Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver
maksta ei jõua,» poetas isa vaikselt.
Parameel vaatas isale suurte silmadega otsa ja küsis laia häälega:
«Kelleks te mind õige peate, kallis härra Alavain? Kas olen üürist sõnakestki rääkinud?»
Ja põrutas edasi:
«Missugused ajad meil praegu on, seda teate isegi. Kriis mis kriis, aina lase töölisi lahti, vaata, et kuidagi ots otsaga kokku tuled. Ei saa ööselgi sõba silmale, muudkui mõtle ja nuputa.»
Isa kiitis kohmetult takka, sest ega temagi vist aru saanud, kuhu Parameel sihib.
«Sihukesel ajal on jube elada,» kinnitas Parameel ja tõmbas käega üle kiilaspea, mis tal kogu aeg läigib, nagu oleks alatasa higist märg. «Jumal ise näeb, kuidas ma teie palka tõsta tahaksin, kallis Alavain, aga mis sa, hing, teed. Mis töölistel viga – saavad iga kuu oma kindla kopika ja elavad. Aga vaene Parameel peab ööd ja päevad läbi rehkendama ja sehkendama, kust see raha kõik välja tuleb. Ja töölised veel lõugavad – Parameel on kurnaja, Parameel on vereimeja! Aga kust nemad oma palga saaksid, kui mina vabriku eest ei hoolitseks? Kui mina pankrotti lähen, siis on nemad koos oma lapseväntsudega puha näljas, sulaselges näljas ja viletsuses! Aga kas keegi selle peale mõtleb? Kas keegi oskab üldse majanduslikult mõelda? Aina streikida, aina mässata tahavad!»
Isa noogutas ja koogutas jälle ja ma mõtlesin, et küllap Parameel temast ikka päris kõvasti lugu peab, kui tuleb siia oma muresid kurtma. Siis koukis Parameel põuetaskust suure valge ninarätiku, nuuskas pikalt ja ütles:
«Sellepärast ma otsustasingi, kallis Alavain, et kui ma teile tubli ja ustava töö eest küll praegu palka juurde panna ei saa, siis vähemalt korterihädast vean välja. Palju te mulle siin maksate?»
«Kümme krooni,» vastas isa kartlikult.
«Siis jäägu ka edaspidi kümme,» teatas Parameel pidulikult. «Uues majas on teil kolm ilusat tuba. Ja kolimise mure tahan ka teile kergemaks teha.»
Ja ennäe imet – tõmbas taskust nipsti kakskümmend krooni ja toppis isale pihku.
«Võtke, võtke. Kolimine on kallis lõbu. Kolm korda kolida või korra paljaks põleda teeb üks välja. Ja vaadake, et te mu varrudele kutsute. Kui tahate, hakkan vaderiks.»
Niiviisi siis uue korteri asi ära otsustatigi. Kuid nüüd oli jälle ema see, kes nurisema hakkas – suur korter nõuab igavese hulga uut mööblit ja kust see ikka kõik võetakse.
Isa kuulas, kuulas ja raksas siis äkki:
«Mis imelik inimene sina küll oled? Sul on ühtelugu nagu kahju, et meil paremini hakkab minema!»
«Me ajaksime ka siin läbi.»
«Ajaksime läbi!» osatas isa. «Sinul on ju lausa teenijatüdruku iseloom – kui ainult kuidagi ära elaks! Iga mõistlik inimene püüab elus edasi, püüab kaugemale ja kõrgemale sealt, kus ta on!»
«Eks seda näe, kui kõrgele või kaugele me lendame,» vastas ema kalgilt. «Ega elu veel elatud ole.»
Isa vaatas minu poole nagu abi otsides.
«Kas sina,Villem, tahad uude korterisse minna? Suuremasse ja ilusamasse?»
Minul oli ausalt öeldes jumala ükskõik, mis mul siingi viga. Aga kolimine ise oli uus ja põnev asi, ja miks me ei võiks minna, kui isa nii kangesti tahab ja kui üürigi ei tõsteta.
Ütlesin lühidalt:
«Tahan küll.»
«Noh, näed sa – poisil on rohkem aru peas kui sinul,» ütles isa üleolevalt ja läks välja. Uksel heitis veel tagasi:
«Metsaülemast vend sul alati viilib ja närib hinge kallal, et mina ei oska elada. Las näeb siis ka kord, et tema see kõige targem pole.»
Nii me kolisimegi, tükk maad kesklinnale lähemale.
Korter on tore küll – maailmatu suured toad, kõrged laed ja heledate tapeetidega seinad ja puha. Vesi käib sisse ja välja, pööningul pidi vägev paak olema. Parameeled ise elavad maja teises otsas, kus on eraldi sissekäik.
Jõululaupäeval saime lõpuks pisikese poisi kah kätte. Isa tahtis talle Parameele auks Eduard nimeks panna, aga ema ütles kindlalt, et poiss peab saama tema kadunud venna nime, kes viimases sõjas kuskilVõrumaal landesveeri poolt maha oli lastud, ega andnudki järele.Et tema on kadunud velje nime juba minule tahtnud panna ja üleüldse valivad poegadele nime emad ja tütardele isad.
Nii ristiti siis minu vend lihtsalt Jaaniks.Põngerjal endal poleks vigagi, kui ta nii arutult ei kisaks. Päris meeldiv on kuulda, kuidas isa kinnitab, et mina küll sihuke metsaline polevat olnud. Et mina lamanud ilusasti vagusi nagu mees muiste ja teinud ainult siis häält, kui vajadused nõudnud.
Ema ei vasta harilikult midagi, paps lisab pehmema tooniga, et las õige karjub pealegi – mida marulisem hing sees on, seda paremini jaksab selles näruses maailmas läbi lüüa.
Diia, kes nüüd kategooriliselt nõuab, et ma teda Dianaks pean kutsuma, ütleb, et just niisugused on nad kõik ja et tema vend, kes praegu juba ringi tatsab, olnud alguses täpselt niisama suur kisakõri.
Igatahes paistab meie elamine joones olevat. Vana Parameel pistab vahel õue peal mulle viis või kümme senti pihku ning käsib kommi osta, sest ma olevat arukas ja tubli poiss.
Ehkki ma oma ema väga hoian, teen ma kindla otsuse tulevikus rohkem isa tegusid ning õpetusi tähele panna.
ÜHEKSAS KÜÜNAL
Ma käin koolis. See amet on omamoodi huvitav ja omamoodi igav, nii kuidas kunagi just juhtub olema.
Kus koolimaja asetseb, seda teadsin ma juba ammu, sest isal oli veider komme mind sealt aeg-ajalt mööda talutada ja väga piduliku häälega seletada, et siin seisab see maja, kus mulle hakatakse õpetama igasugust tarkust, mis minust väärtusliku inimese teeb.
Niisugune jutt ajas mu jälle segadusse, sest kodus põhjas isa alatihti üht oma kaasametnikku ja kinnitas, et haritud loll on palju hullem kui harimatu loll ja et kooliharidus ei anna inimesele mitte tuhkagi, kui ta ise loomu poolest haritud või tark või intelligentne ei ole. Üldse on mulle isa jutust juba tükk aega selge, et kahe jalaga maa küljes seismiseks ja muudkui edasi trügimiseks on vaja hoopis midagi muud kui haridust, mida võib tõestada kas või asjaolu, et Parameel oma kolme klassi külakooliga jõukaks vabrikandiks on trüginud, terve kari haritud mehi aga tema juures lihtsalt töölisteks on ja alluvad koguni isalegi, kes oma läbi häda lõpetatud kuue klassiga ka just kõrgesti haritud inimeste lahtrisse ei kuulu.
Iseenesest mõista ei hakka ma koolitarkuse propagandale muidugi vastu vaidlema, sest kuigi muna võib olla targem kui kana või kukk, on võim sellessinatses maailmas ikkagi kanade ja kukkede käes, ehk nagu isa ütleb, kel vägi, sel võimus, kel võimus, sel õigus, nagu olevat kirjutanud eesti kirjanik EduardVilde oma romaanis «Mahtra sõda».
Nii mind siis aeg-ajalt talutati mööda sellest tähtsast majast, mille uksele on nikerdatud kaks suurt lõvipead. Nende tähendus on mulle siiani arusaamatuks jäänud. Pikema mõtlemise järel leidsin, et nad võivad kuulutada kolme asja:
a) et siin majas koheldakse inimesi nagu lõvisid;
b) et neid tahetakse kasvatada lõvideks;
c) et see on hoiatus – ärge saage lõvideks.
Lõpliku otsuse tahtsin ometi langetada alles siis, kui ma ükskord üle koolimaja läve astun.
Tähtis päev koitis oma ajal, ja kuigi mulle koolitee juba tublisti taldadesse oli kulutatud, tuli ema mind siiski saatma. Pentsik küll – iga päev käisin üksinda poes ja vahel isegi raudteejaamas lehte toomas, aga nüüd arvati vajalikuks mind kättpidi koolimajja tirida, nagu võiksin ma tee peal kaotsi minna või nagu ähvardaksid inimest just kooliteel igasugused hädad ja ohud. Minu piinlikkust ja tusameelt leevendas siiski mõnevõrra see, et ka teiste haridusjanuliste vanemad ei paistnud targemad olevat. Suur riietehoid oli paksult emasid täis, nagu oleks nendel märksa suurem igatsus koolitarkuse järele kui lastel, kelle hulgast