Iga kodu esmaabi ABC. Mare Liiger

      Selle raamatu kirjutamiseks andis tõuke aastakümnetepikkune töö kiirabis ning esmaabikoolitaja tegevus. Oma töös puutume me liiga sageli kokku olukorraga, kus sekundid võrduvad miljonite hukkunud ajurakkudega ja neid sekundeid on enne kiirabi saabumist möödunud liiga palju.

      Meil on meeldiv ülesanne õpetada inimesi esmaabi andma, kuid me saame oma õpilastelt ka väärtuslikku tagasisidet paljude väärarvamuste ning abistajate hirmude ja kõhkluste kohta. See raamat püüab vastata paljudele küsimustele, aga veel olulisem, me tahame anda ustava abimehe, mis võiks kergendada ja julgustada inimest õigesti käituma rohkem või vähem kriitilistes situatsioonides. Meie sooviks oli kirjutada raamat, mis oleks toeks inimeste abistamisel, veel enam – aitaks õigesti abistada.

      Selleks, et sooritada maailma suurim ime – päästa elu –, on vaja kaastundlikku südant, head esmaabikoolitust ja raamatut, et õpitut meenutada. Meie suureks sooviks on, et see raamat koos kvaliteetsete esmaabivahenditega kuuluks iga esmaabiandja põhivarustusse ja julgustaks kodus ka murelikku pereema.

      Austusega

      Mare Liiger ja Margit Pärn

      HÄDAABIKUTSE

      112

      Kiirabi on loodud selleks, et aidata inimesi eluohtliku haigestumise, mürgistuse või vigastuse korral (eluohtlikud traumad, liiklusavariid, ägedad haigestumised, nagu müokardiinfarkt, äkksurm, sisemine verejooks jm) ning kui vaja, transportima abivajaja haiglasse.

      Haigetele, kelle elu ei ole ohus, on ette nähtud erakorralise meditsiini osakond või perearsti- (või – õe) keskus, kuhu haiged saavad ise kohale minna.

      Kui sul on soov pidada nõu arstiga, vali üleriigiline number 1220 või helista päeval oma perearstile. Lastearsti tasuline nõuandetelefon 1599 töötab 08:00–24:00.

      Häirekeskus (112) on üleriigiline hädaabinumber, kuhu laekuvad Eestist kõik hädaabiteated (tulekahjud, kuriteod, liiklus- ja keemiaõnnetused jne). Hädaabikutseid võtavad vastu meditsiinilise erihariduseta päästekorraldajad. Häirekeskus töötleb hädaabiteateid lähtudes eluohtlikkusest. Teate alusel saadab päästekorraldaja sündmuskohale erinevate teenistuste ekipaaže (päästeteenistus, keemiarühm, politsei, kiirabi). Häirekeskus juhendab sündmuskohal viibijat esmaabi andmisel, vajaduse korral ühendab kõne valves olevale arstile. Kõigi nelja Eestis tegutseva häirekeskuse kohta on korraga valves ainult üks arst, seetõttu võib ootejärjekord tema konsultatsiooniks olla väga pikk. Teistel häirekeskuse päästekorraldajatel on keelatud meditsiinilise nõu andmine.

      Kui valid numbri 112, ütle:

      1. Mis juhtus.

      Äkkhaigestumise või kroonilise haiguse ägenemiselütle, mis on haige seisundis muutunud viimase 24 tunni jooksul halvemaks.

      Õnnetuse korralkirjelda, millist vigastust näed, millised tunnused viitavad eluohtlikkusele.

      Avarii korralanna häirekeskusele võimalikult palju informatsiooni:

      ▪ kui palju on kannatanuid;

      ▪ kas kannatada on saanud täiskasvanu või laps, mees või naine;

      ▪ kus on haav, kas verd jookseb joana või pulseerides jne.

      2. Kus juhtus.

      Ütle täpne aadress või kirjelda võimalikult täpselt haige või kannatanu asukohta.

      Inimeste hirm, et helistamise ajal ei saadeta kiirabi välja, on põhjendamatu. Juhtumi kohta kogub teavet päästekorraldaja, kuid kiirabi saadab välja logistik. Kui inimese elu on ohus, saadetakse kiirabi välja kohe esimese info põhjal. Täiendav info antakse brigaadile edasi läbi raadioside.

      Mida teha enne kiirabi saabumist?

      ▪ Kontrolli, kas maja number on selgelt nähtav. Kui maja jääb aiaväravast kaugele, peab number olema väraval.

      ▪ Pane kinni koer. Kontrolli, et ketis olev koer ei ohustaks kiirabitöötajaid.

      ▪ Väike toakoer pane enne kiirabi saabumist teise ruumi. Isegi kõige leebem koer võib rünnata, kui ta arvab, et tema peremees on ohus.

      ▪ Pane kroonilise haige voodi kõrvale haigla väljavõtted ja varasemad EKG-d ning ravimid, mida ta iga päev kasutab.

      Elustamine

      KANNATANU SEISUNDI HINDAMINE

      Kõikide elavate organismide toimimise aluseks on hapnik. Kui keha ei saa piisavalt hapnikku, muutub inimese seisund kriitiliseks.

      Hapniku jõudmise kehasse tagavad teadvus, hingamine ja südame töö. Seetõttu nimetatakse neid kolme näitajat elusignaalideks.

      Organism võib teadvusekaotuse korral saada ebapiisavalt hapnikku, kui keha on ebasoodsas asendis (selili või istudes).

      Kui hingamine lakkab, võib süda töötada veel minuti-poolteist.

      Kui kaob pulss kaelal, lakkab südame töö. Esmaabis ja meditsiinis nimetatakse järgmist 5 minutit kliiniliseks surmaks.

      Õigel ajal alustatud elustamise korral võib pärast südame töö käivitamist inimese aju taastuda kas täielikult või osaliselt nii, et inimene suudab jätkata iseseisvat elu.

      Tasemel elustamine pikendab kliinilise surma kestust kuni 40 minutini.

      Kliinilise surma kestust mõjutab temperatuur:

      ▪ kõrge palaviku ja kuuma keskkonna mõjul kliinilise surma periood lüheneb,

      ▪ külmas keskkonnas ja jäises vees pikeneb oluliselt.

      Kindlaks tunnuseks, et elu on ohus, on muutused kolmes elusignaalis:

      ▪ teadvus,

      ▪ hingamine,

      ▪ pulss.

      Hädaabiteade on kõige informatiivsem, kõige lühem ja ühtmoodi mõistetav, kui kirjeldad kolme elusignaali.

      NB! Kiirelt alustatud elustamine on ainuke efektiivne esmaabivõte.

      Kui 5 minuti jooksul pärast südame seiskumist pole alustatud elustamist, hukkuvad ajurakud täielikult. Elustamisega, mis algab hiljem kui 5 minutit, on võimalik taastada südame töö, kuid sotsiaalselt funktsioneerivat inimest see tagasi ei too.

      Elustamine on väga efektiivne:

      ▪ uppumise korral;

      ▪ elektrilöögist tingitud südameseiskuse korral;

      ▪ ägeda südameseiskuse korral (infarkt, südant seiskav rütmihäire);

      ▪ GHB mürgistusest tekkinud südameseiskuse korral;

      ▪ alajahtumisest tingitud südameseiskuse korral.

      Elu ja elamise juurde kuulub ka surm, seetõttu peame endale selgelt aru andma, et on haigusi, mille korral elustamine ei ole eetiline.

      Me ei elusta juhul, kui:

      ▪ haige on selgelt väljendanud oma tahet, et teda ei elustataks;

      ▪ kui tegemist on kaugelearenenud pahaloomulise kasvajaga haigega;

      ▪ kui krooniline voodihaige on olnud aastaid teadvuseta (raske ajuinfarkti läbi põdenu);

      ▪ AIDS-i lõppstaadiumis haige;

      ▪

---

Скачать книгу