Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski
kahe integraalvõrrandiga süsteemi, umbes nagu tähesüsteemide statistikavõrrandid; mõlemad tundmatud funktsioonid asuvad integraali all. Lahendada saab loomulikult ainult arvuliselt, ütleme arvutusmasinaga… Mulle meenus meie arvutusmasin. Juhtpaneel on sel keedukreemi värvi. Ženja asetab sellele paneelile ajalehe sisse keeratud paki ja hakkab seda aegamisi lahti harutama. «Mis sul on?» – «Mul on juustu ja vorstiga.» Poola poolsuitsuvorsti rattakesed. – «Eh sind, naine on vaja võtta! Mul on kotletid, küüslauguga, kodused. Ja soolakurgike.» Ei, kaks kurgikest… Neli kotletti ja et arv oleks võrdne, neli krõmpsuvat soolakurgikest. Ja neli viilu leiba võiga…
Heitsin teki eemale ja istusin. Võib-olla on autosse midagi jäänud? Ei, kõik, mis seal oli, sõin juba ära. Jäänud on ainult kokaraamat Valka emale, kes elab Ležnjovis. Kuidas seal oligi… Pikantne kaste. Pool klaasi äädikat, kaks sibulat… ja piprake. Serveeritakse liharoogadega. Väga täpselt mäletan: väikeste biifsteekidega. «No küll on alatus,» mõtlesin ma, «sest mitte lihtsalt biifsteekidega, vaid vä-ä-äikeste biifsteekidega.» Hüppasin püsti ja jooksin akna juurde. Kusagilt alateadvuse sügavustest ujus välja: «Talle toodi tavalisi trahteriroogasid, näiteks: hapukapsasuppi, ajusid hernestega, soolakurke (ma neelatasin) ja igitavalist kihilist magusat kooki…» – «Peaks tähelepanu kõrvale juhtima,» mõtlesin ja võtsin aknalaualt raamatu. See oli Aleksei Tolstoi «Pilvine hommik». Lõin selle huupi lahti. «Kui Mahno oli sardiininoa katki murdnud, võttis ta taskust poolesaja teraga pärlmutternoakese ja jätkas sellega tegutsemist, avades plekkpurke ananassidega (paha lugu, mõtlesin ma), prantsuse pasteediga, homaaridega, millest toas teravalt lõhnama hakkas.» Panin raamatu ettevaatlikult käest ja istusin laua taha taburetile. Tuppa oli äkki tekkinud maitsev terav lõhn: küllap lõhnas homaaride järele. Hakkasin mõlgutama, miks ma pole siiani homaare proovinud. Või siis, ütleme, austreid. Dickensil söövad kõik austreid, tegutsevad kokkupandavate noakestega, lõikavad pakse leivakääre, määrivad võid peale… Hakkasin närviliselt laudlina siluma. Sellel võis näha plekke, mida polnud välja pestud. Sellelt oli palju ja maitsvalt söödud. Söödi homaare ja ajusid hernestega. Söödi väikesi biifsteeke pikantse kastmega. Söödi ka suuri ja keskmisi biifsteeke. Puhiseti täissöönult, lutsiti rahulolevalt hambavahesid…
Puhiseda polnud mul põhjust ja ma hakkasin hambavahet lutsima.
Tegin seda vist valjusti ja näljaselt, sest vanaeit seina taga hakkas voodit kriiksutama, vihaselt pomisema, millegagi kolistama ja astus äkki mu tuppa. Tal oli seljas pikk hall särk, käes aga taldrik, ning toas levis kohe tõeline, mitte väljamõeldud toidulõhn. Vanaeit muheles. Ta asetas taldriku otse minu ette ja kõmistas magusa bassiga:
«Söö, isake, Aleksander Ivanovitš. Söö, mida jumal andnud, minu kaudu sulle edasi saatnud…»
«Mis te nüüd, mis te nüüd, Naina Kiievna,» pomisesin, «miks siis oli vaja endale nii palju tüli teha…»
Ent kuskilt oli mulle juba kätte sattunud luupeaga kahvel ja ma hakkasin sööma, vanaeit aga seisis kõrval, noogutas ja muudkui kordas:
«Söö, isake, söö terviseks…»
Ma sõin kõik ära. See oli kuum kartul sulavõiga.
«Naina Kiievna,» ütlesin täiesti tõsiselt, «te päästsite mind näljasurmast.»
«Said söönuks?» küsis Naina Kiievna kuidagi tõredalt.
«Sain väga hästi söönuks. Suur tänu teile! Te ei oska ettegi kujutada…»
«Mida siin ikka kujutada,» katkestas ta mind juba täiesti ärritatult. «Said söönuks, küsisin? Noh, ja anna nüüd taldrik siia… Taldrik, ütlen, anna siia!»
«Pa… palun,» kogelesin ma.
««Palun, palun»… muudkui sööda teid siin palja «palun» eest…»
«Ma võin maksta,» ütlesin vihastades.
««Maksta, maksta»…» Ta hakkas ukse poole minema. «Aga mis siis, kui selle eest üldse ei makstagi? Ja poleks vaja olnud valetada…»
«Mismoodi – valetada?»
«Aga vaat niimoodi – valetada! Ise ütlesid, et ei hakka lutsima…» Ta jäi vait ja kadus ukse taha.
«Mis tal hakkas?» mõtlesin. Kuidagi imelik vanaeit… Äkki märkas nagi? Oli kuulda, kuidas ta rahulolematult pobisedes voodis vähkreb ja vedrusid kriiksutab. Siis hakkas eit tasakesi laulma mingit barbaarset viisijuppi: «Väherdavad, püherdavad, kõht Ivaška liha täis…» Aknast hoovas öist jahedust. Tõmbasin ennast kössi ja tõusin, et tagasi diivanile minna, ja äkki kargas mulle pähe, et olin enne magamaminekut ukse riivi pannud. Läksin segaduses ukse juurde ja sirutasin käe, et riivi katsuda, kuid vaevalt olid sõrmed jõudnud külma metalli puudutada, kui kõik hakkas mu silme ees ringi käima. Selgus, et laman diivanil, ninapidi padjas, ja koban sõrmedega külma seinapalki.
Lamasin natuke aega liikumatult, kuni hakkasin tajuma, et kusagil lähedal norskab vanaeit ja toas räägitakse. Keegi heietas õpetlikult poolihääli:
«Elevant on kõige suurem loom nende hulgast, kes maa peal elavad. Tal on kärsa küljes suur lihatükk, mida kutsutakse londiks, sest see on seest tühi ja pikerguseks venitatud nagu toru. Ta sirutab seda välja ja tõmbab kokku kõikvõimalikul viisil ja tarvitab seda käe asemel…»
Uudishimust külmaks tõmbudes pöörasin ettevaatlikult paremale küljele. Tuba oli endiselt tühi. Hääl jätkas veel õpetlikumalt:
«Vein, mida pruugitakse mõõdukalt, on seedimisele üpris hea; aga kui juua seda liiga palju, siis tekivad aurud, mis alandavad inimese mõistuseta lojuse tasemele. Olete ju mõnikord joodikuid nägema juhtunud ja mäletate seda õiglast vastikust, mida nende vastu tundsite…»
Tõusin ühe ropsuga üles ja lasin jalad diivanilt alla. Hääl vaikis. Mulle tundus, et räägiti kusagil seina taga. Toas oli kõik endistviisi, isegi nagi rippus mu üllatuseks oma kohal. Ja oma üllatuseks tahtsin ma jälle väga süüa.
«Tinctura ex vitro antimonii,» kuulutas äkki hääl. Ma võpatasin. «Magifterium antimon angelii salae. Bafilii oleum vitri antimonii aleksiterium antimoniale!»2 Kostis täiesti ilmset itsitamist. «On alles jamps,» ütles hääl ja jätkas ulgudes: «Peatselt need silmad, mis praegu veel ilmavalgust seletavad, ei näe enam päikest, kuid ärgu need sulgugu ilma õnnistava teadmiseta minu andestusest ja õndsusest… Seesinane on «Vaim ehk Kuulsa Jungi Vooruslikud Mõtted, mis on pärit tema öistest mõtisklustest». Müügil Sankt Peterburgis ja Riias Svešnikovi raamatulettides kaks rubla kausta eest.» Keegi nuuksatas. «See on kah mingi sonimine,» ütles hääl ja lausus väljendusrikkalt:
«Seisused, ilu, rikkus ja võim,
kõik selle elu naudingu-uim,
lendavad, lahtuvad, kaovad kui viiv,
oo kõdu ja õnnehetk võlts, seda tea!
Südant on närimas nakkuse piin
aga kuulsust sa kinni ei pea…»
Nüüd sain ma aru, kus räägiti. Hääl kostis nurgast, kus rippus udune peegel.
«Ja nüüd,» ütles hääl, «järgmine. «Kõik on üksainus Mina, see Mina on maailma Mina. Ühinemine teadmatusega tuleneb valguse tumenemisest, Mina kaob koos vaimsuse arenguga».»
«Ja kust see sonimine pärit on?» küsisin. Ma ei oodanud vastust. Olin kindel, et magan.
«Katkend «Upanišaadidest»,» vastas hääl valmilt.
«Mis on «Upanišaadid»?» Ma polnud enam kindel, et magan.
«Ei tea,» ütles hääl.
«Kes seal räägib?» küsisin peegli taha piiludes. Peegli taga oli palju tolmu ja surnud ämblikke. Siis surusin nimetissõrmega vasakule silmale. See oli vanaaegne moodus hallutsinatsioonide äratundmiseks, mille olin välja lugenud V. V. Bitneri köitvast raamatust «Uskuda või mitte uskuda?» Piisas sellest, et vajutada sõrmega silmamuna, ja kõik reaalselt eksisteerivad
Tinctura ex vitro Antimonii: Magisterium Antimon. Angeli Salae. Basilii oleum vitri antimonii, Alexiterium Antimoniale. Steven Blanckaert´i traktaadist «Theatrum Chimicum» (Leipzig 1694). Angeli Salae – alkeemik Angelo/Angelus Sala. «Magifterium» ja «bafilii» – tegelikult vana gooti kirjapildi «pika s-i» tõttu valesti loetud «magisterium» ja «basilii».