Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski
hetk,» ütlesin. «Võtan pliiatsi ja paberi.»
«Kurat küll,» ütles naisehääl.
Tõin märkmiku ja pliiatsi.
«Kuulan teid.»
«Telefonogramm number kakssada kuus,» ütles naisehääl. «Naiskodanik Gorõnõtš, Naina Kiievnale…»
«Mitte nii kiiresti… Kiievnale… Edasi?»
««Käesolevaga… tehakse teile ettepanek… osa võtta täna… kahekümne seitsmendal juulil… käesoleval aastal… keskööl… iga-aastasest vabariiklikust kokkusaamisest…» Kirjutasite üles?»
«Kirjutasin.»
««Esimene kohtumine… toimub… Lõssaja mäel. Riietus: paraadvorm. Mehhaanilise transpordi kasutamine… oma kulul. Allkiri… kantseleiülem… Haa… Emm… Vii».»
«Kes?»
«Vii! Haa Emm Vii4.»
«Ei saa aru.»
«Vii! Hron Monadovitš! Kas te ei tea kantseleiülemat või?»
«Ei tea,» vastasin. «Öelge tähtede kaupa.»
«Põrguvärk! Hea küll, tähtede kaupa: Viirastus-Inkubus-Ibikus… Kirjutasite üles?»
«Tundub, et kirjutasin,» ütlesin. «Välja tuli – Vii.»
«Kes?»
«Vii!»
«Kas teil on polüübid ninas või? Ei saa aru!»
«Vladimir! Ivan! Ivan!»
«Nii. Korrake telefonogrammi.»
Kordasin.
«Õige. Andis üle Onutškina. Kes vastu võttis?»
«Privalov.»
«Tervitus, Privalov! Kas teenid ammu?»
«Koerakesed teenivad,» ütlesin tigedalt. «Mina töötan.»
«No-noh, eks sa siis tööta. Kokkutulekul näeme.»
Kostsid piiksud. Panin toru hargile ja läksin tuppa tagasi. Hommik oli jahe, tegin rutakalt võimlemist ja panin riidesse. Toimuv tundus mulle erakordselt huvitav. Telefonogramm tekitas mu teadvuses kummalisi assotsiatsioone öiste sündmustega, kuigi mul polnud aimugi, mil moel. Muide, üht-teist hakkaski juba pähe tulema ja mu kujutlusvõime oli väga ärevil.
Kõik, mida juhtusin siin nägema, polnud mulle täiesti tundmatu, olin taolistest juhtudest kuskilt midagi lugenud ja nüüd mulle meenus, et analoogsesse olukorda sattunud inimeste käitumine oli mulle alati tundunud erakordselt, ärritavalt tobe. Selle asemel, et neile õnneliku juhuse läbi avanenud köitvaid perspektiive täielikult ära kasutada, kohkusid nad ära ja üritasid tavaellu tagasi pääseda. Keegi neist kangelastest isegi vannutas lugejaid kaugemale hoidma eesriidest, mis eraldab meie maailma tundmatusest, hirmutades neid vaimsete ja füüsiliste vigastustega. Ma küll ei teadnud veel, millise pöörde sündmused võivad võtta, kuid olin juba valmis neile entusiastlikult vastama.
Kondasin kopsikut või kruusi otsides mööda tuba ja jätkasin arutlemist. Need kartlikud inimesed, mõtlesin ma, sarnanevad vägagi mõne teadlase-eksperimentaatoriga, kes on väga visa, väga töökas, kuid täiesti kujutlusvõimeta ja sellepärast väga ettevaatlik. Saanud tavapäratu tulemuse, põrkab ta sellest eemale, toob rutakalt seletuseks eksperimendi ebapuhtuse ja tõukab faktiliselt eemale uue, sest on liiga tugevasti kokku kasvanud vanaga, mis mahub mugavasti ära autoriteetse teooria piiridesse. Mõtlesingi juba läbi mõningaid katseid, mida teha muutuva raamatuga (see lebas endiselt aknalaual ja oli nüüd Aldridge’i «The Last Exile»), kõneleva peegliga ja hamba lutsimisega. Mul oli paar küsimust kõuts Vassilile ja ka tamme otsas elav näkineid pakkus teatavat huvi, kuigi ajuti mulle tundus, et teda olen ma nüüd küll unes näinud. Mul pole midagi näkineidude vastu, kuigi ma ei kujuta ette, mismoodi nad saavad puude otsas ronida… kuigi teisest küljest – soomused?
Kopsiku leidsin ma telefoni alt tõrre otsast, kuid vett tõrres ei olnud ja ma suundusin kaevule. Päike oli tõusnud juba üsna kõrgele. Kusagil tuututasid autod, kostis miilitsavile, taevas ujus soliidse mürinaga mööda helikopter. Astusin kaevu juurde ning, avastanud rahuloluga seal keti otsa kinnitatud mõlgitud plekkpange, hakkasin vänta keerutama. Vastu seinu põrgeldes kadus pang musta sügavusse, kostis plartsatus ja kett tõmbus pingule. Keerasin vänta ja silmitsesin oma Moskvitši. Autol oli väsinud, tolmune ilme, tuuleklaasi kattis purukslitsutud putukate kiht. «Tuleks radikasse vett juurde valada,» mõtlesin. «Ja üldse…»
Pang tundus mulle väga raske. Kui toetasin selle kaevuservale, ilmus veest tohutu suur havipea, roheline ja üleni kuidagi sammaldunud. Hüppasin eemale.
«Jälle lo-ohistad mu turule?» ütles havi, o-tähte tugevasti rõhutades. Vaikisin jahmunult. «Anna mulle o-ometi rahu, va täitmatu! Kaua võib?.. Jõuan just pisut rahuneda, valmistun puhkama ja natuke tukkuma – juba tema vinnab jälle! Ma pole ju enam noor, vaat et sinust vanemgi… Lõpused pole kah enam need…»
Oli väga imelik vaadata, kuidas ta räägib. Täpselt nagu nukuteatri havi avas ja sulges ta oma hambulisi lõugu ebameeldivas mittevastavuses tekitatavate helidega. Viimase lause ütles ta, lõualuud kramplikult kokku surutud.
«Ja õhk on mulle kahjulik,» jätkas havi. «Vaat kui kärvan maha, mis sa siis tegema hakkad? Kõik tuleb su lollist eidelikust ihnsusest… Muudkui korjad kopikat, aga mille jaoks – ise kah ei tea… Kuidas sa viimase reformiga kõrbesid, ah? No vot! Aga katariinadega? Kleepisid pärast nendega kirstuseinad üle! Aga kerenkatega5, kerenkatega? Nendega sa kütsid ju ahju…»
«Vaadake,» alustasin, kui olin pisut toibunud.
«Oi, kes see on?» kohkus havi.
«Ma… Ma olen siin juhuslikult… Kavatsesin ennast natuke pesta.»
«Või pesta! Aga mina mõtlesin, et jälle vanamoor. Ma ei näe ju hästi – vana olen. Ja räägitakse, et ka murdumiskoefitsient olevat õhus hoopis teine. Tellisin endale küll õhuprillid, aga kaotasin ära, ei leia enam kuskilt… Aga kes sina siis oled?»
«Turist,» vastasin lühidalt.
«Ah turist… Aga mina mõtlesin, et jälle vanamoor. Sest mis ta küll minuga teeb! Püüab kinni, lohistab turule ja müüb seal maha, et justkui uhhaa jaoks või. Noh, ja mis minul siis üle jääb? Muidugi räägin ostjale: nii ja naa, lase mind väikeste lapsukeste juurde tagasi – kuigi mis väikesi lapsukesi minul enam – need, kes veel elus, pole ammu enam lapsukesed, vaid juba vanaisakesed. Sina lased mu lahti, aga mina teenin sind, ütle ainult: «Havi käsul ja, nojah, minu soovil». No ja lasevadki minema. Mõned hirmust, mõned headusest, aga mõned ka ahnusest… Vaat, ujudki siis jões ringi – külm on, reuma vaevab, jõuad just kaevu tagasi ronida, aga vanamoor pangega juba kõpsti kohal…» Havi kadus vette, mulistas natuke ja pistis jälle pea välja. «Noh, mida sa palud siis, tubli mees? Ainult küsi midagi lihtsamat, muidu tahavad mingeid televiisoreid, transistoreid… Üks läks päris segaseks, ütles: «Täida minu eest metsalangetamise aastaplaan.» Pole mul enam see vanus, et puid saagida…»
«Nojaa,» ütlesin. «Aga televiisori te siis, tähendab, ikkagi saate hankida?»
«Ei saa,» tunnistas havi ausalt. «Televiisorit ei saa. Ja seda… kombaini koos plaadimängijaga kah ei saa. Pole mul nendesse usku. Sa küsi midagi lihtsamat. Ütleme näiteks seitsmepenikoormasaapaid või nähtamatuks tegevat mütsi… Ah?»
Minus juba tärganud lootus, et pääsen täna Moskvitši määrimisest, hajus.
«Te ärge muretsege,» ütlesin havile. «Mul polegi üldiselt midagi tarvis. Lasen teid kohe lahti.»
«Ja ongi hästi,» lausus havi rahulikult. «Armastan selliseid inimesi. Näe, hiljuti kah siin… Keegi ostis mu turul ära, eks lubasin talle kuningatütart. Ujun mööda jõge, ei tea muidugi, kuhu häbi pärast silmi panna. Noh, eks
Tegelane N. Gogoli samanimelisest jutustusest. Väga kole ja võimas koletis, kes kamandas pisemaid vaime ja kolle. Viiga võitles äpardunud üliõpilane Homa Brutus.
Katariinad – Katariina II aegne sajarublane; kerenka – Kerenski rubla, Ajutise valitsuse 1917. aastal välja antud rahatäht, mida kutsuti peaminister Aleksandr Kerenski järgi.