Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski
Ette sattusid ka mõned räpased raudustega tellishooned, mille väljanägemine tõi mu mälusügavustest välja pooltuttava sõna «magasiait». Tänav oli sirge ja lai ning selle nimi oli Rahu prospekt. Eespool, keskusele lähemal, paistsid kahekorruselised tuhaplokkidest majad avatud skväärikestega.
«Järgmine põiktänav paremale,» ütles kühmnina.
Panin suunatule sisse, pidurdasin natuke ja pöörasin paremale. Tee oli siin rohtunud, kuid ühe värava ees seisis ninapidi uhiuus Zaporožets. Majanumbrid rippusid väravate kohal ja numbreid võis roostes siltidelt vaevu välja lugeda. Põiktänavakesel oli peen nimi: «Lukomorje tn». See oli kitsas ja pressitud raskete vanaaegsete plankude vahele, mis pandi püsti arvatavasti juba sel ajal, kui siin veel rootsi ja norra mereröövlid ringi hulkusid.
«Stopp,» ütles kühmnina. Vajutasin pidurit ja ta kopsas jälle ninaga vastu püssirauda. «Nüüd on nii,» ütles ta nina hõõrudes. «Teie oodake siin, aga mina lähen ja korraldan kõik ära.»
«Tõesti, pole vaja,» ütlesin viimast korda.
«Jutt jätta. Volodja, hoia teda sihikul.»
Kühmnina ronis autost välja ning pressis küüru tõmbudes ennast madalast jalgväravast sisse. Kõrge halli plangu tagant polnud maja nähagi. Värav oli küll täiesti fenomenaalne, umbes nagu veduridepoos, roostes raudhingedel, mis kaalusid vähemalt puuda. Lugesin jahmunult silte. Neid oli kolm. Vasakul väravapoolel hiilgas rangelt paksu klaasi taga soliidne sinine hõbetähtedega tahvel:
Paremal väravapoolel oli kõrgemale kinnitatud roostes metalltahvlike: «Lukomorje tn., maja nr 13, N. K. Gorõnõtš», selle all ilutses vineeritükk, millele oli tindiga vinka-vonka kirjutatud:
«Milline KASS?» küsisin ma. «Kaitsekomitee Sanitaarsõlm?»
Habemik itsitas.
«Peaasi – ärge muretsege,» ütles ta. «Meil on siin kentsakavõitu, aga kõik saab korda.»
Ronisin autost välja ja hakkasin tuleklaasi nühkima. Pea kohalt kostis äkki mingit kohmitsemist. Tõstsin pilgu. Mugavamat asendit otsides mahutas end väravale pirakas – ma polnud sellist kunagi näinud – musta-hallilaiguline kõutsivolask. End istuma seadnud, vaatas ta mulle kollaste silmadega täissöönult ja ükskõikselt otsa. «Kiss-kiss-kiss,» ütlesin masinlikult. Kõuts avas viisakalt ja külmalt hambulised lõuad, tõi kuuldavale käheda kurguhäälitsuse, siis aga pöördus ära ja hakkas jälgima õuel toimuvat. Plangu tagant kostis kühmnina hääl:
«Vassili, mu sõber, lubage teid tülitada.»
Riiv kriiksatas. Kõuts tõusis ja sukeldus hääletult õue. Värav hakkas raskelt kõikuma, kostis õudustäratav krigin ja ragin ning vasak väravapool avanes aegamisi. Ilmus kühmnina pingutusest punetav nägu.
«Heategija!» kutsus ta. «Sõitke sisse!»
Istusin jälle autosse ja sõitsin tasakesi õuele. Õu oli avar, selle sügavuses seisis paksudest palkidest maja, aga maja ees ilutses maani okste ja mõõtmatu tüvega tamm, suur, tugev ja lopsaka krooniga, mis varjas katust. Kiviplaatidega sillutatud teerada viis värava juurest maja poole, tehes ringi ümber tamme. Rajast paremale jäi köögiviljaaed, vasakul aga kõrgus õuel väravaga kaevumajake, iidsusest mustaks tõmbunud ja samblaga kaetud.
Parkisin auto natuke eemale, seiskasin mootori ja ronisin välja. Habemik Volodja ronis samuti välja, toetas püssi vastu autot ja hakkas seljakotti sättima.
«Noh, oletegi kodus,» ütles ta.
Kühmnina sulges krigina ja raginaga väravat, mina aga tundsin ennast küllaltki ebamugavalt, vahtisin ringi ega teadnud, mida teha.
«Näe, siin on ka perenaine!» hüüatas habemik. «Tervist teile, vanaemake Naina auväärt Kiievna!»
Perenaine võis olla rohkem kui saja aastane. Ta tuli meie poole aegamisi, jändrikule oksataolisele kepile toetudes ja kalossidega viltides jalgu järele vedades. Nägu oli tal tumepruun; kortsuhunnikust sirutus ette- ja allapoole kõver terav nina nagu jatagan, silmad aga olid tuhmid ja kahvatud, justkui kaega varjatud.
«Tervist, tervist, lapselapsuke,» lausu ta ootamatult kõlava bassiga. «Temast siis, tähendab, saabki uus programmeerija? Tervist, isake, tere tulemast!..»
Kummardasin, mõistes, et tuleb suu pidada. Lõua alla sõlme seotud mustale kitsevillast rätikule lisaks kattis eide pead lustakas kapronpearätt, millel olid värvilised pildikesed Atomiumist ja mitmes keeles kirjad: «Rahvusvaheline näitus Brüsselis». Lõual ja nina all turritasid hõredad hallid karvatüükad. Seljas oli eidel varrukateta vatijopp ja must kalevist kleit.
«Vaat niimoodi, Naina Kiievna!» ütles kühmnina lähemale astudes ja pihkusid roostest puhtaks pekstes. «Tuleb meie uuele töötajale kaheks ööks koht leida. Lubage teile tutvustada… m-m-m…»
«Pole tarviski,» ütles vanaeit, mind teraselt uurides. «Näen ise. Privalov, Aleksander Ivanovitš, tuhat üheksasada kolmkümmend kaheksa, mees, venelane, ÜLKNÜ liige, ei, ei, ei ole osalenud, ei ole, ei ole, aga ees ootab sind, kallike, kauge tee ja asjaajamine kroonu majas, aga kartma pead sa, kullake, punase peaga halba inimest, aga anna mulle nüüd mündike, magusake…»
«Khm!» ütles kühmnina valjusti ja eit vakatas.
Valitses ebamugav vaikus.
«Võib lihtsalt Sašaks kutsuda…» pressisin varem väljamõeldud lause endast välja.
«Ja kuhu ma ta siis panen?» küsis eit.
«Tagavarakohale muidugi,» ütles kühmnina mõnevõrra ärritunult.
«Ja kes vastutama hakkab?»
«Naina Kiievna!..» müristas kühmnina provintsitraagiku häälega, haaras vanaeidel käe alt kinni ja hakkas teda maja poole vedama. Võis kuulda, kuidas nad vaidlevad: «Me ju leppisime juba kokku!..» – «Aga kui ta midagi ära virutab?..» – «Tasem ometi! See on ju programmeerija, saate aru? Komnoor! Teadlane!..» – «Aga kui hakkab hambavahet lutsima?..»
Pöördusin piinlikkust tundes Volodja poole. Volodja itsitas.
«Kuidagi ebamugav on,» ütlesin.
«Ärge muretsege, kõik läheb väga hästi…»
Ta tahtis veel midagi lisada, ent vanaeit röögatas äkki metsikult:
«Aga diivan! Diivan!..»
Võpatasin ja ütlesin:
«Teate, ma vist sõidan nüüd ära, eks?»
«Sellest ei saa juttugi olla!» ütles Volodja otsustavalt. «Kõik saab korda. Eit tahab lihtsalt altkäemaksu saada, aga meil Romaniga pole sularaha.»
«Mina maksan,» ütlesin. Nüüd tahtsin juba väga ära sõita, ma ei kannata silmaotsaski selliseid materialistlikke jamasid.
Volodja raputas pead.
«Mitte mingil juhul. Näe, ta tulebki juba. Kõik on korras.»
Kühmnina Roman tuli meie juurde, võttis mul käest kinni ja ütles:
«Noh, kõik saigi korda. Lähme.»
«Kuulge, kuidagi ebamugav on,» ütlesin. «Ta ei ole lõpuks ju kohustatud…»
Kuid me läksime juba maja poole.
«On kohustatud, on kohustatud,» pomises Roman.
Tegime tamme ümber poolringi ja läksime tagatrepi juurde. Roman tõukas dermatiiniga ülelöödud ust ning me sattusime avarasse ja puhtasse, kuid halvasti valgustatud esikusse. Vanaeit ootas meid, käed kõhule risti pandud ja huuled kokku surutud. Meid nähes kõmistas ta kättemaksuhimuliselt:
«Aga allkirjake andku kohe!.. Et nii ja naa: et olen selle ja selle asjakese kõnealuselt isikult vastu võtnud, kes on eespoolnimetatu allakirjutanule üle andnud…»
Roman hakkas tasakesi