Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver
ta ülepea on, et lõppude lõpuks ei taha ma tema pärast koolis iga päev sõimata ja mõnitada saada. Ja siis ta lõigi.
Mille eest? Milles mina siis süüdi olen?
*
Koolis oli komnoorte organiseerimiskoosolek. Meile kõigile üllatuseks selgus paar päeva enne seda, et klassis on juba kaks selle ühingu liiget – Anti jaVilma.
Suurkask ütles seda kuuldes: «Ahaa…» ja tegi lõuaga Tuura poole mõistaandva nõksaka.
Ausamba-demonstratsiooni päev, mil nad riidu läksid, oli nad tegelikult sõpradeks teinud. Tuura Peeter mõmises möönvalt ja kinnitas pilgu pilkalt ning teravalt Antile, seejärelVilmale.
«Kuradi… äraandjad!» pomises ta vaevu kuuldavalt.
«Miks?» küsisin mina ootamatu julguse ja jultumusega. «Nad pole ju kedagi ära andnud.»
Peeter ei teinud algul kuulmagi, pööras siis pikkamööda pilgu minule ja ma tundsin, et see oli niisama kalk ja halastamatu kui neile vaadates.
«Sinu arvates siis ei ole,» ütles ta venitades. See polnud küsimus, see oli konstateering. Mul käis külm judin üle selja, ruttasin seletama:
«Ma tahtsin öelda, et…»
«Taha vähem öelda. Sinu arust siis vaenlase poole üleminek ei ole äraandmine?»
«Mis vaenlased nemad on?» püüdsin end päästa. «Üheksa aastat koos koolis käidud, sa ju tunned neid!»
«Tunnen,» vastas Peeter rõhuga. «Mina tunnen. Tuleb välja, et sina ei tunne.Asjatult astusin su eest välja, Suurkasel oli õigus. Aga hoia oma nahk, nalja me sinusugustega ei mõista.»
«Mis sa jampsid,» ütlesin pelglikult. «Ega siis…»
Peeter tegi käega järsu, resoluutse liigutuse.
«Pea mokk maas. Parem, kui sa teise pingi otsid. Minul on vastik sinu kõrval istuda.»
Käsk oli lõplik, tundsin, et nüüdsest peale valitseb minu ja Peetri vahel sõda. Vaatasin hirmuga klassis ringi. Kõik pingid olid täis, ainult kõige esimeses reas seisis parempoolne päris tühjalt. Kuidas ma lähen sinna?
Vahetunnil surusin hirmu ja häbi maha, astusin Anti juurde. Tema kõrval tukkus klassi kõige vaguram poiss, klaverimängija ja luuletaja, kes ennast igast vaidlusest hoolega kõrvale hoidis. Ehk annab siin kuidagi kokku leppida, vaevalt Antigi niisuguse naabriga rahul on. Me oleme ju koos üles kasvanud, koos mänginud…
Aga Anti vastus oli selge ja lühike:
«Minul on juba pinginaaber.»
Läksin tunni alates uuesti Peetri kõrvale.Ta ei protesteerinud, ütles ainult läbi hammaste:
«Ma rääkisin tõsiselt. Annan tänase päeva aega, siis viskan su ise välja.»
Ma ei püüdnud enam vastu vaielda, mu jõud oli otsas.Tõusin tummalt, võtsin oma asjad ja läksin üksinda tühja pinki.
Tuli füüsika tund, vana Remmel ei pannud ümberistumist algul tähelegi. Alles laua taga seistes ja harjumust mööda oma taskuraamatu järgi nägusid kontrollides märkas ta mind. Kaua, üsna kaua rändasid ta silmad minult Peetrile, siis tervele klassile.Ta mõistis – ja naeratas korraga mulle. Veidi vanainimesliku väsimusega, aga soojalt ja julgustavalt. Kuidas see mõjus! Tema toetas mind. Niisugusel hetkel oli mulle rohkem kui kunagi varem toetust vaja.
Klass ei teinud minu ümberkolimisest väljagi, kuulsin ainult, kuidas Suurkask Peetrile tunnustavalt ütles:
«Täitsa mees. Ammu oleks tulnud kuradi pugeja esimesse pinki asumisele saata. Las lipitseb seal punaste ees, paistab rohkem silma.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.