Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver
muud midagi. Poliitikat jagad nagu hani.»
Suurkask sellega ei oleks leppinud, aga mis sa Tuuraga teed – liiga suur, liiga tugev. Kes tema arvamust ei arvesta, saab lahmida. Nii vaikis ka Suurkask nüüd mõne hetke ja ronis siis rõhutatud ükskõiksuse ja aeglusega pingilt maha.
Peeter jälgis seda pealtnäha absoluutselt rahuliku näoga ning laskis kuuldavale ainult rahuloleva ümina. Pinge oli langenud.
Poisid hakkasid juba laiali valguma, kui Peeter käe üles tõstis.
«Pidage. Pärast esimest tundi koguneme kõik alla õuele.Tuleb ülekooliline demonstratsioon.»
Ettepanek võeti üsna üksmeelse ägedusega vastu.
«Ausammast me enam ei päästa. Aga need, kes seal praegu kive lahti kangutavad, peksame laiali,» kuulutas Peeter sünge tõsidusega.
«Kas tüdrukud tulevad ka?» küsis keegi heleda häälega.
Peeter muigas õelalt.
«Kui te vedelaks ei löö.»
Anti trügis teiste vahelt läbi ja astus Peetri ette.
«See lollus jääb ära.»
«Kes sina oled?» päris Peeter nõretava põlglikkusega.
«Kas sa ei tea?» küsis Anti vastu.
«Jõuan mina iga punaste sabarakku tunda.»
«Mina pole punaste sabarakk, ma olen ise punane, sa peaksid teadma,» lausus Anti külmalt. Ta seisis nii kindlameelselt otse Peetri nina all, et too nagu veidi kohmetus.
«Ja mis siis?»
«Klassisõja mälestusmärgi mahavõtmine oli vajalik samm. Ja mingisugust meeleavaldust meie ei korralda.»
«Kae, räägib nagu miitingul. Mis sulle seal punases köögis sisse söödetakse, et sa nii terane oled?»
Peeter rääkis üleoleval, lõõpival toonil, aga oli selgesti näha, et ta Antit respekteeris. Või mis respektist siin rääkida – lihtsalt kartis.Anti seisis endiselt tema ees, käed taskus, ja kordas:
«Demonstratsiooni ei tule.»
«Huvitav, kuidas sa seda takistada mõtled?» küsis Peeter ähvardavalt. «Kutsud sõbrad kuulipildujatega appi?»
«Kuulipildujaid pole teie jaoks tarvis.Teile aitab vähemastki.»
Anti pööras korraga Tuurale selja ja läks ukse poole.Aga nüüd vabanes Peeter nagu kammitsast ja oli tal kohe kannul. Tema suured kondised sõrmed rabasid Antil kraest ja tõmbasid ta tagasi.
«Lähed üles andma?»
«Muidugi. Kui te ise aru ei saa, peab keegi teile ju aru pähe panema.»
Mõlemad mõõtsid teineteist teraskalkide pilkudega.
«Minuga sa ära naljata, poisike,» lausus Peeter läbi hammaste. «Ma ei ole sul Suurkask.»
«Ühesugused lollid olete mõlemad.»
Niisugust jultumust Peeter ilmselt ei oodanud, ta kael tõmbus jämedaks rulliks nagu härjal. Mõtlesin, et nüüd ongi kaklus käes, aga veel hoidis Peetrit mingi nähtamatu pidur tagasi. Ta astus ainult lähemale, rabas Antil kurgu alt kuuehõlmadest kinni ja tõmbas ta ainsa liigutusega enda vastu.
«Pea ainult ühte meeles, sina punane – kui sa mõtled siin kellegi peale kaebama minna, siis löön su raisa maha.Täpselt maha.»
Tema nägu oli neid sõnu öeldes nii vali ja nurgeline, et kõik mõistsid: Peeter ei tee nalja, Peeter lööb Teeääre Anti tõepoolest maha nagu kassipoja. Midagi sellest veendumusest paistis kanduvat ka Antisse, sest ta suunurgad tõmblesid korraks ja nägu läks kahvatuks. Ta võttis Peetri randmetest ja surus need ootamatu jõuga aeglaselt allapoole.
«Mis sa rebid, lõhud riided ära.»
«Mis sust lõhkuda, laguned ise,» vastas Peeter tumedalt ja tõukas teise eemale.
Enam ei öeldud sõnagi, kohe helises ka kell ja kõik läksid pinkidesse.
Tund läks mööda kivises rahus. Kui õpetaja kella kuuldes ilmse kergendusega klassist põgenes (see oli tõepoolest põgenemine), astus Peeter ette.
«Nüüd alla. Marss.»
Kõik valgusid ärevalt, kuid väliselt liialdatud mõõdukusega ukse poole. Klassi jäid ainult Anti jaVilma.
Ma nagu pidin Anti poole vaatama, ka tema pilk oli just minule suunatud ja ma seisatasin tahtmatult enne väljumist.
«Ja sina lähed ka?» lausus ta vaikselt.
Mul oli ebamugav, oli piinlik ja tusane tunne. Vastasin sellest ülesaamiseks rabedalt: «Mis see sinu asi on!» ja läksin kähku teistele järele.
Hoovil oli koos juba sadakond poissi ja tosin tüdrukut. Nähtavasti oli see ülekooliline üritus. Keegi ei öelnud õieti midagi, aga kui meie oma klassiga alla jõudsime, pöördusid kõik korraga värava poole nagu sõjaväes ja hakkasid minema.
Astusin inertselt teiste kõrvale, mul polnud korraga mingit õiget tuju minna, hirm puges nahka.
Mis siis, kui meid äkki tõesti kuulipildujatega vastu võetakse? Tagasi minna ei olnud enam võimalik, siis oleksin ma enda avalikult Anti poolele asetanud. Nii ma astusingi, tundes kogu aeg tükki kurgus.
Värava vahel langes kellegi käsi mulle äkki õlale. Võpatasin kohkunult. See oli Peeter.
«Mine tagasi.»
«Miks?»
«Mine.»
«Mis õigusega sa…»
Peetri nägu polnud vaenulik, pigem tundetu.
«Ega ma su kohta midagi ei ütle. Suurkase plära ei maksa midagi. Aga kaasa ära tule – lõpuks oled ju ikkagi klassiorganisaator.»
Kummaline, nüüd tahtsin ma kõigest hingest minna.
«Sa ei tohi mind keelata! Ma olen ju…»
Peeter lükkas mu kõvasti, järsult kõrvale.
«See on meie asi.Ära poe ilmaaegu. Meiega sa ei tule!»
Jäin seisma. Olin ühtaegu solvunud, hingepõhjani solvunud, ja samas hingitses kuskil sügaval lunastav teadmine, et hädaohtlik käik jääb tegemata. Vihkasin ennast selle arguse, selle kahepalgelisuse pärast, keerasin kannalt ringi ja läksin klassi tagasi.
Trepil tulid vastu jahmunud õpetajad, kõik oli toimunud nii kiiresti, salaja, et nad alles nüüd õpetajatetoa aknast mäe poole liikuvat kolonni märkasid.
«Kuhu nad läksid?»
Ma ei vastanud, astusin lihtsalt teelt, läksin oma rada edasi.
Kui ma klassi ukse avasin, vaatasid Anti ja Vilma mulle üllatunult otsa. Kumbki ei öelnud sõnagi ja mul oli jälle väga ebamugav tunne. Suundusin oma pingi juurde, istusin ja püüdsin näida ükskõikselt rahulikuna. See ei petnud Antit, ta silmitses mind tükk aega ja lausus siis külmalt:
«Nii et vedelaks lõid?»
Ta tabas nii täpselt märki ja oli samal ajal mu meelest nii ülekohtune, et ma üles kargasin ja karjusin:
«Mis sa minust tahad?»
Anti vastas peaaegu silmapilkselt: «Sinust ei olegi midagi tahta.»
Ta pöördus akna poole.Tema eeskujule järgnes kohe kaVilma. Istusin alandatult pinki ja vahtisin enda ette lauale.
Kes ma olen? Kuhu ma kuulun? Kas ma üldse kuhugi kuulun? Miks niihästi Anti kui Peeter mind eemale tõrjuvad? Miks keegi mind enda hulka ei võta?
Demonstratsioon lõppes haleda lüüasaamisega. RO mehed ajasid poistejõugu paari minutiga laiali. Enne koolipäeva lõppu viidi kaks viimase klassi poissi mundris meeste poolt ära. Sosistati, et need kaks olid selle mõtte algatajad. Kooli kohale langes sünge vari.
*
Minu isa lõi mind. Esimest korda elus. Lõi täie