Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski
Uurimisinstituut… Nõivõi? Mis mõttes? Mida nad uurivad? Nõgikikaste võileibade iseloomu? Nõukogude inseneride võistlusmeeskondi? Tareke kanajalgadel,» mõtlesin ma, «on sellesama TUI-NÕIVÕI alluvuses olev muuseum. Ka mu eilsed teekaaslased on vist siit. Ja need, kes teemajas olid, samuti…» Majakatuselt tõusis õhku kaarnaparv ja hakkas kraaksudes tänava kohal tiirutama. Pöörasin ümber ja läksin tagasi väljakule.
Kõik me oleme naiivsed materialistid, mõtlesin ma. Ja kõik me oleme ratsionalistid. Me tahame, et kõike saaks viivitamatult ratsionaalselt seletada, see tähendab: käputäiele juba teadaolevatele faktidele taandada. Ja kellelgi meist pole krossi eestki dialektikat. Mitte kellelegi ei tule pähe, et teadaolevate faktide ja mingi uue nähtuse vahel võib laiuda teadmatuse meri, ja nii me kuulutamegi uue nähtuse üleloomulikuks – ja järelikult võimatuks. Näiteks mismoodi oleks maître Montesquieu vastu võtnud teate, et surnu äratati ellu nelikümmend viis minutit pärast seda, kui oli registreeritud südame seiskumine? Oleks vist ägedasti protesteerinud. Kuulutanud selle obskurantismiks ja paavstimeelsuseks. Kui ta poleks selle jutu peale lihtsalt käega löönud. Aga kui see oleks sündinud ta silme all, siis oleks ta sattunud erakordselt raskesse olukorda. Nagu mina praegu, ainult et mina hakkan juba harjuma. Aga tema oleks pidanud väitma, et elluäratamine on pettus, või siis oma tajusid eitama. Võib-olla isegi üldse materialismist lahti ütlema. Kõige tõenäolisemalt oleks ta seda pettuseks pidanud. Kuid mälestus sellest osavast trikist oleks elu lõpuni ta mõtteid häirinud nagu silma läinud puru… Aga meie oleme ju teise ajastu lapsed. Meie oleme kõike näinud: nii elusat koerapead, mis on õmmeldud teise koera seljale; nii kunstneeru, mis on kapi suurune; nii elutut metallkätt, mida juhivad elusad närvid, kui ka inimesi, kes võivad möödaminnes märkida: «See juhtus juba pärast seda, kui ma esimest korda ära surin…» Jah, meie ajal poleks Montesquieu’l kuigi palju šansse materialistiks jääda. Aga meie, näe, jääme – ja pole häda midagi! Tõsi küll, mõnikord on siiski raske, kui juhuslik tuuleiil kannab äkki üle teadmatuse ookeani meie aknast sisse mõõtmatutelt tundmatuse mandritelt pärit kummalisi õielehti. Ja eriti tihti juhtub see siis, kui leiad mitte seda, mida otsid. Küllap varsti ilmuvad zooloogiamuuseumidesse imelised elukad, esimesed loomad Marsilt või Veenuselt. Jah, muidugi hakkame neid jõllitama ja käsi kokku lööma, kuid me ootame neid ju juba ammu, oleme nende elukate saabumiseks suurepäraselt ette valmistatud. Oleksime palju rohkem rabatud ja pettunud, kui neid elukaid ei tulekski või kui nad oleksid meie kasside ja koerte moodi. See teadus, millesse me usume (ja tihtipeale pimesi), valmistab reeglina meid juba tükk aega varem ette imedeks, mis saabuvad, ja psühholoogiline šokk tabab meid alles siis, kui põrkame kokku ettearvamatuga – mingi auguga neljandasse mõõtmesse või bioloogilise raadiosidega või elusa planeediga… Või, ütleme, tarega kanajalgadel… Aga kühmninaga Romanil oli ju õigus: neil on siin väga huvitav…
Jõudsin väljakule ja seisatasin gaseeritud vee putka ees. Mäletasin täpselt, et münte mul pole, ja teadsin, et pean paberraha lahti vahetama. Valmistusin juba meelitavalt naeratama, sest gaseeritud vee müüjannad ei salli silmaotsaski paberrahast tagasi andmist, kui avastasin äkki teksade taskust viiekopikase. Imestasin ja rõõmustasin, aga rõõmustasin siiski rohkem. Jõin gaseeritud vett siirupiga, sain kopika tagasi ja lobisesin müüjannaga ilmast. Seejärel suundusin otsustavalt kodu poole, et IH ja TH kiiremini valmis saada ning ratsionalistlik-dialektiliste seletuste otsimisega tegelema hakata. Torkasin kopika taskusse ja jäin poolelt sammult seisma, avastades samast taskust veel ühe viiekopikase. Võtsin selle välja ja uurisin lähemalt. Münt oli natuke niiske, sellele oli kirjutatud «5 kopikat 1961». Numbrit «6» rikkus tilluke täke. Võib-olla poleks ma isegi siis sellele väikesele vahejuhtumile tähelepanu pööranud, kui hetkeks poleks tekkinud mulle juba tuttav tunne – justkui seisaksin ma samaaegselt Rahu prospektil ja istuksin diivanil, nürilt nagi poole vahtides. Ja samamoodi nagu ennegi, kadus see tunne, kui pead raputasin.
Natuke aega kõndisin veel aeglaselt edasi, viiekopikast hajameelselt õhku pildudes (see kukkus kogu aeg pihku «kiri» ülespoole), ja püüdsin keskenduda. Siis märkasin toidupoodi, milles end hommikul poiste eest varjasin, ja läksin sisse. Viiekopikast kahe sõrme vahel hoides suundusin otse leti juurde, kus kaubeldi mahlade ja veega, ning jõin igasuguse mõnuta klaasitäie siirupita vett. Siis pigistasin tagasiantud raha pihku, astusin kõrvale ja kontrollisin taskut.
See oli just see juhtum, kui psühholoogilist šokki ei teki. Pigem oleksin imestanud, kui viiekopikast polekski taskus olnud. Ent see oli seal – natuke niiske, 1961. aasta oma, väikese täkkega numbril «6». Mind tõugati ja küsiti, kas ma magan. Selgus, et seisin kassajärjekorras. Ütlesin, et ei maga, ja võtsin tšeki kolme tikutopsi peale. Tikkude järjekorda seisnud, avastasin, et viiekopikane on taskus. Olin täiesti rahulik. Sain kolm tikutopsi, astusin poest välja, läksin väljakule tagasi ja hakkasin eksperimenteerima.
Eksperiment võttis umbes tund aega. Selle tunni jooksul tegin väljakule kümme tiiru peale, läksin veest, tikutopsidest ja ajalehtedest punni, tutvusin kõigi müüjate ja müüjannadega ning tegin rea huvitavaid järeldusi. Viiekopikane tuleb tagasi, kui sellega maksta. Kui see lihtsalt minema visata, maha pillata või ära kaotada, jääb see lamama sinna, kuhu kukkus. Viiekopikane ilmub taskusse samal hetkel, kui tagasiantav raha läheb müüja käest ostja kätte. Kui seejuures kätt taskus hoida, ilmub viiene teise taskusse. Kinnitõmmatud tõmblukuga taskusse ei ilmu ta mitte kunagi. Kui hoida käsi mõlemas taskus ja tagasiantav raha võtta vastu küünarnukiga, siis võib viiene ilmuda kehale ükskõik kus (minu puhul ilmus ta kinga sisse). Viiese kadumist letilt münditaldrikust märgata ei õnnestu: ta kaob otsekohe muu peenraha hulka ja viiese taskusseilmumise ajal taldrikul mingit liikumist ei toimu.
Niisiis oli meil tegemist niinimetatud funktsioneerimisprotsessis lahtivahetamatu viiekopikasega. Lahtivahetamatuse fakt kui niisugune mind eriti ei huvitanud. Mu kujutlusvõimet vapustas eelkõige materiaalse objekti ruumivälise ümberpaigutumise võimalus. Mulle oli täiesti selge, et viiekopikase salapärane üleminek müüjalt ostjale kujutab endast ei midagi muud kui kurikuulsa null-T juhtumit, mida teadusliku fantastika armastajad tunnevad hästi ka järgmiste pseudonüümide all: hüperüleminek, repagulaarne hüpe, Tarantoga fenomen… Avanevad väljavaated olid pimestavad.
Mul polnud mingeid mõõteriistu. Isegi tavalisest väikesest laboritermomeetrist oleks väga palju kasu olnud, kuid mul polnud sedagi. Olin sunnitud piirduma puht subjektiivsete visuaalsete tähelepanekutega. Väljakul viimast ringi alustades püstitasin endale ülesande: «Panna viiekopikane münditaldriku kõrvale ja võimalust mööda takistada müüjat segamast seda ülejäänud rahaga enne tagasi andmist, jälgida visuaalselt viiese ruumis ümberpaigutumise protsessi, püüdes samaaegselt õhutemperatuuri muutust ülemineku oletatava trajektoori läheduses kas või kvalitatiivselt kindlaks määrata.» Ent eksperiment katkestati juba eos. Kui lähenesin müüjanna Mašale, ootas mind juba toosama nooruke militsionäär seersandi auastmes.
«Nii,» ütles ta professionaalse tooniga. Vaatasin ootavalt tema poole ja aimasin halba.
«Palun teie dokumendikesed, kodanik,» ütles militsionäär au andes ja ise minust mööda vaadates.
«Aga milles asi on?» küsisin passi välja otsides.
«Ja viiekopikane palun ka,» ütles militsionäär passi vastu võttes.
Andsin viiekopikase vaikides talle. Manja vaatas mind kurjade silmadega. Miilits uuris viiekopikast, lausus rahulolevalt: «Ahhaa…» ja lõi passi lahti. Passi uuris ta nagu bibliofiil uurib haruldast inkunaablit. Ootasin piinavalt kaua. Ümberringi kogunes tasapisi rahvasumm. Summas öeldi minu kohta välja igasuguseid arvamusi.
«Tuleb edasi astuda,» ütles viimaks militsionäär.
Astusime edasi. Edasiastumise käigus moodustati saatjate summas mitu varianti mu raskest eluloost ja formuleeriti rida ajendeid, mis olid põhjustanud praegu kõigi silme all algava juurdluse.
Osakonnas andis seersant viiekopikase ja passi valves olevale leitnandile. Too vaatas viiekopikase üle ja tegi mulle ettepaneku istuda. Istusin. Leitnant lausus hooletult: «Andke peenraha ära,» ja süvenes samuti passi uurimisse. Roobitsesin mündid taskust välja. «Loe ära, Kovaljov,» käskis leitnant, pani passi käest ja hakkas mulle silma vaatama.
«Kas