Tundmatu peig. May Agnes Fleming
pärlites kaunitarikesed sabistasid tiibu ja kudrutasid nagu vihane tuviparv; ning sametis ja teemantides madame Walraveni viltune kõrvalpilk jälgis kõike võõrustaja-emanda trooni kõrgustelt.
“Viimane kõigist, keda sa valida võisid,” ütles ta, kui oli poja pärast õhtusööki kõrvale kutsunud. “See on südametu naine, Carl, üks moodne Minerva. Mul pole mingit tahtmist vahele segada, mu poeg, õnnelikuks kiidan ma päeva, mil mulle oma naist esitled, aga mitte mingil juhul ärgu see olgu Blanche Oleander – mitte see külmavereline, tardunud, vahatatud näoga ennasttäis grenadier3.”
Madame sisistas neid sõnu läbi tigedalt kokku pigistatud võltshammaste ning põrnitses, nagu naised ikka põrnitsevad, todasamust hallisilmset Blanche’i. Ja Carl kuulas ning itsitas irooniliselt.
“Naine, kel pole südant. Nii ongi parem, ema; mida vähem südant, seda rohkem pead, ja mulle meeldivad need nutikad veetlevad naised, kellel on nägu ja tegu ja kes oskavad enda eest seista. Ära unusta, kallis emake, ma pole sädelevale Blanche’ile veel abieluettepanekut teinud… täna õhtul. Sa ju ei taha, et langeksin põlvili mõne meie ümber lendleva jahuste tiibadega liblika ette, kelle pead on pehmemad kui nende südamekesed – ei taha ju, ma loodan?”
Nende sõnadega läks mister Walraven otseteed miss Blanche’i juurde tagasi ning palus naise lansjeed tantsima.
Miss Oleander, pöördudes kõigutamatus rahus pooleldi eemale roosa-valgetes sädelevates kleitides noorte daamide parvest, sõnas kõrgilt: “Jah,” nagu ei oleks mister Walraven midagi enamat kui ükskõik milline teine mees, tõusis ja võttis ta käe.
Kuid alati võib midagi juhtuda. Miss Oleanderile ja mister Walravenile ei olnud antud tantsida selle loo järgi, sest nimelt tolsamal hetkel kõlises uksekell nii käskivalt ja võimukalt, et kajas isegi üle kogu lärmaka peosaali.
“Kivist külaline, kindel see,” ütles Blanche, “ja kindla tahtmisega, et teda kuulda võetaks.”
Enne kui ta selle öeldud sai, kostis hallist ägedat sõnelemist – üks pikk uksehoidja protestimas ooperlikul hääletoonil, kime naisehääl, mis keeldus kuuletumast tema anuvatele protestidele. Siis saabus ootamatu vaikus.
“See on vaikus pärast tormi,” lausus mister Walraven. “Miss Oleander, kas jätkame? No-noh, Johnson, mis siis lahti on?”
Sest Johnson, pikem kahest uksehoidjast, seisis tema ees ja vahtis härdalt paluval ilmel peremehele otsa.
“See on keegi naine, sir, täitsa märg ja ligane ning kole vaadata. Ütleb, et tahab teid näha ja seal ta ongi, ja me Wilsoniga kumbki ei osanud temaga miskit pääle hakata. Kui te ei tule, siis ta tuleb otse siia sisse ja sunnib, et teie tulete. Niiviisi,” ütles Johnson kaeblikult, “ta ise ütleski.”
Blanche Oleander vaatas oma kavalerile otsa ja nägi, et see kahvatab kohkunud eelaimuses.
“Mingi kerjus – mingi õnnetu hulgus, ma julgen arvata.” Kuid seda öeldes laskis mees Blanche’i käe lahti. “Vabandage mind hetkeks, miss Oleander. Ma parem lähen ise vaatama, et ei tekiks mingit kära. Lähme, Johnson.”
Mister Johnson astus ees alla uhkest laiast keerdtrepist, mida ehtisid kuldornamendid ja nikerdised, üle võlvitud eessaali marmorpõranda avarasse vestibüüli.
Seal seisis üks naine, kelle närused rõivad tilkusid vihmaveest nagu igal sellisel armetul olendil, kes viletsate linnajagude tänavaid tallab. Gaasilampide kiirgus valgustas teda – kõhna kurnatud nägu, kaht haiglaselt leegitsevat silma.
“Jumal hoidku! Miriam!”
Carl Walraven põrkas võpatades tagasi, nagu oleks raudne rusikas teda tabanud. Naine astus sammu ettepoole ja vaatas talle otse silma.
“Jah, Carl Walraven – Miriam! Tore, et sa kohe tulema said. Mul on sulle midagi rääkida. Kas ütlen siinsamas?”
Kuid see oli kõik, mida Messrs Johnson ja Wilson kuulsid, kuna mister Walraven lükkas lahti raamatukogutoa ukse, andis naisele märku, järgnes talle ning tõmbas ukse kõva pauguga kinni.
“Nõndaviisi siis,” lausus ta kuninglikul toonil, “mida sa tahad? Mina pidasin sind surnuks ja…”
“Ära seda teist sõna ütle, mister Walraven, see oleks sulle liiga raske. Seda sa vaid lootsid. Aga ma ei ole surnud. Minu seisund on palju hullem.”
“Mida sa tahad?” kordas mister Walraven väljapeetud hääletoonil, kuigi tõmmu nägu tõmbus kahkjashalliks raevust või hirmust või mõlemast. “Miks sa tuled siia just täna õhtul? Kas isand, keda sa teenid, aitab sind ihulikult, et oskad mind jälitada ja mind isegi siin üles otsida? Kas sa ei karda, et kägistan su siinsamas ja vabastan sind su piinadest?”
“Üldsegi mitte.”
Seda lausus naine niisuguses poosis, mida mehe ema visiidil viibijadki ei oleks suutnud ületada, seistes sirgelt kui post, tumedad silmad sütena kiirgamas.
“Ma ei karda sind, mister Walraven (see on ju su nimi, on või? – ja kõlab päris kenasti, see nimi, tähendab), aga hoopis sina kardad mind – kardad oma jäleda musta südame põhjani. Seisad siin, riides nagu kuningas, ja mina seisan siin kaltsudes, mida ka sinu köögikatad ära põlgaksid, aga kõige selle eest, Carl Walraven – kõige selle eest oled sina minu ori, ja sa tead seda!”
Naise silmad leegitsesid, käed tõmbusid rusikasse, ta kõhn kogu tundus tornina kõrgemaks sirguvat võidurõõmust ning võimukusest.
“On sul veel midagi öelda?” päris mister Walraven mornilt, “enne kui kutsun teenrid ja lasen sind välja visata.”
“Seda sa ei julge,” turtsus naine tigedalt, “sa ei julge, argpüks! Kehkenpüks! Sa tead seda väga hästi! Mul on sulle veel paljugi öelda ja ütlengi ning sina võtad mind kuulda, enne kui täna õhtul lahku läheme. Ma olen oma võimust teadlik, mister Carl Walraven, ja ma kavatsen selle kindlasti käiku lasta. Kas arvad, et mul on tarvis neid räbalaid kanda? Arvad, et mul on vaja ööde viisi trampida pimedatel, kurjadel tänavatel, kodutuna, peavarjuta rämpsuna? Ei, mitte siis, kui ise tahan, mitte siis, kui ma pole veel käskinud – kuuled mind? –, käskinud oma aadlisoost sõbral mister Walravenil Viiendalt avenüült oma päratu kukru mu räpasesse taskusse tühjaks valada. Oo jaa,” kõlas kime naer, “Miriam tunneb oma võimu!”
“Kas oled juba lõpetanud?” vastas mister Walraven rahulikult, kuid kaame näoga. “Tahtsid sa midagi või tulid ainult juttu puhuma? Ja kui, siis mida sa tahad?”
“Mitte sinu raha, selles võid kindel olla. Ma suren nälga, ma suren nagu koer oma kuuti, enne kui võtan suutäie sinu kulla eest ostetud leiba. Ma tulin õiglust nõudma!”
“Õiglust,” mees tõstis vaevatud silmade küsiva pilgu. “Ah et õiglust! Õiglust kellele?”
“Õiglust selle tarvis, kellele sa oled ravimatu haava löönud – Mary Dane!”
Naine sisistas selle nime madalal teraval häälel ning mees vankus, nagu oleks rästik teda salvanud.
“Mida sa sellega mõtled?” küsis ta kuivi, justkui kõrbenud huuli liigutades. “Miks sa tuled siia mind sellega painama? Mary Dane on surnud.”
“Mary Dane´i tütar elab vähem kui kahekümne miili kaugusel kohast, kus me praegu seisame. Õiglust surnutele jagada käib üle jõu koguni pururikkale Carl Walravenile. Õigluse elavate vastu võib veel jalule seada, ja saabki seatud. Kuni viimase punase krossini.”
“Mida sa tahad?”
“Ma tahan, et sa Mary Dane’i üles otsiksid, tooksid ta siia, annaksid talle hariduse, paneksid ta riidesse, kohtleksid teda nagu oma last.”
“Ja kust ma ta leian?”
“K…st, siit kakskümmend miili.”
“Kes ta on? Mida ta teeb?”
“Ta on näitlejatar, liigub rändtrupiga ringi, näitlejatar juba kuuendast eluaastast – tänasel õhtul saab sellest üksteist aastat.