal lotendavas triibulises havai särgis. Ta ujus üle silindri, sõudes seda puudutamata oma tohutute kondiste käppadega.
«Milles asi?» küsisin mina.
Tüüp heitis mulle vilksamisi pilgu üle õla ja pööras pea ära.
«Ma ei kuulnud vastust,» käratasin tigedalt. Ma tahtsin ikka veel väga magada.
«Ole vagusi, surelik,» kähistas mürakas. Ta lõpetas oma harjutused ja võttis silindri maast. Tema hääl tundus mulle tuttav.
«Kuule, semu!» ütlesin ähvardavalt. «Pane see värk tagasi ja vabasta ruum.»
Tegelane vahtis mind, lõug õieli. Heitsin lina pealt ja tõusin püsti.
«Noh, pane umklaidet tagasi!» ütlesin nii kõvasti, kui jaksasin.
Noormees laskus põrandale, toetas jalad tugevasti vastu maad ja võttis poksiasendi. Toas läks kohe palju valgemaks, kuigi pirn ei põlenud.
«Lapsuke,» ütles mürakas, «öösiti tuleb magada. Heida parem ise pikali.»
Poiss tahtis ilmselt kakelda. Mina, muide, samuti.
«Ehk lähme õue?» tegin trussikuid kergitades asjalikult ettepaneku.
Keegi lausus äkki väljendusrikkalt:
«Suunanud oma mõtted kõrgemale «minale», vaba ihast ja enesearmastusest, tervenenud hingelisest palavikust, võitle, Ardžuna!»
Võpatasin. Noormees võpatas samuti.
««Bhagavadgītā»!» ütles hääl. «Kolmas laul, kolmekümnes salm.»
«See on peegel,» ütlesin masinlikult.
«Tean isegi,» torises mürakas.
«Pane umklaidet tagasi,» nõudsin ma.
«Mida sa möirgad nagu haige elevant?» ütles noormees. «Kas see on sinu oma või?»
«Äkki on sinu oma?»
«On jah minu oma!»
Nüüd torkas mulle pähe mõte.
«Tähendab diivani lohistasid kah sina minema?»
«Ära topi nina võõrastesse asjadesse,» soovitas noormees.
«Anna diivan tagasi,» ütlesin. «Selle kohta on kviitung kirjutatud.»
«Mine kuradile!» ütles turske tegelane ringi vahtides.
Ja nüüd ilmus tuppa veel kaks meest: Kõhn ja Paks, mõlemad triibulistes pidžaamades, nii et nad nägid välja nagu Sing-Singi vangid.
«Kornejev!» röögatas Paks. «Nii et teie varastategi kogu aeg diivanit?! On alles korralagedus!»
«Minge te kõik …!» ütles mürakas.
«Te olete jõhkard!» karjus Paks. «Teid tuleb minema ajada! Ma kirjutan teie kohta ettekande!»
«Noh, ja kirjutage,» ütles Kornejev süngelt. «Jätkake oma lemmiktegevust.»
«Te ei tohi minuga sellisel toonil rääkida! Te olete poisike! Te olete jultunud! Te unustasite siia umklaideti! Noormees oleks võinud kannatada saada!»
«Saingi juba kannatada,» segasin vahele. «Diivanit pole, magan nagu koer, igal öösel mingi lobisemine… See haisev kotkas…»
Paks pööras otsekohe minu poole.
«Ennekuulmatu distsipliinirikkumine,» teatas ta. «Peate kaebama… Aga teie peate häbenema!» pööras ta tagasi Kornejevi poole.
Kornejev toppis umklaideti mornilt põske. Kõhn küsis äkki vaikselt ja ähvardavalt:
«Kas võtsite Teesi maha, Kornejev?»
Mürakas muigas mornilt.
«Pole seal mingit Teesi,» ütles ta. «Mida te kõik rabelete? Kui te ei taha, et me diivanit varastaksime, siis andke meile teine transleerija…»
«Kas te lugesite käskkirja esemete mitteväljaviimise kohta hoidlast?» küsis Kõhn karmilt.
Kornejev torkas käed taskutesse ja hakkas lakke vahtima.
«Kas teadusnõukogu korraldus on teile teada?» küsis Kõhn.
«Mulle, seltsimees Demin, on teada, et esmaspäev algab laupäeval,» ütles Kornejev mornilt.
«Ärge arendage demagoogiat,» ütles Kõhn. «Andke diivan viivitamatult tagasi ja ärge siia kunagi enam tulge.»
«Ei anna ma diivanit,» ütles Kornejev. «Kui eksperimendi lõpetame – siis anname.»
Paks korraldas inetu stseeni. «Omavoli!..» vingus ta. «Huligaansus!» Kotkas hakkas jälle erutatult kriiskama. Kornejev pööras käsi taskust võtmata selja ja astus läbi seina. Paks suundus talle järele, karjudes: «Ei, te annate diivani tagasi!» Kõhn ütles mulle:
«See on arusaamatus. Me võtame abinõud tarvitusele, et see rohkem ei korduks.»
Ta noogutas ja läks samuti seina poole.
«Oodake!» karjusin mina. «Kotkas! Kotkas võtke kaasa! Koos haisuga!»
Kõhn, kes oli juba poolenisti seina sees, pööras ümber ja kutsus kotkast sõrmega. Raisakotkas lendas kärarikkalt ahju otsast maha ja kadus joana mehe küüne alla. Kõhn lahkus. Sinine valgus kustus aegamisi, läks pimedaks, vastu akent hakkas jälle trummeldama vihm. Panin tule põlema ja vaatasin toa üle. Kõik oli endistviisi, ainult ahjule olid kotka